29.02.2008, 00:00
Jonni taga on soov olla arvestatud ja mõistetud
Olukord poes – kaheaastane laps väljendab häälekalt ja end
poe põrandale heites oma eriarvamust emale, kes keeldub mänguasja
ostmisest, põhjendades, et kodus on juba piisavalt asju.
Möödakäijate kommentaarid – jälle üks ema, kes
oma jonniva lapsega toime ei tule; täiesti ärahellitatud laps
…
Paariaastaste laste käitumise kohta levinud
arusaamadega tihti kokku puutudes arvan, et siin oleks vaja tegeleda
põhjaliku mainekujundusega. Kaheaastaste maine paistab olevat
teenimatult kehv, vähemalt kui vaadata, millele keskenduvad
lapsevanematele mõeldud kirjutised – need sisaldavad rohkesti
termineid nagu „jonnihood”, „see kohutav
kaheaastase-aeg” (“terrible twos”), „negativism”,
„kuidas võita jonnilahing”, ning kaheseid nimetatakse
enesekeskseteks, lärmakateks, nõudlikeks ja pehmelt öeldes
ettearvamatuteks.
Lapsevanemad küllap märkavad ka
positiivset – kui kaheaastased ei tunne parajasti teravat vajadust enda
õiguste eest seista, on nad valdavalt väga vahvad kaaslased oma
avastamisrõõmus, aktiivsuses, ronimismeisterlikkuses,
sõnavara arengus, toredate seoste ja omaloominguliste laulukeste
väljamõtlemises ja huumorimeele arengus – seda nimekirja
annab pikalt jätkata.
„Jonnima” on eesti keeles
üks negatiivse tähendusega ja väga hinnanguline tegusõna,
mis sisuliselt ei anna edasi kaasaegseid arusaamu väikelapse hingeseisundi
kohta olukorras, kus ta püüab seista oma vajaduste ees sel viisil,
nagu ta parajasti oskab. Jonnimine on tavakasutuses üks selgelt
mittesallitav tegevus, mis tuleks kohe ära lõpetada, kui
täiskasvanu seisukohalt vaadata, ning sõnaga „jonn” on
mugav nimetada lapse mistahes emotsioone, millega toimetulekuks napib meil
teadmisi, oskusi, aega või energiat. Isegi imikute ebamugavustundest
tulenevat nuttu nimetavad mõned täiskasvanud jonniks, justkui
oskaks imik mõelda: nii, ja nüüd asun tegema kõva kisa
eesmärgiga neile oma kangust näidata.
Arenguliselt
ootuspärane aeg inimese arengus
See, mis lapse arengus
millalgi umbes kahe aasta vanuses ilmneb (tihti varemgi), on igati
ootuspärane ja normaalne etapp. Oluline on meeles pidada, et lapse
eesmärgiks ei ole oma käitumisega vanemate elu raskeks või
võimatuks teha (kuigi see tundub ehk vahel küllalt usutav). Laps
väljendab vastaliselt käitudes oma suurenevat
iseseisvuspüüdu, ja lisaks – tema seni veel vähene
kõneoskus ei võimalda tal oma vajadustest muul moel märku
anda.
Vastaline käitumine on selles vanuses üks
iseloomulik tegur. Meie vahvad lapsed näivad sel ajal tahtvat teha
kõike meie ootustele vastupidi. Vanematena on meil omad heatahtlikud ja
meie meelest igati mõistlikud soovid ja ootused, kuid meie kahene teatab
neid kuuldes „EI!” või hakkab äkki lausa
nutma/protestima. Näiteks kui on vaja jõuda kuhugi õigeks
ajaks ja te ütlete lapsele, et nüüd tuleks hakata
õueriideid selga panema, siis seni kogu päeva heas tujus olnud
kahene teeks selle asemel otsustavalt ükskõik mida peale selle teie
jaoks olulise riidessepanemise. Lisaks on selles vanuses lastel, kes küll
väga tahavad ise otsustada ja valikuid teha, samas nende valikute
tegemisel veel suuri raskusi. Näiteks kui küsida, mida paariaastane
süüa soovib, ja laps nimetab riisi, mille peale armastav lapsevanem
valmistabki riisi, võib ta kõige selle peale varsti vabalt
kuulda: „Ma ei taha riisi, tahan makarone!” Seda on
tõepoolest raske taluda, kuid kirjeldatud &uum
l;mbermõtleminegi on normaalne, sest sellele vanusele on omane vahel
iseendagagi mitte nõustuda.
