Jaht muistsele kullale
Aarete otsimine on kahtlemata üks põnevamaid tegevusi. Vähe on neid, kes poisikesepõlves poleks oma aiamaalt või mujalt kulda otsinud. Mõni aga otsib oma suurt õnne veel vanast peastki. See kirg on aegade jooksul maapõuest välja toonud lugematul hulgal peidetud varandusi. Sel suvel juhtus aga Staffordshire'is midagi erakordset.
50kroonine metalliotsija tegi miljonäriks
Oli 5. juuli 2009. 55aastane Terry Herbert võttis tol päeval nagu tavaliselt metallidetektori ja läks seekord oma talupidajast sõbra põllule lootuses mõne mündikese leida. See oli mehe hobi olnud juba palju aastaid, kuigi midagi vapustavat polnud ta seni leidnud. Herbert ei olnud ka varustatud kalli tehnikaga, oma metalliotsija oli ta ostnud vähem kui 50 krooni eest vanakraamilaadalt.
Nii ta siis astuski Johnsoni põllule Burnt woodi lähedal Staffordshire'is ja lülitas oma aparaadi sisse. Mõne aja pärast kõlaski piiks. Raudnael? Või äkki münt? Ei, maa seest paistis hoopis midagi kuldset ning see polnud üldsegi mitte münt. Kaevates hakkas kuldseid esemeid üha juurde tulema. Neid oli palju. Väga palju.
Mõne päeva pärast teatas Herbert oma leiust kohalikele võimudele. Kui meie mõistes muinsuskaitse töötaja külastas Herberti kodu, võis tal suu ehmatusest ammuli vajuda. Teda ootasid ees 244 kotikest, täidetud enamasti kuldesemetega. Ta viis aardeleiu Birminghami muuseumi ja teavitas Briti Muuseumi. Oli, millest rääkida, sest ainuüksi Herberti käest saadi rohkem kui 500 eset. Leiukoht aga ootas veel põhjalikku uurimist, mis algas 22. juulil.
Selgus, et Herbert oli komistanud üüratule aardele. Kuu aja jooksul avastasid arheoloogid sealt veel tuhatkond eset, neist suur osa kullast. Kui kuldesemed ära kaaluti, oli tulemus vapustav - kulda oli kokku rohkem kui viis kilogrammi! Aare sisaldas ka hõbeesemeid, ent nende kaal oli "kõigest" 1,3 kilogrammi. Herbert ja tema maaomanikust sõber ei ole mitte ainult osalised ühe sajandi aar de leiuloos, vaid neid ootab ees ka kopsakas tasu riigi poolt. Summa pole veel teada, aga üks on selge: mõlemast mehest saavad miljonärid.
Lahingus kaotatud rikkus
Ekspertide hinnangul pärineb Staffordshi re'i aare ajavahemikust kuuenda sajandi lõpp kuni kaheksanda sajandi algus. Tol ajal paiknes praeguse Staffordshire'i piirkonnas muistse anglosaksi sõjaka kuningriigi Mercia süda.
Uhke aare esindab täiesti meeste maailma - lõviosa esemetest on seotud relvastusega, ning ei ühtki ehet. Nii näiteks on leius sadu mõõgakäepidemete eri osi, samuti kiivrite detaile. Vaid paar-kolm kullast risti ei kuulu teadlaste sõnul militaarvarustuse hulka. Niisuguse koostisega suur aare aga on lausa unikaalne.
Esialgse arvamuse kohaselt on tegemist trofee-aardega, millesse kuuluvad esemed korjati kokku alistatud vaenlastelt. Ja mitte tavalistelt - niisuguseid rikkalikult kullaga kaunistatud relvi kandsid vaid kõrgklassi kuulunud isikud. "Kulla hulk on hämmastav, aga mis veelgi tähtsam, teostus on täiuslik. See oli parim, mida anglosaksi meistrid teha suutsid, ja nad olid väga head. On selge, et kõik see pärineb kõige kõrgemalt saksi aristokraatialt või kuningalt. See kuulus eliidile," arvab aardeleidu uuriv dr Kevin Leahy.
