21. sajandil, kui maailmas plahvatavad pommid, tervete riikide majandused varisevad ja Mehhiko lahest ähvardab saada naftalaht, lähevad inimesed peast lolliks „selgeltnägijast“ kaheksajala pärast. Sakslased ja hollandlased ähvardavad Paulile otsa peale teha, Argentiinas kaotab elu Pauli sugukondlane, kelle hommikusaatejuht otse-eetris läbi pussitab ja seejärel blenderis purustab. Võitjad hispaanlased tahavad eluka võtta enda kaitse alla. Taustal ihuvad kaheksajalale hammast reklaamigurud, kelle väitel võib Pauli turuväärtus küündida 50 miljoni kroonini – seda on rohkem kui Tallinna loomaaia selleaastane eelarve. „Me oleme parimad maailmas? Kuidas me seda teame? Sest Paul ütles nii!“, oli ühe reklaamispetsi esimene mõttevälgatus CNNi uudises. Fantastiline!

Jättes kõrvale häma Pauli üleloomulikest võimetest, näeme, et kaheksajala saavutust kaheksa korda järjest õigest karbist toit võtta on raske uskumatuks nimetada. Paul omas 1/256 suurust võimalust, et nii-öelda arvab ära kõigi kaheksa mängu tulemuse, mis iseenesest on väike tõenäosus. Riskiarvestusega tegeleva Cambridge`i Ülikooli professori David Spiegelharter juhib aga tähelepanu sellele, mida paljud pole Pauli saavutust imetledes arvesse võtnud - samal ajal tegeles maailma eri otstes ennustamisega mitmed loomad: Singapuris elav papagoi Mani arvas ära kuue matši võitja kaheksast, keerates oma nokaga ümber vastava lipuga mängukaardi. Chemnitzi loomaaias ennustas iga Saksamaa mängu tulemust uus loom: jõehobu Petty valis ennustamisel õgimiseks vale heinahunniku, tamariin Anton pistis suhu kaotajat tähistava rosina jne. Võttes arvesse, et sarnaseid ennustusi sooritati paljude isenditega üle terve maakera, muutub suhteliselt tõenäoliseks, et üks neist küündib suurepärase tulemuseni. Kaks tulemust siia-sinna, ja oleksime ülistanud Pauli asemel Manit. Seejuures siiski tunnistagem, et selgeltnägijast kaheksajalg on kordades seksapiilsem kui papagoi.

Naljaga pooleks võib öelda, et maailmameistrivõistlused jalgpallis tegid kaheksajalast inimese. Iga tema liigutust tõlgendati antropomorfistlikus võtmes. Kui Paul sirutas merikarbi järele, öeldi et "Paul valib". Kui Paul haaras kombitsatega merikarbi ja sööma hakkas, tõdeti, et "Paul ennustas". Maailmameistrivõistlused said läbi ja Paulile "anti üle" isiklik MM-karikas. Okeanaariumi esindaja teatas pidulikult: "Paul siirdub pensionile ja teeb seda, mis talle kõige enam meeldib: mängib oma hooldajatega ning rõõmustab lapsi, kes teda vaatama tulevad."

Ilmselt polnud vaesel kaheksajalal halli aimugi, mis toimub. Kuid meile annab Pauli inimlikustamine võimaluse teda armastada, vihata ja märgistada teda kõiksuguste iseloomujoontega. Inimestele meeldib mõelda, et loomad jagavad meiega samu emotsionaalseid ja mentaalseid väärtuseid, ja et neis on veel midagi sellist, mida me ei suuda loodusseaduste abil seletada (mulle tundub näiteks tihti, et mu koeral on mulle midagi asjalikku öelda). Ja ses mõttes kuulub Paul samasse seltskonda lugevate-kirjutavate hobuste, Nõia-Intsu ja ilma ennustava koopaoravaga Punxsutawney linnast.

Muidugi ei tähenda see, et Paulist peaks nüüd lahti ütlema. Talle inimmõistuse poolt konstrueeritud saavutused tagavad Paulile samasuguse perelemmiku staatuse, nagu on jääkaru Knutil või mõnel muul staarloomal, kelle tegemistel silma peal hoitakse. Kui Paul ühel päeval hingusele läheb - ollakse üpris veendunud, et 2012. aasta EMini ta enam ei kesta - vormistavad selle uudiseks kõik suured meediaagentuurid. Kindlasti tuuakse lilli ka tema akvaariumi juurde Oberhauseni okeanaariumis. Nagu päris inimesele.