Oksanal
(14) oli alles suurel reedel 39 kraadi palavikku. "Ma ei jätaks elu sees ühtki etendust vahele," ütles ta ülestõusmispüha hommikul
Tiina Jantsonile
.

Täna esineb ta juba revüüteatris Bel Etage Harjumäe nõlval, kus Sixtina tähed annavad lasteetenduse Mini-Hollywood. Väidetavalt astuvad seal üles Eesti kaunimad ja andekaimad lapsstaarid – maailmaski kuldsete tiitlitega pärjatud minimissid ja minimisterid.

Vägesid juhatab pealaest jalatallani roosasse riietatud Tiina Jantson.

Tibatilluke lavatagune riietusruum on rahvast pungil. Kallid kleidid ja kostüümid, kõrgete kontsadega kingad, kübarad, suled ja kõige selle keskel neli uhket ema oma tütardega.

Need tüdrukud on sündinud tähed. Silmatorkava hoolitsetud meikapi all on isegi professionaalne staariilme – pooleldi igavlev, pooleldi nautlev. Ja millised soengud! Milline maniküür! Blond inglinäoga
Inga
(13). Maailma Minifotomissi tiitliga pärjatud neiu, kellel on peaosa Mosfilmi režissööri
Dadarovski
vastselt valmivas linateoses "Elu täis ahvatlusi", heidab kiire kõrvalpilgu peeglisse. Napp naeratus sähvatab ta tõstetud kulmude all, kui Ekspressi fotograaf
Ingmar
talle oma kaamerapilgu suunab.

Pole mingit kahtlust, need pikakoivalised raugepilgulised teismelised pole vaatamata oma 11-14aastasele vanusele enam mingid naiivitarid.

Need on neiud, kelle kenad emad jäävad tänaval kindlasti varju, kui nad tütrega shoppingule peaksid minema... Juba pikkust on neil mammadest kaugelt rohkem. Mina oma napi 1.60ga (aga mul on kontsad ka all) vaatan neile igatahes alt üles.

Kuskil tagaplaanil seisavad mõned kohmetud kutid, ülikonnad veel lapselike kehade ümber rippumas. Tütarlapsed ei heida neile armulikku pilkugi. Huulepulka vaja kohendada, juukseid sättida, naeratust harjutada.

Kogu selle segaduse keskel sööstab värtnana ringi kaheksa-aastane poiss, tänavune minimister, Tiina Jantsoni poeg
Egert-Sören
. Kahtlemata üks armsamaid lapsi, keda mina näinud olen: suured rosinasilmad, pehme laubalokk, jäätisevõru ümber pruntis suu. Tema andekus sai pärjatud koguni Hollywoodis, kust ta tõi talendikonkursilt kuld- ja hõbemedalid.

Jaa. Vaat need on lapsed, kelle liigutustest õhkub glamuuri, kelle pilkudest aimub tähesära ja kelle modellivälimust tahaksid endale paljud õnnetud paksud vinnilised puberteedid.


Mudilaskoor varietees

Tiina Jantson juhatab meid läbi tibatillukese köögi revüüteatri mahedalt valgustatud saali. Meil on kohad esireas, sinistel sametistmetel maani valge linaga kaetud laua taga.

Kõlarid lava kohal üürgavad lastelaule, mida mina ja mu eakaaslased, roosa šleihv peas, umbes kakskümmend aastat tagasi nõukogudeaegses lasteaiarühmas laulsime.

Kiisu läks kõndima, müts oli peas,
nurr-nurr, nurr-nurr, müts oli peas...


Mõne laua taga joovad apelsinimahla teksapükstes ja pulloverides tasased tüdrukud, juuksed tagasihoidlikult kõrva taha lükatud.

Kõrvallauas maitseb poiss jäätist ja lükkab selle siis ema ette. "Ei. Ei se ole hyvä, äiti!"

Muki on koerake, väikene koerake,
Muki teeb auh-auh-auh.

Ettekandjapiigadele on miskipärast selga pandud täiesti sobimatud kahara seelikuga minikleidikesed, ees valge põlleke. See loob natuke siivutu teenijatüdruku mulje.

Lava ees askeldab turjakas tüüp tibatillukese videokaamera ja suure juhtmepuntraga.

Tiina Jantson plaanib "kogu šõud filmida". Seda tahtvat üks USA telekanal – nime ta küll peast ei mäleta – mis Hollywoodi konkursil sattunud Egert-Sörenist "täielikku vaimustusse" ja öelnud Jantsonile, et kui tal on Eestis veel teisigi andekaid lapsi, siis andku aga tulla.


Varaküpsed staarid

Ja Jantson lasebki tulla. Egert-Sören, Inga, Oksana ja
Anastassija
tulevad lavale rokki tantsima. Poiss on neidudele  parimal juhul kaenla alla ja see annab talle selles tantsus väntsutatava rolli . Tüdrukud kaisutavad ja keerutavad teda, tõstavad üle pea ja libistavad jalge vahelt läbi. Sekka hundirattaid ja spagaate. Naeratus ei kustu muide üheltki näolt isegi sekundiks. Kätteõpitud värk.

Pärast tantsu võtab sõna Jantson. Lapseohtu publik pole tema varaküpsete staaride tasemel – ta kasutab nüüd hoopis teist tooni ja sõnavara.

