Iru prügijaama vastased teenivad konkurendi huve
Eesti Energia kavatseb kahe aasta pärast hakata kütma prügiga Iru elektrijaama, mis asub Tallinna suurima magalarajooni Lasnamäe külje all.
Prügi põletamine tundub riigifirmale väga ahvatlevana.
Esiteks on olmejäätmete kütteväärtus (8–14 MJ/kg) veidi kõrgem kui põlevkivil.
Teiseks ei tule küte kätte mitte isegi tasuta, vaid sellele makstakse veel peale. Prügifirmad peavad iga ahju aetava tonni eest tasuma Eesti Energiale vähemalt 500 krooni, kuid siiski on see odavam kui jäätmete prügimäele ladustamine. (Põlevkivitonn maksab 165 krooni.)
Prügiautod hakkavad Irusse vurama kuni 150 kilomeetri kauguselt. Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive pakub, et jäätmeid võib tuua isegi kaugemalt, näiteks rongidega Lõuna-Eestist. Kõnelused raudteega juba käivad.
Suvel aga, kui elektri ja soojuse tarbimine kahaneb, hakkavad prügitöötlejad varuma jäätmeid hiigelsuurtesse hermeetiliselt suletud pallidesse, samamoodi nagu talunikud talvesöödaks heinapalle pressivad.
Tulevase prügiploki võimsus on 220 000 tonni prügi aastas. Mullu ladustati Eesti prügimägedele
250 000 tonni jäätmeid. See tähendab, et Eesti prügiturg pööratakse pea peale ning Eesti Energiast võib saada sisuliselt prügimonopol.
Jäätmepõletamise suits väljub elektrijaama praeguse korstna kaudu, mis ulatub 202 meetri kõrgusele. Nii kõrge korstna tõttu langeb põletamisel tekkiv saaste maha kuni seitsme kilomeetri kaugusel, kõige tihedamalt aga kahe-kolme kilomeetri kaugusel.
Enim levinud lõuna- ja edelatuulte korral liigub suits Muuga aedlinna.
Kuid kolme kilomeetri kaugusel kõrguvad ka ligi saja tuhande elanikuga Lasnamäe kortermajad. Esmaspäeval, kui Ekspress elektrijaamast fotosid tegi, suundus suitsujutt selgelt just Lasnamäe poole.
Seni pole tolle kandi elanikkond prügijaama ideele reageerinud. Küll aga läks ärevile Iru küla, mille piir jookseb elektrijaamast vaid 350 meetri kaugusel.
“Nad plaanivad põletada sorteerimata jäätmeid, mis on imelik, sest Eesti on võtnud suuna prügi sorteerimisele. Me ei tea ka, mida prügi sisaldab ja kui palju on selles ohtlikke jäätmeid. Eesti Energia kasutas keskkonnamõjude hindamisel prügi koostise kohta uuringut aastast 2004,” räägib külarahvast koondava Iru Ämma Seltsi üks juhte Toomas Udu. “Kuid kas see uuring oli ikka piisav? Kas see on ohutu, kui Lasnamäel hakkab elavhõbedat ja raskmetalle kaela sadama? Võime vaid ette kujutada, kui paljud saavad mürgitada!”
“Kui Maardus veel fosforiiditehas töötas, siis tuli selle korstnast pidevalt paksu suitsu, mis nägi välja nagu punane rebasesaba,” meenutab külavanem Arno Kannike. “Tulime hommikul majast välja värsket õhku hingama ja muudkui läkastasime!”
Logistikaäris töötav Toomas Udu on rehkendanud, et elektrijaama juurde hakkab sõitma ligi sada prügiautot ööpäevas. Enamik neist 4–5 tunni jooksul. Tipptunnil üks prügiauto iga kolme minuti tagant.
Kannike, Udu ja veel kolm sealtkandi meest pöördusid märtsis kohtusse. Nad pole prügipõletamisjaama vastu, vaid nõuavad, et seda kavandataks kõiki seadusi järgides.
Mehed kaebasid, et Eesti Energia kavatseb jaama rajada detailplaneeringuta. “Kui teed juurdeehitise elumajale, pead naabritelt luba küsima, kui aga ehitad elektrijaama, ei pea küsima mitte midagi,” ütleb Toomas Udu nördinult.
“Kohalikest elanikest sõidetakse teerullina üle, seadustele vilistatakse ja surutakse läbi potentsiaalselt keskkonnaohtlikku jäätmepõletusjaama,” ütleb Arno Kannike. “Võiks lausa öelda, et Iru elanikele tehakse Maardu Nordstreami.”
Näiteks ei analüüsitud keskkonnamõju hindamise (KMH) aruandes jaama teisi võimalikke asukohti. Firma Henderson & Ko keskkonnaekspert Heikki Kalle pakkus koguni välja, et tuleks algatada uus KMH.
