Kaks nädalat aresti – tõe rääkimise eest

Sügisel 1926 kadus salapärasel viisil Kunstnike Liidu näituselt ära üks Jaan Koorti skulptuur. Kunstnik teatas sellest politseile, kes hakkas vargaid ja kadunud kuju otsima. Peagi selgus, et ühel päeval olid näitusele ilmunud mingid mehed, kes viisid kultuurkapitali nimel kuju kaasa. Koort ei jätnud seda niisama ja andis asja kohtusse, nõudes oma skulptuuri tagasi. Kulka aga keeldus, väites, et skulptuur on võetud tasuks kunstnikule antud stipendiumi eest. Asja sekkusid tunnistajatena ka Koorti õpilased, kelle sõnul valmis kuju üldse enne stipendiumi saamist. Seega puudus mis tahes õigus selle äravõtmiseks.

Koort väljus jaanuaris 1927 kohtust võidukana. Kulkal tuli “varastatud” skulptuur tagasi anda ja tasuda ka 9000 marka kohtukulusid. Ent napilt kuu aega hiljem oli Koort taas kohtus, nüüd aga süüdistatavana. Nimelt oli Koort Päevalehes ilmunud näitusearvustuses kritiseerinud teravalt kunstikooli Pallas ja selle “professoreid” Rudolf Parist ja Anton Starkopfit.

Koort kirjutas, et kulka tellis Pallase professorite Starkopfi ja Parise käest teosed, kuid näitusele neid välja panna ei julenud: “nad olevat nõrgad isegi meie näituste jaoks!”. Asjaosalisi ajas artikkel raevu – Paris ja Starkopf kaebasid Koorti auhaavamise pärast kohtusse.

Kohtus tunnistasid mitmed teised kunstnikud Koorti vastu, vaid kunstiteadlane Alfred Vaga kinnitas, et Koort rääkis tõtt – Starkopfi ja Parise tööd tõepoolest jäeti nõrga taseme tõttu näituselt välja. See ei aidanud, kohus mõistis Koorti süüdi ja määras talle karistuseks kaks nädalat aresti. Mõistagi oli Koort pettunud ning kahtlemata mõjutas see tema otsust Eestist ära minna.

Ära siit, Austraaliasse!

Aprilli algul 1927 pühkiski Koort kodumaa tolmu jalgelt. Esialgu üksi, naine ja lapsed jäid koju. Teda olid raudteejaamas saatmas vaid lähedased ja mõned sõbrad. “Oleme kehvad. Kehvusele seltsib Eestis tööpuudus. Kõige tahtmise juures ei ole võimalik tööd teha,” oli Koort kibestunud. “Toetust saavad need, kes rohkem kõnelevad. Töö ei ole siin mõõduandev.”

Kui ajaleht Vaba Maa tundis huvi, kauaks Koort Austraaliasse jääb, oli vastus resoluutne. “Kui võimalik, siis jäädavalt. Igatahes ei mõtle ma selles olukorras kodumaale tagasi pöörata. Kavatsen Austraalias oma töödega näitustel esineda. Skulptoritel leidub seal tööd.”

Vaba Maa vahendusel kuulis Eesti rahvas peagi Koorti muljetest ja tegemistest maakera kuklapoolel. Mingiks tõotatud maaks ta seda paika ei pidanud. “Pean otsekoheselt kinnitama, et meie talu sulane teenib rohkem ja tema teenistus on rohkem kindlustatud kui siin kullamägedel.” Koorti arvates õpib eestlane “väljarändajana võrdlema meie olusid teiste rahvaste elutingimuste ja -viisidega, näeb isiklikult, et meil see elu nii väljapääsemata ei olegi, et on oma elurõõmud ja väga palju häid külgi”.

Mõne Koorti seisukohaga võib praegugi nõustuda. “Meil juba keegi keskkooli haridusega inimene ei taha kraavi minna kaevama, see on häbistav. Siin ei ole aga ükski töö häbistav ja paljudki Eesti sisserändajad tunnistavad, et meil Eestis on töö palju kergem ja ümberkäimine palju inimlikum.” 85 aastaga pole suurt midagi muutunud.

Pärast kolme kuud Austraalias naasis Koort novembri lõpul 1927 Eestisse. Ta oli ära näinud Sydney, Melbourne’i ja teisi linnu, tutvunud kohaliku kunstieluga. Kas Koort oli pettunud? Ei, ta jäi rahule ja soovitas igaühel, kel 300 naela taskus, säärane ringreis ette võtta. Enne ärasõitu sai Koort Sydney kunstiakadeemialt pakkumise tulla ehitusskulptuuri professoriks. Talle anti kuus kuud otsustamiseks. Nii et Austraalias olnuks ta majanduslikult kindlustatud ning Koort kaalus professoriks minekut tõsiselt. Ometi ta ei läinud – põhjuseks oli abikaasa Mari kindel vastuseis.

Venemaale leiba teenima

Pärast Austraaliat pühendus Koort täie energiaga keraamikale, lootes sellega endale elatist teenida – skulptuuridele ei õnnestunud tal Eestis ostjat leida. “Olen ühtlasi tööstur, meister ja ka tarvitaja. Kunst Eestis on täiesti ülearune, järelikult on ka kunstnik ülearune inimene. Kõik kunstikoolid tuleks jalamaid sulgeda,” ütles ta veendunult septembris 1930. “Pole vaja kasvatada noortest õnnetuid inimesi – riigi abil riigile ja rahvale hädaks,” oli Koorti seisukoht.

Tema enda majanduslik seis oli niru, välismaalt saadud honorarid kulusid ruttu. Koort kartis, et tal tuleb jälle “asuda sinna, kus kunst ja kunstnik pole ülearused”. Samas mõistis ta selle paratamatust, kuna skulptuur saab elada linnas, kus on viis miljonit inimest. Kuid miks siis kulutati seda nappi raha tühja-tähja peale? “Meie õnnetuseks on valitsemas arvamine, et siis on elu ka vaimlisel alal tugev, kui hästi palju tehakse. Tõeliselt pole meile palju tarvis, vaid vähe ja head,” arvas Koort.

Otsekohese ütlemisega Koortil polnud lootustki siinsete rahajagajate heasoovlikkusele. Aastatel 1932–34 ei antud talle kulkast stipendiume ega ostetud tema töid. Kuid kevadel 1934 tehti Koortile ettepanek asuda Moskva lähedale Gželi keraamikatehase kunstilise juhi kohale. Koort kaalus pikalt, käis Venemaal vaatamaski, ning andis siis nõusoleku. “Ja-ah, mis siin ikka vahtida! Tööd pole mingisugust, igav hakkab...”

15. augustil 1934 Koort lahkuski Eestist. Talle võimaldati Gželis niisugused töötingimused, millest ta ei osanud kodumaal unistadagi. Pool aastat hiljem kutsus ta Venemaale ka oma perekonna. Koort kavatses küll koju naasta, kuid alles aastate pärast. Ent siis saabus ootamatu ja varane lõpp. Koort haigestus kopsupõletikku ja suri 14. oktoobril 1935 Moskvas. Tema tuhastatud põrm toodi Eestisse ja võeti siin vastu suurte auavaldustega. Ent Jaan Koortile polnud sellest aust ja kuulsusest enam mingit kasu.

Autor soovitab kõigil külastada Kumu näitust “Jaan Koort. Modernismiaja klassikud”.