Jaht verele
“Sel suvel pildistasin üles umbes 30–40 kohta. Viimane sõit oli Ida-Virumaa kanti,” räägib tänavustest jahiretkedest tavaelus lukkude spetsifikatsioonide koostamisega tegelev Pokk.
Tal on läbi käidud peaaegu kogu Eesti, jäädvustamata on veel Põltsamaa ja Jõgeva ümbrus. “Seal peaks päevasaak veel parem olema. Kesk-Eesti kant tundub olevat päris verine.”
Mees on Regio atlasest vere kohanimelõppe ja -alguseid kokku lugenud 310, sealhulgas ka näiteks Veretinä, Verevi ja Verilaske. Pokil on purgis praeguseks täpselt pooled.
“Idee sai alguse sellest, et mingil hetkel mõtlesin, et tahaks mööda Eestit rohkem ringi sõita, aga seda millegagi ühildada. Oli teisi mõtteid ka, mida pildistada, aga paljud asjad olid juba tehtud, piimapukid näiteks. Sirvisin teedeatlast ja mingil hetkel vaatasin, et õudselt palju on kohti, mille nimes on liide vere. Nii ta alguse sai.”
Peamine väärtus vere-kohtade pildistamisel polevatki niivõrd piltide kunstiline väärtus, “vaid just see, et ma olen kõik need kohad ise läbi käinud, Eestimaa kõikvõimalikke nurgakesi näinud. See on põhiline.”
Kui alguses oli oluline, et mõnel pildil oleks silt kindlasti peal, siis viimasel ajal üritab Pokk pildi peale saada pigem häid vaateid ja huvitavamaid talukohtasid. Reeglina kestab üks reis ühe päeva, selle aja jooksul sõidab piltnik üksinda läbi umbes 500 kilomeetrit. Kuku raadio muudkui mängib ja Pokk teeb oma Eesti kaardi peale läbi käidud kohtade peale punaseid täppe.
Ta pildistab muide üles ka vere-lõpulised järved ja jõed, ja iga ülespildistatud paiga kohta uurib, kui palju seal on elanikke.
Ükskord läks keset Piibe maanteed Pokil auto katki – tekkis mingi akuprobleem. “Hakkasin siis sõpradele helistama, aga telefon sai tühjaks. Nibin-nabin sain ühe sõbra kätte ja siis kaks-kolm tundi istusin seal kohapeal ja lugesin saksakeelset auto tehnilist raamatut, midagi muud polnud teha,” naerab mees. Tookord oli ta teel Alaverest Kukeveresse.
Vere-dega tegelemisel on mehele silma jäänud, et Eestis on väga palju Kureveresid – tema on
neid kokku leidnud kuus. Aga selliseid nimesid, mida on kaks või kolm, olevat ikka väga palju. Poki lemmik-vere on muidugi Mõnuvere. “Mõnuvere on ju mõnus nimi.”
Poki terve pildikogu (siin on näha sellest vaid killuke) on nähtav aadressil
http://nagi.ee/photos/Bock/sets/15902/.
Päritolu kohta palju versioone
Keeleteadlane Marja Kallasmaa:
Kust -vere pärit on, selles osas on palju arvamusi, ühtset seisukohta ei olegi. Eesti uurijad on kokku leppinud, et häälikuline kuju võiks olla olnud hoopis -veere. Selle tähenduse suhtes on oldud eriarvamusel, et kas see tähendab äärt, kallast või mäekülge.
Teine variant on, et see on eesti keelest kadunud sõna, mille asendustermin on veere, soome keeles vierre.
Omal ajal arvas Paul Ariste, et see on ka veere, aga et selle tähendus oleks lehtmets ja et see on samuti eesti keelest kadunud sõna.
Kodu-uurijad ja kohanimehuvilised leiavad, et vere-nime tähendus ongi veri ja et see on olnud seotud rauasulatusega: rauamaak oli ju punane.
Paul Alvre seisukoht on, et -vere on tulnud sõnast -pere. Ajaloolased kipuvadki pere-sõna eelistama, sest nad lähtuvad sellest, et talu tekkis enne küla.
Mis ajast -vere pärit on, selles ei olda kindlad. Teatakse, et 13. sajandi keskel olid need juba olemas külanimedena.
Minu andmeil on -vere nimed Ida-Eestist alguse saanud, aga neid leidub peaaegu igal pool.
Eesti Keele Instituudi andmebaasis on vere- või veri-alguselisi kohanimesid umbes sada, vere-lõpulisi aga mitu korda enam.