Laps testib oma käitumisega
piire lubatu ja lubamatu vahel – ja need piirid sotsiaal-selt lubatud
käitumise kohta peaks saama eelkõige vanemate abiga.
Mis siis tegelikult toimub lapsega, kes kõrvalseisja
pilgu jaoks täiesti võimatult käitub?
See
iga, mida tihti jonnieaks nimetatakse, ei ole keeruline mitte ainult
vanematele, see on ka lastele endile väga raske aeg. Oma vanematega
opositsioonis olemine toob väikelapse jaoks kaasa palju tugevaid
emotsioone. Kuigi kahene püüdleb suurema iseseisvuse ja vanematest
eraldumise poole, on talle samas väga oluline oma vanematele heameelt
valmistada. Selline sisemine segadus seletab ka viha ja nutmapuhkemist
keerukates olukordades.
Lapse mittesoovitaval käitumisel on
alati mingi põhjus. Lapsevanem võiks oma kogemuste ja teadmistega
appi tulla ning välja selgitada, mis antud olukorras last just sel viisil
käituma paneb:
• on see väsimus (paariaastaste laste
prioriteetide hulka teatavasti uni ei kipu kuuluma);
• seni
veel vähene kõneoskus (kõne alles areneb ja kõike ei
suuda ta veel sõnadesse panna, seetõttu on suur oht saada tihti
valesti mõistetud);
• ebamugavustunne, mis tegelemist
vajab;
• piiride seadmine (lapsevanema vastandumine lapse
soovidele, teatud tegevuste mittelubamine, mis lapse jaoks võib tunduda
ääretult ebaõiglane, kuigi on ekspertide hinnangul lapse
huvides väga vajalik tegevus).
Selliselt käituv laps kogeb
tugevat emotsiooni – ta tunneb end vihasena ja samal ajal abituna selles
tema jaoks kohati mõistetamatuna tunduvas maailmas. Ja ta väljendab
seda kõike nutu, karjumise või ka näiteks
löömisega – sest muudmoodi ta veel ei oska oma vajaduste eest
seista.
Kuidas jonni puhul tihti käitutakse ja miks see
ei ole tulemuslik?
Üks võimalus on, et lapse
jonnile reageeritakse agressiivselt, pahandades, karjudes või last
lüües – lapsevanem püüab lapse raskeid tundeid maha
suruda sisuliselt vastujonnimisega. See aga ei vähenda lapse viha
või pettumust ega anna teadmist, et last on mõistetud –
laps õpib sellest ainult, et agressiivne käitumine on lubatud
käitumine. Sellist reageerimist tuleks vältida, sest see kahjustab
suhteid.
Teine levinud viis on lapse jonnile järele andmine.
Lapsevanem võib tunda end nii ebakindlalt või jõuetuna, et
on nõus tegema ükskõik mida, et laps vaid ei karjuks. Laps
saab küll oma tahtmise ja tal pole enam põhjust vihane olla. Kuid
mida laps sellest õpib? Kindlasti seda, et valjuhäälne kisa ja
trampimine jmt annab soovitud tulemuse. Jonnile järeleandmist tasub
vältida, sest see julgustab last seda viisi oma tahtmise saamiseks ikka ja
jälle proovima.
Mida vajab laps, kes on parajasti
endast väljas, pettunud, õnnetu, vihane?
Seda,
mida teistel inimestel on selles olukorras tegelikkuses kõige raskem
talle pakkuda – laps vajab, et keegi teda mõistaks ja toetaks,
mitte aga pahandaks, keelaks, naeruvääristaks, sündmuskohalt
minema sikutaks, ähvardaks või karistaks. Laps vajab teadmist, et
temast hoolitakse ja armastatakse – ja seda eriti siis, kui tema
käitumine on parajasti täiesti talumatu.
