Iraani Setumaa
Läinud aasta oktoobris avaldas Ekspress kummalise artikli Iraagis tabatud Briti agentidest, kes tegelnud pommide panekuga Lõuna-Iraagis, eesmärgiga destabiliseerida sealset šiiitide kogukonda. Artikli autor oli paranoiaajakirjanduse suurkuju Christopher Bollyn (olnud muu hulgas viljakas ka Estonia laevahuku telgitaguste väljatoomisel), kelle arvates loovad ameeriklased ja britid pommide panekuga ettekäänet oma viibimisele Iraagis.
Paranoiaajakirjanikud on nagu pimedad haamrimehed, kes tümitavad umbkaudu sinna, kus võiks asuda naela pea, ning statistilist tõenäosust arvestades tabavad nad mõnikord – võib-olla kord saja hoobi peale – ka märki.
Bollyn võis peaaegu pihta saada. Kui rääkida Briti pommipanijatest mitte Iraagis, vaid Iraanis, ja võib-olla ka mitte pommipanijatest endist, vaid nende toetajatest ja rahastajatest, siis võiks asja üle isegi mõtiskleda.
Aasia rassism
Kõigest järjekorras. Brittide okupatsioonitsoon hõlmab teatavasti Iraagi lõunaosa. Selle elanikkonna moodustavad šiiidid, islami usulahk, millesse kuulub küll vaid kümme protsenti kõigist maailma moslemeist, kuid mis Iraagi naaberriigis Iraanis on valitsevaks usuks. Mis tähendab, et Iraani juhtidel on tõhus hoob naaberriigi asjadesse sekkumiseks. Ja see oli osalt ka põhjus, miks Saddam Husseini ajal Iraagis šiiite taga kiusati. Neid kahtlustati ebalojaalsuses Bagdadi vastu ning sümpaatiates Teherani suhtes.
Paraku elavad Iraanis pärslased, mitte araablased. Siinkirjutaja ei tea, kas Aasias esinev rassism on võrreldav Euroopas esineva või täpsemalt, kunagi esinenud rassivihaga, aga kindlasti on see nähtus ühel või teisel moel kõikjal Aasias tuntud. Pärslased ja araablased pole sõbrad. Nii et usk usuks, aga Teherani autoriteet Basra araablaste hulgas pole sugugi nii vaieldamatu.
Iraanilgi on omad probleemid. See riik pole rahvuslikult homogeenne; Iraan meenutab impeeriumi. Selles riigis elab kompaktselt araablastest vähemus, ning asub see just selles provintsis, mis piirneb Iraagi šiiitide asualaga. See on Huzistani provints, mis moodustas kunagi tuhatkond aastat tagasi, Araabia kalifaadi päevil, Iraagi lõunaosaga geograafilise ja etnilise terviku. Mis aga eriti huvitav: naftariik Iraan, suuruselt maailma neljas õlitootja, saab enam-vähem kogu oma naftatoodangu Huzistanist. Järelikult... tahab keegi Iraani nõrgestada, siis ta võiks proovida segadusega Huzistanis. Või veel parem, luua seal separatistliku liikumise. Tegelikult seda polegi vaja luua. See on juba olemas.
Keskvõimu vead
Paradoksaalsel moel kannatasid Huzistani araablased keskvõimu ehk Teherani repressioonide all samamoodi nagu Basra araablased Bagdadi repressioonide all. Kui Iraak ja Iraan 80. aastatel omavahel sõdisid, kahtlustasid Bagdadi võimud oma riigi šiiitidest elanikkonda Teherani toetamises, sest iraanlasedki on šiiidid. Teheranis aga kahtlustati Huzistani araablasi ebalojaalsuses, sest Iraagiski elavad araablased. Bagdadi kahtlused rajanesid usuvihal, Teherani kahtlused rassivihal.
Basra ja Huzistani araablastel on oma keskvõimudega samad probleemid. Loogiliselt võttes oleks neil parem üldse lahku lüüa ja omaette riik moodustada. Ent üks teine loogika ütleb, et keegi ei lase sel sündida, sest see uus riik, šiiitidest araablaste riik, oleks maailma suurimaid naftatootjaid, käsutades praktiliselt kogu Iraagi ja Iraani naftavaru. Niisugust riiki on just Läänel kõige vähem vaja.
