Nii nagu Hannah Montanal (murdeealistele mõeldud seriaali staaril; ameerika kooli­tüdrukul, kes elab öösiti salaelu ­popstaarina), on saladus ka juba pikemat aega Londoni Bayswateri linnajaos elaval Eesti Hannah’l.

Me teame, et läinud aastal on ta lasknud end intervjueerida Guardianil ja BBC-l (“Mismoodi ta selleni jõudis?” hüüatavad nende meediakanalite mastaabi teadjad), tuuritanud endale noori fänne kasvatades briti koolides, andnud Londonis välja omanimelist ajalehte, mis tõi omakorda kaasa sealsetesse uudistesse sattumise. See kõik on igati avalik; kuid ebaselgeks jääb, kui suur osa edupildist tugineb oskuslikule turundusele, suure-eelarvelisele PR-ile. Hetkel juhtumisi oma Nõmme kodus viibiv Hanna Ild (28) möönab Ekspressile intervjuud andes isegi, et ta “kogu aeg mõtleb-mõtleb-mõtleb, mida veel teha”, sest “tänapäeval ei piisa ainult heast muusikast, või halvast muusikast – vaja on nii palju veel”.

Me istume Madissonis. Hannah joob oma teed sidruni ja meega; ta tundub ­empaatiline, pehme ja heatahtlik. Silmad on suured ja sina­kashallid, ning kuigi muult kehakeelelt staatili­ne otsekui mõne keskaegse õlimaali ­madonna, haaravad väiksed hoolikalt maniküüritud sõrmed õhust aeg-ajalt pidepunkti või ristuvad sõnu otsides otsekui palveks. Ajakirjanik läkastab ja luristab ninaga ning Hannah (ta mainib, et pole üheksa aastat haige olnud) pärib kaastundlikult, et kas reporter ikka on arsti juures käinud – väike ­inimlikkuseakt, mis ­tekitab kohese vastusümpaatia.

Päris kahju on hakata talle esitama kõiki neid jubedaid küsimusi, mida mul esitada paluti. Kuid mis teha, selline on elu.

Lugesin BBC-le antud intervjuust, et käid Hyde Parkis oravaid söötmas...

Jah, see on mu ainuke kontakt Londonis loomadega. Ma oma loomi (Hannah’l on Tallinnas kolm kassi ja kaks koera – aut.) ei ole Londonisse viinud ja tõenäoliselt ka ei vii, sest see on üsna keeruline protseduur.

Kuidas BBC sinuga üldse intervjuu tegi?

Mul on olemas oma tiim, kes minu heaks töötab. PR-firma Quite Great, kes kasutab oma kontakte ja võimalusi.

Kes on nende teised kliendid?

Seda on võimalik internetist leida (otsime ja selgub, et tuntuimaist näiteks Alice Cooper, Who, Boyzone, Ella Fitzgerald – aut).

Lähme nüüd edasi küsimustega, mida inimesed Ekspressi toimetusest arvasid, et võiks küsida.

Üks majandusajakirjanik pärib, et “kui palju on raha kulunud sinu upitamiseks meelelahutustaevasse ja kas see kõik on olnud seda väärt?”

Nii. Okei! Ilma rahata ei saa mitte midagi paraku – täpselt nii nagu head sportlased, kui nad jõuavad maailma, vajavad majanduslikku toetust, sponsoreid. Aga mis puudutab neid summasid, siis kõigepealt ma olen artist ja kõige sellega, mis puutub rahasse, tegeleb minu plaadifirma.

Plaadifirma teeb ise oma ­otsused, millisesse artisti ta panustab. See olekski minu vastus majandusosakonnale.

See ajakirjanik jätkab – “kas ta ise ei arva, et tema laulud ununevad kiiresti, nagu popsült ikka”?

(Sulgeb korraks silmad ja masseerib hetkeks ninajuurt. Siis vaiksemalt.)

Eks ma ütlen sellele majandusinimesele niiviisi, et igaühel on oma arvamus ja igaühel on õigus oma arvamust avaldada, aga mina sellise arvamusega ei ühine.

Nüüd viimane küsimus temalt...

Kas sel inimesel on muusikaline taust? Või on tal mingisugune huvi minu suhtes?

Ma ei tea. Tsiteerin: “Mul on jäänud mulje, et temast voolitakse hoogsalt staari, kuid see pole tema enda südame kutsumus, et silm väga ei sära tal. Ta on nagu produkt, mida kasutatakse ära.”

(Lükkab end toolis tagasi ja on jälle hetke vait.) Ta on ju ajakirjanik, tal on võimalik kõike seda öelda, kui ta soovib. Aga mulle pigem meeldib inimesega kõigepealt tuttavaks saada ja siis oma järeldused teha.

Aga sa oled õnnelik seda tehes, mida teed?

(Rõhuga) Muidugi olen! (Siis avameelselt) Ma olen üsna jahmunud sellise küsimuse peale, kui aus olla. Ma ei varja oma pettumust. Aga ta on ka majandusajakirjanik, ja võib aru saada, et ta mõtleb ainult numbrites ja mitte tunnetes.

Järgmine küsimus teiselt ajakirjanikult: “Hannah jagas Londonis omanimelist tasuta ajalehte (50 000 eksemplarise titraažiga Daily Hannah – aut). Kas see toimus kesk- või äärelinnas?”

See toimus kesklinnas, suuremate keskuste ees Oxford streetil ja Mayfairis. Kohavalik oli soovitatud meie PR-tiimi poolt.

Kes selle ajalehe kokku pani?

Idee oli minu oma, aga need lood kirjutas ­valmis profess