Jälle häda - liiga palju tähti

On mõneti veider, et ajal, kus Eestis räägitakse üha enam majanduse jahtumisest, ootab meid suvel enneolematu välisartistide esinemiste pillerkaar. Millega seda seletada?

Kui vaadata, kui palju artiste esineb tänavu Eestis, paneb see muusikasõbra kahtlemata rõõmust kiljuma. Paadunud melomaani vuntsi ajab kikki teadmine, et lõpuks ometi on siinsetele lavadele oodata peale n-ö massilemmikute ka keerulisemat kraami – Massive Attack, Lou Reed, Bob Dylan...

Näiteks, kui Ekspress 2003. aasta sügisel möödunud kontsertsuvest kirjutas, tuli kurbusega möönda, et tõsiselt suuri artiste (peale Andrea Bocelli ja Public Enemy) meil ei käinudki. Kõik supertuurid sõitsid Eestist kaarega mööda.

Teisalt tundub juba praegu, et osa kontserte kõrbeb. Ei saa ju eitada, et majanduse jahenemine on reaalsus. Pole päris kindel, et Eesti inimene on nii pühendunud muusikahull, et hoiab toidu ja tarbekaupade pealt lemmiku kontserdile pääsemiseks piletiraha kokku. Seda enam, et neid lemmikuid tuleb mitu.

Plaadid ei müü, staarid on liikvel

Aga alustame algusest. Millest tuleb, et nüüd äkki on me suvi korralike staaride kontserte täis pikitud? Või, kui vaadata mõnd juuni või juulikuu nädalat, isegi liiga täis.

“Rabarocki” festivali korraldaja ­Kristo Rajasaare selgitab, et kuna artistid on liikvel, on nad ka paremini kättesaadavad. Samas, mis seal salata, eks ole siinsed korraldajad teinud head tööd, et hea artist festivalile saada.

Juba paar aastat on kogu muusikatööstuses seoses plaadituru langusega räägitud, et artistid tuuritavad rohkem kui kunagi varem. See, et plaadimüük on üle maailma vähenenud, on tõsiasi.

Selge märk kontserttegevuse hoogustumisest on muuhulgas ka näiteks see, et aasta 2007 tõi rahva ette hulga taasühinemistuure. Publik nägi taas Led Zeppelini, Police’i, Genesist jne.

Lihtne loogika ütleb, et kui artistide plaadimüügitulu kahaneb, peavad kontsertide sissetulekud seda kompenseerima. Enam pole aega stuudios mõnuleda.

Lõviosas Eestit maailmastaaridega varustava firma BDG Eesti artisti-diilide sõlmija Helen Sildna sõnul on suured tähed praegusel plaadimüügi mõõnaajal ise aktiivsemad otsima uusi ja seni vähem läbi trambitud turgusid. Enamgi veel tuleb märkida, et siinsed korraldajad on aastate jooksul agentidele ja artistidele siinset turgu hästi pakkunud.  Niisama lihtsalt ei satu siia keegi.

Teisalt tähendab kontserdiäri ausse tõusmine omakorda, et artistitasude ja seega ka kontserdipiletite hinnatõus on ülemaailmne. See on ka põhjus, miks meie kontserdipiletid on just nii kallid, nagu nad on.

Neli korda vähem kui Soomes

Kui nüüd küsida, kas tänu sellele, et artistid on liikvel ja seega ka hästi kättesaadavad, on Eestisse tänavu suveks kuhjatud liiga palju kontserte, siis võib vastata mitmeti. Ja kui palju on palju? Soomega võrreldes toimub Eestis umbes neli korda vähem kontserte. Soome aga on Lääne-Euroopa mõõtmes siiski pigem pisike tegija.

Lätis, olgu öeldud, on samuti tunduvalt rohkem kontserte kui Eestis.

Nii et kuigi kontserte on tänavu rohkem kui mullu või siis rohkem, kui me oleme harjunud, oleme võrreldes naabritega siiski poisikesed.