Säärane oht on kaugem tulevik. Seevastu käegakatsutav oht on Iraani tuumapomm. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri juht Mohammed El Baradei ei välista, et Iraan on kõigest kolme kuu kaugusel töövalmis pommist. Optimistlikumad prognoosid kõlasid mullu detsembris Iisraeli asjatundjate suust, kes arvasid, et halva uudise saamiseni on kolm aastat. Aga sündmused arenevad kiirelt ja info aina täieneb.
Iraan on praegu pandud rahvusvaheliselt ülitugeva surve alla. Diplomaatiliste vahendite ammendumisel mõlgutatakse majanduslike sanktsioonide kehetestamise ning isegi sõjalise löögi võimaluse üle. Selleks on väljendanud valmisolekut Iisraeli poliitikute kõrval ka mõned juhtivad USA kongresmenid vabariiklikust parteist. Ehk siis presidendi parteist.
Ent Iraan näitab üles kohkumatut meelt. Peaks Lääs kehtestama majandussanktsioonid, kruvib Iraan naftahinna kuni 100 dollarini barreli eest. Peaks Lääs teda sõjaliselt ründama, vallandab Teheran suure segaduse Basras ning siis läheb olukord Iraagis täitsa käest. Peaks Iisrael teda ründama, antakse Lõuna-Liibanonis Teherani toel tegutsevale terroriorganisatsioonile Hizbollah käsk tulistada Iisraeli ala rakettidega. Iraan on kõva pähkel. Või ainult pealtnäha?
Separatismi trumpäss
Möödunud aasta juunis-oktoobris raputas Iraani naftaprovintsi Huzistani seeria pommiplahvatusi. Algas propagandasõda. Iraani võimud süüdistasid nendes terroriaktides Suurbritanniat. London eitas kõike ja süüdistas hoopis Teherani, et see mahitab Iraagis tegutsevaid pommipanijaid. Augustis teatas Iraani riigitelevisioon, et probleemses provintsis Huzistanis on vahistatud hulk separatiste, kes olnud Briti salateenistuse agendid.
Keskvõimud kipuvad separatistlike liikumiste tekkimise taga ikka nägema võõrriigi luureteenistusi. Aga esimese tõuke peab siiski andma keskvõimu enda jõhkrus. Huzistanis elab umbes kaks miljonit araablast, keda pole viimase paarikümne aasta kestel eriti hellitatud (siia lisaks täiesti tüüpilised süüdistused naftarikaste alade elanike poolt, et keskvõim pumpab nende naftat, aga saadud tulusid ei taha jagada). Mullu aprillis, kui Huzistanis algas etniline vägivald araablaste ja pärslaste vahel, olnud selle ajendiks keskvõimu rahvuspoliitika: Teheran soosis – jällegi täiesti tüüpiliselt – pärslaste massilist elamaasumist araablaste provintsi. Millele araablased omakorda vastasid samuti täiesti tüüpiliselt, minnes tänavatele meelt avaldama ja politseiga kaklema. Aga pommid, on need made in UK?
Seda ei tea keegi. Igatahes fakt on, et Huzistani separatismi sünnitaja šeik Hazal lõi nimetatud provintsis omaenda emiraadi, nimega Arabistan, juba 1897. aastal, ja seda Briti koloniaalvõimude toel. Emiraat eksisteeris 1925. aastani, kui britid lakkasid isehakanud emiiri toetamast ning Iraani šahh allutas äralangenud provintsi taas endale. Britid olid kunagi kõrvuni Huzistani afääri segatud. Kes julgeb kindla peale öelda, et nad pole seda praegugi?
PS Teisipäeval lõhkes Huzistani keskuses Ahwazi linnas terve pommiseeria. Lääne ja Iraani suhtes räägiti sel nädalal üha enam, et point of no return ("punkt, kust pole tagasiteed") läheneb. Pommid Huzistanis võivad olla hoiatus.
