Kuubikujulises ruumis mõni meeter allpool maapinda voolab Pätsu ajal maa alla suletud Härjapea jõgi. Tõsi – liiva- ja mudasegusel põhjal niriseb vaid peen ojake. Linna poolt haigutab võlvlaega tunnel, kuhu veidi küürutades käima mahub, Linnahalli suunas jätkub see nelinurksena. “Varem lasti Härjapea koos solgiga sealt otse merre,” seletab veevärgilukksepp Juri Ossipenkov, “nüüd on Linnahall ees, siin on vaid selle kandi sadevesi, mis ümbruskonna tänavatelt koguneb, ja see voolab sinna.” Mees osutab ümarale torule ruumi Balti jaama poolses seinas. Torust kostab agressiivset veekohinat. Jõuan juba kujutleda meie poole sööstvat veemassi, kui selgituseks lisatakse, et tegu on vaid suurema kollektoriga, mis paikneb kaugel allpool.

“Asume umbes viie meetri sügavusel,” deklareerib torumees ja sammub võlvkäiku. Järgneme talle hanereas. Mees läheb veeniret pidi, seletades, et kuivana paistev liiv ja muda on petlik, sinna astudes vajud pealispinnast kohe läbi ja pori imeb vaevata kummiku jalast. “Siia küll kõhuli käia ei tahaks,” nendib Ingmar. Sopase veenire põhjas tundub tunnelipind kindel olevat, vesi lookleb mudakanjonis käänuliselt, kohati kerkivad mudavaalud põlveni.

Pärin teejuhilt võimsate madalsageduslike helilöökide kohta, mis kõhu vappuma panevad. Mees seletab, et heli tekitavad ümberkaudsed kanalisatsiooniluugid, kui autod neist üle sõidavad. Põnevusest hajameelsena virutan peaga vastu tunnelivõlvi – – kui kiivrit poleks, lebaksin juba oimetuna jõemudas.

“Ilusad paevõlvid, 30ndatel ehitatud,” kiidab veefirma töödejuhataja Andres Aruvee Härjapea nime kandvat sadeveekollektorit, kui me tänaval tagasi oleme ja tunkesid seljast sikutame. Selgub, et nõnda vähese veega on tunnel vaid Linnahalli juures. Alates Ahtri ja Jõe tänava ristist, kust jõgi oma ajaloolisest kursist kõrvale juhitud, on see kuni tunnelivärgi alguseni vett täis ning vähese languse tõttu ajab kõvemate vihmadega ülegi. Endises jõesängis, Maakri tänaval sellepärast suurvihmaga uputabki.

Vänge hais

Ajaloolane Robert Nerman jutustab Härjapea linnapildist kadumise põhjustest rääkides loo, kuidas tutvustamist mitte vajavas kohvikus Narva maantee ääres, mille eest vanasti Härjapea möödus, oli palavatel ilmadel kentsakas olukord. Nimelt segunes kohviku kondiitritoodete magus lõhn reovetest küllastunud Härjapea hingematva lehaga. See häiris kundede koogivalimist. "Eks see, et jõest oli kloaak saanud, sundiski seda maa alla ajama," usub Nerman. Ometi võlgneb linn maapinnalt pühitud käänulisele ja kiirevoolulisele jõekesele oma majandusedu: jõele mahtus kaheksa veskit, mis olid hilisemate tööstusettevõtete hälliks. Tänapäeval leiame Härjapea aladelt lõviosa Tallinna rahaveskeid, näiteks Olümpia ning Radissoni hotelli, Ühispanga ja Sampo panga peahooned, Maakri maja.

Ülemiste järvest merre viinud jõgi ise leidis esmast mainimist aastal 1363. Tegu oli umbes nelja ja poole kilomeetri pikkuse, äärmiselt lookleva sängi ja suure kukkumise tõttu kiirevoolulise jõega. Sinna suubus ka harusid – Mardi oja Kadrioru poolt ja teine Võllamäe juurest. Jõe ülemjooksu järsuperveline org võimaldas sinna rajatud veskite juurde moodustada terve rea paisjärvekesi. Suurim oli Tiigiveski pais. Esialgu puhta vee, mis veel 17. sajandil kalapüüki võimaldas, rüvetasid hiljem hoonestatud kaldaaladelt jõkke valguvad roiskveed. Reoveekollektoriks suleti enamik Härjapead 1938. aastal, viimased avatud lõigud kadusid 1950ndatel.

Veerennis ujutati hobuseid

Keskajal rajati Ülemiste järvest Vanalinna ka kunstlik neljakilomeetrine veekanal. Vesi juhiti linna ümbritsevatesse kaitsekraavidesse, Harju, Karja ning Viru väravates olid isegi vesiveskid ja äravoolukanal läks merre. Kunstlik veejuhe tuli aga juba keskajal räpaka linnarahva eest võlvide alla varjata, et see vähegi puhtana hoida. Võlvid paraku ei pidanud - Rae protokollist aastast 1650 selgub, et “vesivarustusjuhtme võlvid on Mülleri põllul (nüüdne Veerenni ja Tatari piirkond) mitmes kohas sisse varisenud, selles supeldakse ja ujutatakse hobuseid, sinna heidetakse kärvanud sigu ja kasse ning muud sellesarnast, nii et vesi jõuab linna väga reostatuna ning sellest on karta taudide puhkemist, kui kanalit aegsasti ei puhastata ega parandata.” Tegudeni jõudsid linnaisad siiski alles 1694, moodustades 14 liikmega komisjoni veejuhtme seisukorra selgitamiseks. Töörühma plaanidele tõmbas kriipsu peale Põhjasõda ning kanali kordaseadmine jätkus alles sadakond aastat hiljem.

Omaaegset hüdrotehnilist suurteost võib samas julgelt pidada tänapäevase veevärgi esiisaks. Kui ma Härjapea kollektorit näidanud Tallinna Vee meestelt ka keskaegse Veerenni kanali kohta pärin, tehakse imestunud näod. Töödejuhatajal siiski meenub sealtkandist kümne aasta tagune kaevamine, kus leiti mingid vanad võlvid, mida keegi omaks ei võtnud. "Panime oma torud ära ja ajasime kinni!"

Jõgede linn Tallinn

Pirita jõgi lookleb läbi linna idaosa.

Pääsküla jõgi kulgeb linna lõunapiiril.

Mustjõe oja juhib Kristiine vihmaveed Kopli lahte (enne torusse ajamist algas see kiirabihaigla kandist. Lisaoja Sipe oli Paldiski maanteega rööbiti, selle lisaojad tulid Merimetsast ja Lillekülast).

Veel voolavad siin Tiskre, Liiva, Hundikuristiku, Varsaallika, Mähe, Soone, Kadaka, Randvere, Katku, Koha, Harku ning mõned väiksemad ja nimetud ojad.