"Päikeselisel kirjul munadepühal olete saanud tulla meiega Hollywoodi kaugel Ameerikamaal." Jantsoni hääl on magus nagu mesi ja väriseb õige pisut. "Aga selleks, et me kõik jõuaksime diivadele ja staaridele kaasa elada, peame saama kõvasti energiat."

Selle lausega juhatab ta sisse roosas nabapluusis Oksana, kellele piisab vaid pilgust videot hoidvale mürakale, et kaameraga flirtima hakata. Oksanal on pikad käed ja nende graatsilisi liigutusi on ilus vaadata. Kuid peale käte ta esialgu ka suurt rohkem ei liiguta.

Lapsed plaksutavad loiult. "Noh? Kus energia on?" nõuab Jantson. Aplaus muutub pisut valjemaks, kui Jantson lubab lavale tuua
Michael Jacksoni
.

Püünele tuleb Egert-Sören. Kaabu silmil, aimab ta püüdlikult järele Jacksoni
moonwalkingut
. Jah, see poiss on kahtlemata andekas. Ja tema särasilmades on veel seda ehtsat rõõmu, mida ta oma tegevusest tunneb. Sellist lapse rõõmu, mida me kõik oleme mürsikuna tundnud laulust, tantsust ja heakskiitvatest pilkudest.


Seksjumalanna 13aastase esituses

Üksteise järel käivad laval ikka Oksana, Inga ja Anastassija... Korraks ka üks anorektiliselt kõhn tüdruk hõbedase rinnahoidjaga. Ja muidugi Egert-Sören. Vahetuvad kleidid, parukad, soengud, laulud. Sekka saab laval taustaks karelda ka mõni noorem ja vähem glamuurne laps.

Kõik see mõjub heatasemelise isetegevuse ja taidlusena, millele annab suure osa särast uhke kostüümiladu ja grimm staaride kaunitel modellinägudel. Ei midagi rohkemat: tantsuliigutused on kohati rabedad ja kohmakad. Kõige rohkem on näha lihtsat improvisatsiooni, graatsilisi käteliigutusi ja juuste ning kleidisabade lehvitamist. Laul tuleb mõistagi makilt, isegi püüdlikud suuliigutused ei jookse sellega alati kokku.

Staarid, kes lavale ilmuvad, ei ütle saalis istuvatele lapsukestele ilmselt midagi –
Elizabeth Taylor
,
Marilyn Monroe
,
Cher
,
Lou Bega
on kahtlemata kuulsad nimed, kuid pigem saalis istujate vanaemadele-vanaisadele.

Alles
Britney Spears
ja
Barbie
-nukk toovad publikusse rohkem elu. Kuid Marilyni supersensuaalset
I Wanna Be Loved by You'
d jäljendava noorukese piiga kohmakat flirti ja nurgeliselt seksikaid poose vaatavad nad jälle tuima hämmastusega.

Kui etendus läbi saab, ei jõua lapsed enam kõigile esinejatele aplodeeridagi. Ainuke, kes häirimatu ja väsimatu energiaga käsi kokku taob, on Jantson ise. Publik valgub vaikselt laiali.

Üle kogu saali hõljub köögist tulev friikartulite rasvaving.

Natuke piinlik.

Riietusruum jääb tühjaks. Ikka veel perfektse meikapiga tüdrukud sätivad mantleid selga ja proovivad, kuidas sobib barett nende pehmetele lokkidele.

Vaevalt, et nad murravad oma ilusaid peakesi liialt selle üle, millise elamusega lahkusid saalist nende eakaaslastest pealtvaatajad... neil endil oli hea olla. Said tantsida. Said esineda.

Ja kas kõigel muul ongi üldse tähtsust?



Eraldi:

"Ma ei tantsi raha pärast, mulle lihtsalt meeldib!"

Egert-Sören ja Anastassija tulevad pärast etendust intervjuud andma. Minimiss ja minimister 2002. Mis nemad ise etendusest arvavad?

"Normaalne," ütleb Egert-Sören vanainimeselikult. "Mulle meeldis Jacksonit teha. No vaata, see on ju nii hea lugu. Vana lugu, sellepärast. Uuemad lood on nii jamad."

Anastassija huuled on kirsipunased ja silmalaud sätendavad roosalt. "Ma ei tantsi raha pärast... mulle lihtsalt meeldib!" Tema õhin on teesklematult ehtne. "Ma ütlen, tõepoolest, tantsimine on minu elu põhiline tegevus."

Peale selle käib Anastassija veel Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Armastab kehalise kasvatuse, l aulmise ja prantsuse keele tunde.

Kas eelmisel nädalal kätte antud missi-misteri tiitlid tulid võitjatele üllatusena? "Jaa.. see oli... täielik šokk...," meenutab Anastassija.

"Sa hakkasid nutma," ütleb Egert-Sören asjalikult. "Minul oli päris naerutuju põses, aga naer ei tahtnud kuidagi välja tulla." Anastassija silitab Egerti tumedat pead.

Mis neist kahest tulevikus saab, ei oska nad veel öelda. "Laulda-tantsida tahaks," ütleb Egert-Sören.

"Mina täpselt samuti!" õhkab Anastassija.

"A možet bõt risovat?" torkab tüdruku ema vahele.

"Jah, võibolla hakkan kunstnikuks!"