Mida
teha, et oma vihast väikelast aidata?
Parim
võimalik (tõsi, mitte kõige kergem) viis on
jääda ise rahulikuks ja pakkuda lapsele seda mõistmist, mida
ta paraj
asti väga vajab. Oluline on arvestada, et selle suure viha ja protesti
taga on tegelikult ääretu abitusetunne, mida laps kogeb,
püüdes enda tahet maksma panna selles piiriderohkes maailmas. Kui
laps on väga endast väljas, olge tema lähedal, et tagada tema
ohutus, kui ta raevu tõttu oma käitumist kontrollida ei suuda.
Aidake tal sobival hetkel tema tunne sõnadesse panna, öeldes talle,
et te saate aru, et ta on vihane/pettunud/õnnetu.
Samas
andke ka teada, et te ei tagane oma otsusest (eeldusel, et see on teie
põhjendatud ja läbimõeldud otsus, mis lapse tugeva
eriarvamuse väljenduse esile kutsus). Hea oleks kükitada oma
väikelapse juurde, võimalusel võiks ta sülle
võtta, kui see talle sobib. Kui laps on rahunenud, tasub talle
kinnitada, et ta on teile väga armas ning samas selgitada, miks te oma
otsusest ei taganenud.
Mida teha, kui laps jonnib
tihti?
Kui jonnihooge esineb sageli, võib see olla
märgiks, et laps vajaks senisest rohkem lapsevanema tähelepanu ja
lähedust, või ka sellest, et lapse elus on liiga palju
piiranguid.
Elu kaheaastaste pilgu läbi võib tunduda
küllalt ebaõiglane – nad teavad juba, et maailmas on nii
palju põnevaid, maitsvaid ja lõbusaid asju, mida aga neile
millegipärast alati ei lubata, ning väga paljud olulised otsused elus
teeb keegi teine nende eest ära.
2aastasele lapsele
öeldakse tihti, mida ta ei tohi teha, see aga ei anna teavet, mida ta siis
tohiks teha. Kui midagi keelate, andke ka info selle kohta, mida laps selle
asemel teha võiks. Laps ei sünni teadmisega, mis on selles maailmas
lubatud/head ja millised keelatud/halvad tegevused, seda tuleb talle
õpetada – kui keelate, suunake ühtlasi mõne lubatud
tegevuse juurde. Oluline on lapsele seletada ka piirangute ja otsuste
tagamaid.
2aastase vanem võib märgata, et kõige
sagedamini tuleb lapsele öelda just „EI TOHI” – kui nii,
siis tasub teha ümberkorraldused, et keelde ei peaks teie päevades
nii palju olema.
Rääkige tunnetest
Lastel tuleb alles õppida, kuidas oma emotsioonidega toime
tulla. Paljud täiskasvanudki ei ole omandanud mõistlikke viise oma
viha ohjamiseks (loe: nad jonnivad!). Kas seda teades on põhjendatud
ärrituda jonniva väikelapse peale või eeldada, et paariaastane
laps sarnases olukorras kuidagi oluliselt tulemuslikumalt käituks? Eriti,
kui talle ei olegi seni õpetatud, kuidas see soovitud käitumine
välja näeks.
Oluline on lastega tunnetest
rääkida, võttes abiks näiteks raamatuid ja tegelikke
olukordi pereelust. Rääkige iseenda tunnetest ja sellest, mida teie
teete, et end paremini tunda. Lapsed ei jäljenda meid ainult
mängutoitu valmistades või autot juhtides, vaid muudeski
olukordades.
Laps peaks saama kodust kogemuse, et ka temal on
võimalus ja õigus oma vajadustega arvestamist saavutada, kuid
mitte võimu kasutades, vaid olukordi arutades. Õppida saab ta
seda oma vanemate head eeskuju järgides.
