21.03.2008, 00:00
Jón Atli Jónasson näpib islandlaste tabuteemasid
Laupäeval muutus Hobuveski kalalaevaks, kaluriteks Linnateatri näitlejad. Näidendi autoriga kõneles Margit Tõnson.
Jaanus Rohumaa lavastatud Jón Atli Jónassoni näitemäng
“Murdlainetus” jälgib kalalaeva meeskonda tööl ja
puhkehetkel, klaustrofoobses, konfliktidealtis ruumis, sunnitud suhtlema,
igatsedes iseendaga olla. Ise pärast keskkooli samuti põgusalt
kalurileiba maitsnud Jón on Eesti lavaversiooniga väga rahul:
“See oli ju tegelikult mõeldudki väikse naljana, vastukaaluks
Islandi kalurite sünget elu hirmus tõsiselt kujutavale teatri- ja
kirjandustraditsioonile. Mina viskasin siin kõik ühte patta –
homofoobia, loomaporno, vägivalla, enesetapud (millest rääkimine
on Islandil tabu), meesšovinismi, hulluse, ebausu. Aga näiteks
Soome teatri lavastuses aeti tõsisemat joont – vaatajad olid kogu
etenduse jooksul surmvaiksed, mõned nutsid. See ei olnud minu
eesmärk küll mitte üks põrm.”
Etenduse läbimängul käinuna võin kinnitada, et rusuma
see tükk tõepoolest ei jää, ja seda just tänu
Tõnn Lambi, Argo Aadli, Alo Kõrve, Margus Tabori nauditavale
mängule. Ja ennekõike tänu väga laia ampluaaga Veiko
Tubinale, kelle jaoks sekundiga charliechaplinlikust jämekoomikast
hirmuäratavasse hullusesse sukeldumine pole mingi probleem. (Tubin
vastutab ka lavastust hästi toetava muusikalise kujunduse eest.)
Jón nendib esietendusejärgsel hommikul vanalinna hotelli fuajees
kohvi rüübates, et teater kui kunstiliik on tänapäeval
luksus igal pool, mitte ainult tillukesel Islandil või natuke suuremas
Eestis. Ja selle kunsti headust müüdud piletite arvuga
mõõta ei saa. Või noh, ainult nii mõõtes
pole tulemus adekvaatne. Teater kui lihtsalt meelelahutus, mis asetab end
vaataja tähelepanu püüdmisel pigem ühte ritta televisiooni,
või, palun väga, kas või bowling’uga, Jóni ei
eruta – mis ei tähenda muidugi, et tema enda
eksperimentaalsemates tükkides puuduks meelelahutuslik pool. Ja vähe
pinget pakub talle ka teatriklassika – Ibsen, Strindberg, Tšehhov
–, mida autoritruult ja esteetiliselt võluvalt, kuid ilma
igasuguse loomingulise sädemeta on lavale seatud. “Niisugune
museaalne teater leiab küll palju vaatajaid, aga mis on tema
kunstiväärtus. Miski pole kivisse raiutud, kõike võib
muuta.”
Jónasson on avaldanud novellikogu
“Katkendlik rütm” ja romaani “Pakase
küüsis” ning lisaks “Murdlainetusele” ja
“Saja-aastasele majale” on ta näidendite “Kummituste
karavan”, “Crowd Pleaser”, “Rambo 7” ja
“Mindcamp” autor. Tema stsenaariumi põhjal
vändatud täispikk mängufilm “Veresidemed” (2006) oli
ka PÖFFi kavas. “Praegu olen ma juba palju rahulikum, ajan oma asja.
Aga teatritee alguses – oi, kuidas iga näitemängu kirjutamisega
edevus kasvas. Kõik need küsimused – miks nii vähe
pileteid on müüdud? Miks see või teine kriitik niimoodi
kirjutas? Kõik on teatris edevad. Tead seda vana anekdooti, et mitut
näitlejat on vaja lambipirni vahetamiseks? Õige vastus on –
viit. Üks vahetab, ja neli vaatavad pealt ning igaüks mõtleb,
et oi kui palju paremini tema seda oleks teinud...”
“Murdlainetuse” juurde tagasi minnes, ühel päeval tuleb
kalalaevale naine (Elisabet Tamm).
Naine laevas, laev
põhjas? “Ma arvan, et tegelikult on seal taga meeste hirm end
naisterahva ees liialt paljastada, mitte niivõrd ebaõnne kartus.
Aga jah, sa ei usu, kui ebausklikud on kalurid, eriti
vanem generatsioon. Näiteks, kui sa väga uppumist kardad, siis tuleb
minna enne mereleminekut surnuaiale, noppida sealt rohtu ja panna seda oma
saabaste sisse. Ära küsi, miks. Aga niisuguse ebausu juured on
sügaval. Veel 19. sajandil, kui ikka külas mõni naine
nägi halba und, siis järgmisel päeval merele ei mindud.”