Kõige esimese asjana palusid aga kaebajad tühistada Maardu linnavalitsuse paber, millega Eesti Energia sai õiguse projekteerida Iru jaama ümberehitamist. Sel juhul ei saaks firma kasutada seda dokumenti ehitusloa hankimiseks ega väita hiljem, et tegi asjata suuri kulutusi.
Talve hakul sain ingliskeelse memo firmast Veolia. Seal öeldi, et:
1. Iru jaamale ei jätku prügi. Aastal 2012 tekib Harjumaal alla 120 000 tonni põletamiskõlblikke jäätmeid;
2. Veolial on kogemus rohkem kui saja prügipõletusjaama opereerimisega ja sellele tuginedes pole realistlik Eesti Energia jutt hindade kohta. Iru jaama minimaalne hind on 782 kr/t;
3. Eesti vajab ikkagi prügilaid tagavaraks, jäätmete töötluseks ja tuha ladestamiseks, kuid prügilate tasud lähevad pärast Iru jaama käivitamist kallimaks;
4. Iru jaama ökoloogiline jalajälg ei ole sugugi väiksem kui moodsatel prügilatel, sest iga
100 kg jäätmete põletamisel tekib 30 kg tuhka ja see tuleb kuhugi ladestada;
5. kohalikud omavalitsused ei saa anda jäätmeid niisama Eesti Energiale, vaid selleks tuleb korraldada avalikud konkursid.
Ühtlasi teatas Veolia, et kavatseb Tallinna prügilas käivitada jäätmekütuse (refuse derived fuel ehk RDF) tootmise, mida saab kasutada kütteks samamoodi nagu puitu ja turvast. Sajast tonnist jäätmetest saab teha 48 tonni RDFi. Ja tootmine tuleb hulga odavam: Tallinna prügila kulutab tootmise alustamiseks 25 miljonit krooni, samal ajal kui Iru prügiplokk maksab 1,5 miljardit!
Milleks on uut jaama vaja, kui ta on kallim ja ei anna ökoloogilist võitu?
Minu silmis on Eesti Energial päris hea maine. Mulle tundub uskumatu, et selline ettevõte seadustele ja kohalikele elanikele vilistab. Samas jällegi tehakse pattu ka kõige paremates perekondades ning näiteks mu hea kolleeg Mihkel Kärmas paljastas mullu, kuidas Eesti Energia väljastas arveid taatlemata voolumõõtjate alusel ja püüdis seda varjata.
Eesti Energia taastuvenergia valdkonna juht Ando Leppiman väitis, et Iru jaamaga on kõik korras. Turbiin ja generaator paigaldatakse olemasolevasse hoonesse, samuti tarvitatakse olemasolevaid kontorihooneid ja muid abiruume ehk juurdeehitis ei too kaasa suurt visuaalset muutust. See jääb alla 33 protsendi praegusest hoonest ja sel juhul pole detailplaneeringut vaja.
Moodne põletustehnoloogia vastab kolm korda karmimatele keskkonnanõuetele kui näiteks bioküttel koostootmisjaam. Uus prügiplokk eritab neli korda vähem kasvuhoonegaase kui suuremat sorti ligi 70 km/h sõitev veoauto. Isegi Iru küla paarkümmend ahiküttel maja saastavad õhku rohkem kui prügiplokk!
Korstnast väljuvad saasteained ei mõjuta praktiliselt ümbruskonna saastetaset (võimalik lisanduv emissioon on suurusjärgus 0,01–1 protsenti), puhastusseadmed on projekteeritud väga võimsad ja jaama rajatakse õhuheitmete online-monitooringusüsteem. On vaid kaks varianti: kas õhuheitmed on normi piires või jaam seisab.
Prügiautod kallutavad koormad otse sügavasse punkrisse. Sellest suletud ruumist ei saa prügi lendlema minna ning kuna ruum on alarõhu all, ei hakka levima ka haisu.
Veolia jäätmekütust saab aga kasutada vaid väga spetsiifilistes põletusseadmetes. Eestis kasutab RDFi praegu vaid Kunda tsemenditööstus. “Seega peamine võimalus on jäätmekütust eksportida ja loota, et on olemas nõudlus selle kütuse järele. Eestis ladestataks siis aga kütuse tootmise jääkide kujul enam kui 150 000 tonni prügi aastas ja soojust ning elektrit toodetaks Tallinna elanikele maagaasist,” väidab Leppiman ja küsib: “Kes sellisest tegevusest võidab? Keskkonna seisukohalt on masspõletus ja jäätmekütuse tootmine ning selle põletus võrdsed tegevused. Ja jäätmed saab see, kes neid suudab odavamalt vastu võtta!”
