No ei saa ju öelda, et Ita Ever on nagu vana vein, mis aja jooksul ainult paremaks läheb! Seda on ta kindlasti sadu kordi pidanud kuulma. Isegi sõnamäng “evergreen – igihaljas” on tema ETV estraadisaatest küllap igaühel peas. Aga kindlasti on kõnekas, et seda tegi Priit Aimla täpselt 30 aasta eest. Mis siis nüüd öelda? Mammutipuu? Kinnistäht?

Tunnustus ei tulnud ju mitte elutöö, vaid läinud aastal Draamateatris tehtud Violet Westoni rolli eest Tracy Lettsi kirjutatud ning Priit Pedaja lavastatud “Augustikuus”. Ja tullakse veel virisema, et 65 olevat liiga kõrge pensioniiga!

Violeti tragikoomiline kuju, suuvähki põdev, kuid siiski suitsetamisest mitte loobuv matroon, on mõjuv kvintessents Everi senistest lavategemistest. “Elu on väga pikk,” ütleb kohe esimese repliigina näidendis tema abikaasa (Lembit Ulfsak). On jah nii – aga kas Everi kunst on sellepärast lühem?

Draamateatri piletimüüjad kinnitavad esmaspäeval, et laupäeval üleantud preemia tõi momentaanselt kaasa hüppelise tungi “Augustikuu” etendustele. Peamiselt vanemate inimeste, eelkõige naiste poolt, aga üsna palju tuleb ka nooremaid teatrihuvilisi. Justkui selle jutu kinnituseks arutlebki kõrvalkassa ees vähemalt seitsmekümnendates vanapaar kassiiriga, kas leppida näidendi vaatamisega sel hooajal eraldi üksikutelt kohtadelt, teise rõdu viimasest reast, või oodata sügiseni.

Everi kõrval aasta meesnäitleja preemia pälvinud Nero Urke ütleb Eesti Ekspressile: “Suured näitlejad on eelkõige südamelt targad inimesed. Ita Ever on seda. Temast kiirgab siirust, vahetust, mängulusti ning huvi inimeste ja nähtuste vastu enda ümber. Ja suurt inimlikkust, sest ta ise on Suur Inimlikkuse Kehastaja laval. Mul on sügav imetlus tema näitlejaande vastu. Näiteks pole ma kuulnud kedagi teist valitsemas ja kasutamas oma häält selliselt, nagu teeb seda tema.

Kuigi tõeline meisterlikkus on ajatu, toob Ita endaga kaasa kogu selle tunnetuse möödunud aegadest (kui naised olid daamid ja mehed härrad), möödunud teatrist, ja sellega on noortel näitlejatel väga väärtuslik kokku puutuda. See võimalus on mul olnud.”

Eino Baskin, mees, keda tavamõtlemine Itaga ikka paari paneb, kuigi faktiliselt ollakse lahus üle poole sajandi ehk kuldlahutuski ammu peetud, kirjutab (“Raudeesriide taga”): “Ta ei ole kunagi olnud pealetükkiv ja silmatorkavalt efektne, väljaspool lava muidugi. Ta ei ole kunagi pannud suurt rõhku oma tualettidele ja välisele ilmele. [–] Ita pole kunagi olnud omakasupüüdlik, ta pole kunagi juuksekarva lõhki ajanud ja asju jaganud...”

Kui eelöeldule liita Ita enda jutt, et kuna ta elas lapsepõlves puhuti keldrikorrusel ning nägi aknast ainult möödujate jalgu ja jalanõusid, mistõttu on tal laval lausa fanaatiline püüe anda oma rollidele neile iseloomulik kõnnak ja jalavarjud, tekib kokkuvõttes siiski mingi uus kuvand Ita Everist.

Jah, see ta on: Tuhkatriinu, aga alati kuldkingakestes. Palju õnne, Ita Ever!


Ütles Ita Ever:

Mida ma seal kodus teen? Ma ei oska ju tegelikult midagi muud teha. Sokke oskan kududa, süüa teha ka kuidagimoodi. Niikaua kui mul on tervist ja mõistust, siis miks ma peaksin koju jääma.

Populaarsus ei tohiks ju olla häbiasi?

Mul on olnud ju väga tore, ere ja sisutihe elu. Selle üle annab mõtelda küll ja küll. Võtan oma väikese konjakipitsi ja mõtlen.

Üle mu ukseläve pääseb vaid poja pere. Naabrinaine on vist ikka ka tuppa pääsenud.

Minust ei ole võimalik midagi mõistlikku kirjutada.