25.07.2008, 00:00
Ise tehtud, hästi tehtud: Ülo Kurik ja kvadroliin
Kunagine Sepo kliiniku kirurg, kõva elektroonika- ja muusikamees
Ülo Kurik (80) pages paari kümnendi eest pealinnast Võrumaale
ja ehitas seal valmis nutika pilli. Saage tuttavaks:
kitarr-bass-mandoliin-viiul ehk...
Ülo õpetab:
“Mõtle nii. Tal on nelja pilli funktsioonid. Kui
nüüd võtta see “neli” ladina keelest, siis saamegi
nime. See pill on kvadroliin!”
Ülo riistapuu on
imepärane pääsetee laisale multiinstrumentalistile, kes
kontserdituhinas nüüd enam pille vahetama ei pea. Siin on ju
kõik ühe kõlakasti küljes olemas! Kolm kaela (kitarri-
ja bassikeeled on sõbralikult koos), kolm helipead ja üks
heliväljund – siruta ainult sõrm välja ja nihuta
lüliti soovipärase pilli tarvis õigesse asendisse.
Ja osavamad – nagu Ülo ise – võivad sinna
kõrvale veel süntesaatorit mängida. Panna käima vastava
helitausta ja vahetada spetsiaalse pedaali abil akorde.
Kümnekonna aasta jooksul on Ülo kvadroliine teinud seitse
tükki. Kõik otsast lõpuni oma kätega – isegi
keeltele lasi elektrivokiga ise keermed peale.
Kas maailmas keegi
veel midagi sarnast välja on mõelnud, seda Ülo ei tea. Patenti
ta võtnud ei ole, kuigi Mihkel Raud ükskord soovitas. Aga
ühe pilli ostis ära rootslasest kollektsionäär ja ühe
nõudis endale Teatri- ja Muusikamuuseum. (Olgu öeldud, et
isikliku kvadroliini eest tuleks Ülole välja käia 500–700
eurot.)
Ülo: “Kui ma siin-seal mängimas käin
– no pidudel ja sünnipäevadel, selliseid rahvalikke lugusid oma
noorusajast –, siis mõni muidugi vahib küll nagu oinas uut
väravat...”
Teoseid kvadroliinile igatahes veel loodud ei
ole. See on sellepärast, et eks säärane uus pill nõuab
heliloojatelt palju spetsiifilisi teadmisi ja harjumist, räägib
Ülo.
Ülo: “Aga ma mõtlen, et kas näiteks
Stradivari näiteks sai eluajal rikkaks? Ega vist ka ei saanud, eks
ole?!”