Kohtusin ka Sandor Liivega, kes ütles, et mingit Lasnamäe mürgitamist pole karta (“kolmandiku jaama hinnast moodustavad puhastusseadmed”) ning Eesti Energia nõukogu külastas näiteks Rootsis Malmös asuvat prügijaama, mis töötab otse linna keskel. Ka Monaco prügijaam paikneb kesklinnas.
Ja alternatiivset asukohta ei otsinud Eesti Energia seetõttu, et Iru jaam on juba olemas, sestap oli kõne all, kas jaama saab prügiküttele viia või jääb kõik nii nagu praegu, massiline jäätmete maasse tampimine jätkub.
Liive on tavaliselt hoogne nagu Duracelli jänku, kuid seekord paistis ta väsinuna. “Nii suurt vastupanu kui Irule pole Eesti Energia varem kohanud ühegi projekti puhul,” tunnistas ta.
Ka Leppiman märkis, et “Eesti Energia konkurendid tunduvad otsivat kõikvõimalikke destruktiivseid teid, et takistada Iru prügiploki rajamist. Iru saab pakkuda tulevikus soodsamat soojuse hinda ning see ei meeldi Tallinna kütteturul monopoolset positsiooni kinnitavale Tallinna Kütte, Väo elektrijaama ja ka Veolia omanikule – suurele rahvusvahelisele Dalkia grupile.”
Elektrifirmast lahkusin soovitusega uurida firma kohtusse kaevanud meeste tausta.
Vähemalt kahe mehe puhul ilmnevad täiesti selgelt ka ärihuvid. Andres Taukar on Väo elektrijaama tegevjuht ehk konkureeriva Dalkia firma palgal. Kusjuures Dalkia on lõpetamas oma prügipõletusjaama projekteerimisprotseduuri.
Avalduse kohtule esitas Taukar aga lähedal asuva Jõemäe elanikuna. “Püüan hoida oma isiklikud ja tööandja huvid eraldi,” selgitas ta Ekspressile. “Iru ja Jõemäe piirkonnas on täna niigi palju negatiivse keskkonnamõjuga objekte, nagu kütusemahutid, raudteejaam, elektrijaam, tiheda liiklusega liiklussõlmed, lennukoridor Tallinna lennujaama jms. Iga järgmise lisandumisega tuleks arvestada kumulatiivset mõju elukeskkonnale. Nüüd kavandatakse piirkonda veel ühte saastajat, mille mõju ei ole teada. Halvimal juhul võib jäätmejaama mõju inimeste tervisele osutuda oluliseks ja reaalseks.”
Teine kaebaja on endine päästeametnik Valeri Tammeleht, kes pole mitte ainult lähedal asuva Loo küla elanik, vaid kuulub Tallinna prügila nõukogusse. “Minu pressiesindaja on Arno Kannike,” ütles ta Ekspressile. “Kõik küsimused esitage palun talle.”
Arno Kannike juhatab igapäevatööna vabadussamba kõrval asuvat Tallinna Ärikeskust, mille omanikfirma nõukogu liikmeks oli varem Eesti advokaat, Tallinna Prügila nõukogu liige Maivi Ots. Otsa büroos on tehtud ka kaebused, mis on Eesti Energia väitel struktuurilt ja sisult peaaegu identsed. “Arutasime Kannikesega eri võimalusi ning kuna meie kaebuse sisu on sisuliselt üks, siis otsustasime juba majanduslikel kaalutlustel sama advokaati kasutada,” ütles Taukar.
Ma pole pädev ütlema, kummal poolel õigus on. Kas konkurendid tahavad Eesti Energiale kohtusse pöördumise kaudu viimase minutini vastupanu osutada või on kohalikul rahval siiski õigus.
Möödunud nädala kolmapäeval teatas Tallinna Halduskohus, et jättis rahuldamata kaebuse selle osa, milles paluti peatada Iru jaama projekteerimine. Eesti Energia selgitas kohtule, et näiteks Arno Kannike pole Iru jaama naaber (elab 1,1 kilomeetri kaugusel) ning elektrifirma on kulutanud ehitamise ettevalmistamiseks juba poolteist miljonit krooni, sh sõlminud ehituslepingu firmaga Prantsusmaalt. Ülejäänud osas kohtuvaidlus jätkub.
Minu arust ei tohi ühtegi kaebust võtta kergekaalulisemana vaid seetõttu, et kaebaja töötab konkurendi huvides. Vahetevahel on ka konkurentidel tarka öelda. Vastasel juhul juhtub nii nagu 1943. aastal tehtud põhjaliku uuringuga, mis seostas suitsetamise kopsuvähi tekkega ja mille teadusmaailm aastateks “unustas”. Sest selle tegid natsi-Saksamaa teadlased.
