Voodist olen väljas umbes kolme minuti pärast, hüppan vannitoast läbi, teen endale köögis ühe cappuccino ja sõidan Reaalkooli – ekspressiga võtab see umbes 20 minutit.

Koolis on mul seljas tume kampsun, ja kui vaja, siis ka midagi pidulikumat. Lipsu ei kanna ma küll peaaegu mitte kunagi. Arvutikotis on lisaks arvutile (MacBook Pro) vaid üksainuke õpik ja paar vihikut, sest tunnid ei ole meil valdavalt õpikupõhised.

Tuleb tunnistada, et esimestes tundides võib vahel uni peale tulla. Eriti kui õpetaja pole loonud küllalt interaktiivsust. Aga samas on Tallinna Reaalkooli gümnaasiumiosale tüüpiline, et distsipliini pärast õpetajad pingutama ei pea.

Tunnis üritan reeglina kaasa töötada, kuid pole saladus, et kui inimesel on arvuti, võib ta teha mida iganes. Filme ma tunni ajal ei vaata, sest kõrvaklappidega tunnis istuda ei ole mu meelest viisakas. Tõsi, juhtub, et vahel süvenen ma igavusest programmeerimisküsimustesse, mis on muide mu valikaine.

Söögivahetunnil leian ma menüüst alati sobivat, sest väikest eelarvet arvestades on meil koolitoit vägagi korralik. Suppidest ma siiski hoidun.

On vale arvata, et kuna ma olen võitnud arvukalt rahvusvahelisi olümpiaade, pole minuga võimalik igapäevaasjadest rääkida. See pole nii. Pigem on see vastupidi.

Kaheksanda tunni lõpp on pool neli, ja kord nädalas (igal reedel) koguneb koolis bridžiklubi, kus ma kaasa löön. See kestab õhtuni välja. Kooli kontekstis olen ma arvestatav tegija, aga Tallinna ja Eesti kontekstis eriti mitte.

Lähen koju, vahel ostan tee pealt kaasa pitsa ja pistan ahju.

Mul on suur hulk raamatuid ootamas, ma olen ostnud neid rohkem, kui lugeda jõuan. Näiteks on järjekorras Khaled Hosseini “A Thousand Splendid Suns”. Aga parim aeg lugemiseks on suvi. Eelmisel suvel lugesin läbi neli George R. R. Martini raamatut sarjast “A Song on Ice and Fire”. See on ka eesti keeles ilmunud (“Jää ja tule laul”), aga kui ma suudan originaali lugeda, ei näe ma mõtet, miks peaks eelistama tõlget.

Viimasel ajal olen põhjalikult uurinud üht tuhande viiesaja leheküljelist punaste kaantega raamatut – “Molecular Biology of the Cell, Fifth Edition”. See on raamatukoguraamat ja seda ma kooli kaasa ei vea.

Kui ma keskendun teadusküsimustele, eelistan vaikust, aga on hetki, kui panen muusika mängima, olenevalt tujust. võin kuulata Ludovico Einaudi klaverimuusikat, aga on väga tüüpiline, et lähen ajas tagasi ja panen peale hoopis Pink Floydi või midagi hoopis muust žanrist.

Mingil hetkel peab kooliasju ka vaatama. Vene keel on asi, mis võtab kõige rohkem aega. Kohustusliku kirjanduse kohta võin öelda, et

A. H. Tammsaare pole midagi väga hullu. Hiljuti lugesin “Tõde ja õigust” ja sel polnud häda midagi.

Üldiselt loen ma siiski vajaduspõhiselt, mitte niisama, mis ette jääb.

15. oktoobril peab mul olema kindel, kas teen valiku Oxfordi või Cambridge’i kasuks. Ma pole kõrvale heitnud ka Ühendriikide variante. Eriti ma ei pabista, sest ma tean oma tugevusi – kui ma midagi tahan, olen ma valmis nii palju tööd tegema, et ma ka saavutan, mida tahan.

Õhtune teejoomine on meil 10–11 ajal. Võimalusel vaatan “Top Geari”. Lihtsalt kui head saadet, isikute ja ühiskonnaanalüüsi ja professionaalse teostuse pärast.

Ma ei mõtle eriti rahale, ja mul pole õrna aimugi, mida ma ostaks, kui saaksin palju raha. Mingit kallist tavapärast enstüklopeediat? Ei. Paberist entsüklopeediat ei vaja tänapäeval keegi!

Ma ei oska ka seda öelda, kuidas mu elu võiks tulevikus kujuneda ja kus maailma otsas ma kunagi töötan – tänapäeval pole ju oluline, kes kuskil elab. Aga ma arvan, et Eestiga jäävad mul siiski tihedad sidemed.

Keskööl kustutan ma lambi ära – selleks ei pea ma isegi voodist tõusma – ja juba ma magan, et olla hommikul koolipäevaks valmis.”

Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.