Mõned soovitused 2aastaste
vanematele:
Võtke oma last ja tema vajadusi tõsiselt! Aktsepteerige oma lapse õigust kogeda erinevaid emotsioone, omada soove ja eriarvamusi ning seda kõike väljendada – teie lapsel on selleks samasugune õigus kui suurematelgi pereliikmetel.
Seadke lapse päevakavasse kindlad ettearvatavad igapäevategevused (rituaalid).
Olge paindlik – õppige tundma oma lapse eelistusi ja vajadusi, püüdke neid arvestada. Paindlikel vanematel on tavaliselt vähemvastaliselt käituvad lapsed.
Tehke oma kodu lapsesõbralikuks – olgu lapse ümber ohutud/purunematud asjad, mida lapsel on lubatud avastada.
Pakkuge lapsele valikuvõimalusi – kas või väga väikeseid, et laps saaks toimuvat ise natuke kontrollida – kas minna enne hambaid pesema või pidžaamat selga panema, kas panna enne parema või vasaku jala sokk jalga jne.
Olge järjekindel oma põhjendatud nõudmiste juures (nt ohutust puudutavad nõudmised, tervist puudutavad nõudmised jm) – paljud lapsed keelduvad alguses, et näidata oma iseotsustamise ja toimuva kontrollimise soovi, kuid see ei tähenda tingimata eid ja lõpuks jäävad nad nõusse vanema sooviga.
Tehke ettepanekuid, ärge käskige. Väljendage oma soove ja ettepanekuid naeratuse ja kallistusega, mitte hääle tõstmisega või ähvardustega.
Vältige füüsilist karistamist – see on ebaefektiivne ja alandav ning lisaks võib viia selleni, et laps teeb veel rohkem kahju (soovimatuid/keelatuid tegevusi või nn „pahandusi”).
Jälgige, et laps sööks regulaarselt (pakkuge tervislikke vahepalasid).
Soovimatule käitumisele reageerige kohe. Kui laps käitub soovimatult (agressiivselt), tuleb tema tegevus koheselt katkestada ja öelda kindlalt (häält tõstmata), et teile ei meeldi selline käitumisviis.
vanematele:
Võtke oma last ja tema vajadusi tõsiselt! Aktsepteerige oma lapse õigust kogeda erinevaid emotsioone, omada soove ja eriarvamusi ning seda kõike väljendada – teie lapsel on selleks samasugune õigus kui suurematelgi pereliikmetel.
Seadke lapse päevakavasse kindlad ettearvatavad igapäevategevused (rituaalid).
Olge paindlik – õppige tundma oma lapse eelistusi ja vajadusi, püüdke neid arvestada. Paindlikel vanematel on tavaliselt vähemvastaliselt käituvad lapsed.
Tehke oma kodu lapsesõbralikuks – olgu lapse ümber ohutud/purunematud asjad, mida lapsel on lubatud avastada.
Pakkuge lapsele valikuvõimalusi – kas või väga väikeseid, et laps saaks toimuvat ise natuke kontrollida – kas minna enne hambaid pesema või pidžaamat selga panema, kas panna enne parema või vasaku jala sokk jalga jne.
Olge järjekindel oma põhjendatud nõudmiste juures (nt ohutust puudutavad nõudmised, tervist puudutavad nõudmised jm) – paljud lapsed keelduvad alguses, et näidata oma iseotsustamise ja toimuva kontrollimise soovi, kuid see ei tähenda tingimata eid ja lõpuks jäävad nad nõusse vanema sooviga.
Tehke ettepanekuid, ärge käskige. Väljendage oma soove ja ettepanekuid naeratuse ja kallistusega, mitte hääle tõstmisega või ähvardustega.
Vältige füüsilist karistamist – see on ebaefektiivne ja alandav ning lisaks võib viia selleni, et laps teeb veel rohkem kahju (soovimatuid/keelatuid tegevusi või nn „pahandusi”).
Jälgige, et laps sööks regulaarselt (pakkuge tervislikke vahepalasid).
Soovimatule käitumisele reageerige kohe. Kui laps käitub soovimatult (agressiivselt), tuleb tema tegevus koheselt katkestada ja öelda kindlalt (häält tõstmata), et teile ei meeldi selline käitumisviis.