Miskit hullumeelset, seletamatut, müstilist, islandi filmi,
muusika ja teatri kohal lehvib, see on selge. Mine ja võta kinni, kas
selle põhjuseks on geneetiline kood, kaugus naabritest, karm kliima...
“Murdlainetusse” on sisse kirjutatud tõsielust pärinev
lugu, kuidas laeva kokk loopis ühel päeval kogu toidu üle parda,
ilmus siis, kohver käes ja linnaülikond seljas, tekile ning palus
endale takso kutsuda. (Näitemängus üks vaim teisele: “Mida
me tegime? Mida me tegime? Me olime Newfoundlandi juures. Me lihtsalt
lõime ta maha.”)
Jón ei salga, et islandlased
on ülimalt iseteadvad ja nad peavad tegema kõike omamoodi:
“Teil on siin kõik harmooniline, aga meil! Reykjavíki
arhitektuur on hullumeelne – iga maja ise värvi, ise stiilis,
igaüks tahab erineda.” (Soovitan tal selle peale jalutada
vanalinnast natukenegi eemale, et näha seda eklektilisemat Eesti
pealinna.) “Me ei karda oma identiteedi kadumise pärast, kuigi jah,
praegu tuleb Islandil tegeleda ka integratsiooniga – palju on tulnud
uusasukaid Poolast, Leedust, ka Eestist. Mis mind kummastab – sallimatust
on palju. Läheb pereema hommikul saia ostma ja vihastab umbkeelse
müüja peale, kes võib-olla alles eelmisel nädalal
Islandile jõudis. Mis sa vihastad? See on ju ainult sai, näita
käega... Natuke rohkem mõistvust ja kannatust on vaja. Ega islandi
keel ei ole kerge. Ja kui mina läheks näiteks Soome elama, siis ma ei
saaks seda keelt ka enne paari aastat selgeks.”
Mis tema
positiivse programmi paunakesse peale huumori ja tolerantsi veel kuulub,
pärin edasi. “Ma arvan, et iga kord, kui looja midagi loob, siis see
on juba iseenesest soov või püüd parandada seda, mis looja
arvates on liimist lahti. Mingi ebakõla on talle ühiskonnas silma
jäänud, ja ta tahab sellele tähelepanu juhtida. Kui pärast
“Murdlainetuse” vaatamist inimene mõtleb, et me peaks ikka
üksteist hoidma, meid on niigi vähe, siis on minu eesmärk
täidetud.” Mida ma oskan lisada? See sõnum kõlksub ka
siinsel laiuskraadil päris kenasti.
1972. aastal sündinud Jón Atli Jónasson on üks tänase päeva enim lavastatud islandi näitekirjanikke. Isa oli kirjamees, ema näitleja, nii et huvi end just selles vallas väljendada tuli loomulikult. Tõeline teatrikirg tabas meest aga alles pärast Londoni teatri Royal Court dramaturgiakoolitusel osalemist. Praegu õpetab ta ülikoolis tudengitele Stanislavski süsteemi, natuke ka kirjutamist ja teatriajalugu.
Koostööd on ta teinud paljude väikeste alternatiivsete teatritruppidega, talle meeldib eksperimenteerida ning konventsioone lõhkuda. Ka on Jónile oluline viia lavale loomulikku, igapäevast keelt, mis ei kõlaks õõnsalt ja teatraalselt. Tema kirjutatud tegelased takerduvad tihti õige sõna ja väljendi otsimisel, seda leidmata matavad kimbatuse aga seda suurema sõnatulva alla.
Ta ei taha kirjutada tervele maailmale, teda huvitavad kohalikud lood, kuid need kohalikud lood on vähemasti mereriikide lavadel olnud ka laiemale publikule mõistetavad.
Björki ja Sigur Rosi kaudu oleme saanud põgusalt aimu, mis asi on Islandi hing. Jóni kirjutatud näitemäng Linnateatris lisab nii mõnegi värvi. Esietendus oli 15. märtsil.
Koostööd on ta teinud paljude väikeste alternatiivsete teatritruppidega, talle meeldib eksperimenteerida ning konventsioone lõhkuda. Ka on Jónile oluline viia lavale loomulikku, igapäevast keelt, mis ei kõlaks õõnsalt ja teatraalselt. Tema kirjutatud tegelased takerduvad tihti õige sõna ja väljendi otsimisel, seda leidmata matavad kimbatuse aga seda suurema sõnatulva alla.
Ta ei taha kirjutada tervele maailmale, teda huvitavad kohalikud lood, kuid need kohalikud lood on vähemasti mereriikide lavadel olnud ka laiemale publikule mõistetavad.
Björki ja Sigur Rosi kaudu oleme saanud põgusalt aimu, mis asi on Islandi hing. Jóni kirjutatud näitemäng Linnateatris lisab nii mõnegi värvi. Esietendus oli 15. märtsil.