Sildna hinnangul on meie kontserdikorraldajad teinud kõva tööd, et artiste vahendavatele agentidele teadvustada: Baltikum (turu mõttes räägitakse ikka Baltikumist, mitte Eestist eraldi) on normaalne ja toimiv turg, kus saab edukalt tuuritada. Agendid näevad, et näiteks Skandinaaviast Venemaale või siis Kesk-Euroopasse liikudes j ää b Baltikum mõnusasti tee peale. Siit oleks ju mõistlik samuti raha üles korjata.

Rajasaare sõnul on “Rabarockile” artistide hankimine muutunud hõlpsamaks paljuski tänu sellele, et välisagentide jaoks on Järvakandis toimuv festival muutunud täiesti selgeks nähtuseks, mida ühes reas teiste Põhja-Euroopa festivalidega silmas pidada.

Ja veel. Baltikum sai tegelikult tõsiselt võetava turuna alustada 2005. aastast, kui valmisid n-ö Lääne tasemel areenid Riias ja Vilniuses (Saku suurhall oli valmis esimesena, aastast 2001).

Enne korralike kontserdikohtade tekkimist ei saanud siin stabiilsest turust rääkida. Agendid ei viitsi aega raisata riikide peale, kus nad saavad töötada juhuslikkuse printsiibil – paar välikontserti suvel.

Tahame tasemel artiste, peame ise olema tasemel. Nagu ülejäänud Euroopa.

Kuigi muusikatööstuse kuluaarides leviv kurioosne inf sellest, et Riias kuulutas korraldaja välja Linkin Parki, omamata bändi agendiga kokkulepet, ja et 50 Centile saadeti võltsitud maksekinnitus (seda tegi Eesti kontserdi korraldaja), meile au ei tee ja kontserdipaigana usaldusväärsust ei anna.

Kes tasub ära, kes kõrbeb

Praegu on muidugi mõttetu ennustada, milline kevadsuvistest kontsertidest ära tasub ja milline mitte. Kas meil on ikka piisavalt tundlikuma maitsega publikut Reedi või Dylani või Massive Attacki või ka “Rabarockil” esinevate the Falli ja Sparksi jaoks?

Sildna tunnistab, et eks ole ta ise kontserdikorraldajana pisut mures – inimeste sissetulekud ei võimalda lihtsalt kõiki kontserte külastada ning paratamatult tuleb teha valikuid.

Ta loodab, et need valikud hakkavad näitama häid märke, mis julgustaksid korraldajaid ka edaspidi huvitavamat muusikat siia tooma, mitte üritama kümnendat korda Bryan Adamsi ja Deep Purple’iga “safe money” peale välja minna.

Reedi või Dylani ja Massive Attacki puhul on muidugi mõista tegu riskiotsustega, mille õigsust saab hinnata alles pärast kontserdi tulude ja kulude kokku löömist.

Kuid kontserdikorraldaja veendumusel on Eesti publikut seni mõneti alahinnatud. Siin peaks olema piisavalt intelligentset ja teadlikku rahvast.

Kusjuures pole vähetähtis, et piletitele kehtib praeguse seisuga 5protsendiline käibemaks, mitte 18protsendiline. “Kui oleks kaheksateist protsenti, oleks piletihind hoobilt selle võrra kõrgem, risk seega korraldajale suurem. Tõenäoliselt poleks me julgenud neid kolme kontserti ette võtta,” osutab Sildna olulisele faktorile.

Rajasaare tunnistab, et “Rabarocki” piletite eelmüük läheb tänavu veidi ­paremini kui mullu.

Oleks käibemaks 18 protsenti, nagu on viimasel ajal valitsuspoliitikud ähvardanud, oleks seis tunduvalt hapum.

