Jaanus, kuidas teil seal Kultuuripealinna kontoris elu käib, kuulate, mida Keskerakond õpetab?
Praegu on meil üks juhatuse liige. Tema on tõesti Keskerakonnast.
Jaanus Mutli?
Just.
Ometi oli sihtasutus algul täiesti apoliitiline.
Põhjus, miks Mikko Fritze sellele kohale kunagi valiti, oligi see, et ta oli sõltumatu, samal ajal on tal dimensioon, mida siin väga harva kohtab. Ta on eurooplane, näeb asju laiemalt.
Miks Fritze ära läks?
Mikko töö oleks võinud vabalt edasi kesta. Projektiga kaasnev bürokraatia käis talle ilmselt üle jõu. Esialgu oli tal välismaalasena teatav immuunsus, teda ei torgitud, aga siis hakati revisjone kaela saatma, nagu tavalisele eestlasele. Võeti kinni asjadest, mille normaalses suhtluses võiks ära lahendada viie minutiga.
Kes ta elu põrguks tegi?
Üks tubli ametnik, kes ilmselt tahtis ainult head. (Tubli ametnik oli Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kaire Teniste. Toimetuse märkus.)
Kuidas sina sihtasutusse sattusid, sa ei kartnud poliitilisi mänge?
Ma ei kartnud, ma olin sihtasutuse nõukogu liige. Kuigi, kui Mikko Fritze mind kutsus, ütlesid tuttavad ka, et mida sa teed, enne valimisi läheb seal jamaks, pane tähele! Aga ma vaatasin projekte, mis on sisse tulnud, kuulasin Mikko juttu, suhtlesin inimestega, sain aru, et see on siin väga kift asi, kui see jääb poliitikaüleseks.
On see jäänud poliitikaüleseks?
Tundub, et see poliitika on nagu udu, mis hakkab õhtul tasahilju talule lähemale pressima. Loomad on laudas, lambad on saras, pere loeb õhtupalvet ja udu immitseb madalalt heinamaalt majale järjest lähemale.
Loe pikemalt tasulisest versioonist.