Sõjasaagiks saadud mõõkade terad võeti võitjate poolt uuesti kasutusse, käepidemete väärismetallist osised aga visati "potti". See kogum võis olla ühe lahingu noos, aga võimatu pole, et ka pikema aja vältel kogutu. Kogu selle saagi mahamatmisel võis olla õige proosaline põhjus - niisugust varandust pidi ju võõra silma eest kuidagi varjama. Võimatu pole ka mingi rituaalne tähendus, ohver paganlikele jumalatele.
Aarde tähelepanuväärsemate ja olulisemate esemete hulgas on ka üks ladinakeelse tekstiga kullast riba, mille otstarbe ja täpse vanuse üle elavalt vaieldakse. On see pärit kilbilt või kiivrilt, pole selge. Igatahes on sellele graveeritud Moosese tuntud sõnad piiblist: "Tõuse, Issand, et su vaenlased hajuksid ja su vihamehed põgeneksid su palge eest!" Selle eseme algset omanikku paraku need read vaenlase eest ei kaitsnud.
Staffordshire'i leiult oodatakse palju, tõenäoliselt annab aare kõneainet kümneteks aastateks. "See hakkab muutma meie ettekujutust anglosaksi Inglismaast," ennustab Leslie Webster Briti Muuseumist. Sel nädalal pannakse osa aardest Briti Muuseumis rahvale vaatamiseks välja.
Viikingite kuld ja Eesti
Viikingite muinasjutulistest aaretest on jutustatud legende. Kui uskuda kroonikaid, siis said viikingid 9. sajandil ainuüksi Frangi riigist lunaraha ligi 18 tonni väärismetalli, esmajoones hõbedat. Aardeleiud paraku seda ei kinnita - Skandinaavias on sellest hõbedast üles leitud vaid mõnisada grammi.
Röövitud rikkused on justkui õhku haihtunud. Pealegi, mainitud leiud viitavad pigem kaubavahetusele. Kui röövitud varast üldse rääkida, siis esindab neid rikkusi vaid Norrast leitud Honi aare. Selles oli 2,5 kilogrammi kuldehteid ning münte.
Viikingiaegne kuld on aga väga haruldane, seda leitakse üliharva. "Hõbe käibis inimeste vahel, kuid kulda kõlbas pakkuda ka jumalatele. See selgitab ka, miks kuld on viikingiaegsetes leidudes samavõrd haruldane kui hõbe tavaline," kirjutab rahaajaloolane Ivar Leimus. Ilmselt peitub kulda Skandinaavia, aga ka Eesti maapõues veelgi - seda on palju raskem üles leida kui hõbedat.
Kui hõbe kui igapäevane käibevahend peideti kuhugi lähedale, siis kuld seevastu "pillati vette või sohu, see jäi peitu ja asub liiati põlluharimiseks kõlbmatus kohas". Sellele pole seega võimalik kündmisel peale sattuda.
Kuulsa Honi aarde kõrval on põhjamaadest leitud veel ainult üks viikingiaegne kuldaare, samuti 9. sajandist. Ja see on päevavalgele tulnud - Eestist. Sarnane on ka mõlema aarde leiukoht - kuld oli heidetud laukasse.
Essu kuldaare leiti nagu Honi aaregi juba 19. sajandil, turbarabast kaheksa jala sügavuselt. 28,4 grammi kaalunud leid koosnes algselt kuuest kuldripatsist (üks läks hiljem kaotsi), mille Essu mõisnik parun Dellingshausen Eestimaa Provintsiaalmuuseumile kinkis. Üks ripatsitest on kannaga Araabia kuldmünt, ülejäänud filigraantehnikas ornamenteeritud kettakesed. Lahtiseks jääb aga nende päritolu. On nad valmistatud Rootsis või Karolingide riigis või Inglismaal või Venemaal mõnes viikingite koloonias, ei tea.
Lõpetuseks olgu öeldud, et Skandinaaviast on viikingiaegseid ehk 8.-11. sajandi hõbemünte leitud mõnisada tuhat tükki ning see arv suureneb pidevalt. Arvestades Eesti väiksust, on siit leitud hõbeda hulk muljetavaldav - üle paarikümne tuhande mündi.
Niisiis pole meil põhjust tunda end väikese vennana. On ju meilgi oma viikingiaegne kuldaare, rääkimata hõbedast.