Sildna loodab, et sügisel, kui suvisest kontserthooajast kokkuvõtet tehakse, on hea tõdeda: Eesti publik oskab hinnata artiste nõudlikumale maitsele. See julgustab kontserdikorraldajaid tooma siia veelgi huvitavamaid artiste.

“Publiku käitumisest, ja ainult sellest, sõltub ka see, mis hakkab juhtuma edaspidi.”

Staaride kevadsuvine tulevärk

On üsna tõenäoline, et päris mitme pere eelarve läheb sel suvel tõsiselt lõhki. Olulisi kontserte, mida peab külastama, tuleb tänavu palju. 

• Kuulus filmilavastaja Emir Kusturica tuleb Eestisse muusikat tegema. Tema ansambel The No Smoking Orchestra on 26. aprillil Club von Überblingenis.
  
  

• 18. mail esineb  1500 õnnelikule näole Club von Überblingenis hip-hopi maailma superstaar Busta Rhymes.
  
  

• Juba järgmisel päeval, 19. mail ootab Saku suurhall neid, kellele läheb ikka korda Backstreet Boysi nimeline kollektiiv.
  
  

• 4. juunil astub Saku suurhalli lavale vanameister Bob Dylan.
  
  

• 6. juunil esineb Pirita kloostri varemetel Sebastian Bach – see hevimees, kui keegi veel ei tea.
  
  

• Hull kolmiklöök tabab muusikasõpru muidugi Saku suurhallis 9.–11. juunil, mil me saame järgmise tabamuse (ehk 1600- ja kuni 5500kroonise miinuse) Massive Attackilt, Lenny Kravitzilt ja tähelepanu, vanad rokipeerud-kaunishinged, Def Leppardilt.
  
  

• 13.–14. juunil on vaja minna Järvakanti, sest seal on järjekordne “Rabarock”, kus seekord on üks peaesineja vana hea Sparks.
  
  

• Raskemuusikasõbrad, kel vanust ja kogemusi, näevad 1. juulil Eesti Näituste messikeskuses Slayerit.
  
  

• Mahedama pop-rock’i sõbrad lähevad samal päeval muidugi Saku Suurhalli, et vaadata Avril Lavigne’i.
  
  

• Sõbrad, suhtuge Õllesummerisse, kuidas tahate, aga 4. juulil esineb seal Franz Ferdinand. Sellest ei saa üle ega ümber.
  
  

• 11. juulil esitab Eestis oma show’ Lou Reed. Popkultuuriikoon, ütlevad targad.
  
  

• 17. augustil on vanadel rock’i-sõpradel põhjust taas vunts kikki ajada – Saku Suurhallis on Deep Purple.
  
  

• 30. augustil on Tallinna lauluväljakul Akon.
  
  

• Kuuldavasti, kuigi see pole veel päris kindel, on sel suvel Eestisse tulemas ka Zeppelini mees Robert Plant (kas ­Alisson Kraussiga või ilma, pole teada) ja ka Bon Jovi.

Valik kontserte Lätist ja Soomest, mis võiksid toimuda meil

• Bluusisõbrad saavad oma Gary Moore’i laksu kätte 16. aprillil Riias. 
  
  

• 3. mail esineb Helsingis igavene ja ilus Iiri pereansambel Clannad.
  
  

• 22. mail on Riias KISS. On vist iga rokivana kohus enne elu lõppu ka see ilmailme ära näha. Eriti, kui asi on sedavõrd lähedal.
  
  

• Asjaolu, et tänapäeva popidiiva Kylie Minogue’i kontserti Tallinnas ei toimu, riivab pisut eneseuhkust, sest 16. juunil Helsingis ja 20. juunil Riias ta ju esineb.
  
  

• Lätlastel on see suvi üldse kuidagi staaridest tiine. Vähe sellest, et neile jõuavad paljud neist, kes meilegi, Riias on 16. juulil ka Björk .
  
  

• Aga 9. septembril esineb Helsingis R.E.M.