Esmaspäevasel ringkonnakohtu istungil küsis kohtunik nooruki käest, mis tema autos enne õnnetust juhtus. "Mu mälu pole taastunud," lausus Laiksoo. "Oleks tore, kui saaksin ka ise teada, mis juhtus."

Kui Laiksoo ei mäleta ning sooviks ka ise teada saada, mis temaga tol saatuslikul päeval juhtus, siis eks meenutame talle seda. Teeme seda nende inimeste jutu põhjal, kes tol päeval ja eelmisel ööl Laiksooga koos olid.

Seni pole nende inimeste ütlusi kuskil avaldatud. Vaid Paide kohtunik Heino-Vello Pihlak tsiteeris neist mõnda, aga väga valikuliselt.

Kohtunik ignoreeris olulisi väiteid
Niisiis, otsus kriminaalasjas number 1-08-6547.

Süüdistatav - Joosep Laiksoo, sündinud 29.09.1990, Paide elanik, 12. klassi õpilane.

Süüdistus - juhtis 8. detsembril 2007 kella 16.40 paiku Järvamaal Paide vallas Tallinna-Tartu maantee 91,3 km kohal ASile Sampo Pank kuuluvat Volvo XC90 registrimärgiga 313AYP, ilma et tema kõrval oleks vähemalt kaheaastase staažiga juht; oli väsimusseisundis, mis takistas liiklusolude täpset tajumist; kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas kokku sõiduautoga VAZ 21063, millele omakorda sõitis tagant sisse Seat Cordoba. Mõlema auto juhid ja VAZi kaassõitja hukkusid.

"Tunnistajate ütlustega ei ole Laiksoo väsimusseisund tõendatud," kirjutab kohtunik. Ja pisut allpool: "Veel on selgunud, et süüdistatava une aja pikkus oli 6-7 tundi. Kas seda oli vähe, pole kohtule tõendatud."

Vastupidi. Kõik need väited on vastuolus pealtnägijate jutuga, mis olid kohtunikul ometi käepärast.
Esiteks - leidus tunnistaja, ­kelle ­sõnul Joosep Laiksoo uneaja pikkus enne surmasõitu oli vaid kolm või neli tundi! "Tegime Joosepi kodus sauna ja jõime õlut, tähistasime hooaja ­lõpetamist. Mäletan, et Joosep ei joonud. Ta üldse ei joo. Kuulasime muusikat, sõime krõpsu, rääkisime juttu. Mina läksin ­magama kuskil kella 3 paiku. Joosep jäi minust ärkvele."

Ärgati kell seitse, kui väljas oli veel pime.

Teine tunnistaja ütles, et lahkus Joosepi juurest kella ühe paiku. Joosep jäi veel üles.

Kolmas, Joosepi väga hea sõber, keerutas: "Ma käisin Joosepi juurest vahepeal ka ära, kuid pärast läksin sinna tagasi. Ma ei oska kellaaega öelda, kuid saabus kindlasti juba uus päev, tähendab, see oli öösel, kui ma magama jäin. Ma täpselt ei mäleta, aga arvan, et Joosep läks suhteliselt varem enne teisi magama. Täiesti kindel ma selles ei ole."

Veel on tunnistaja, kes rääkis, et ­öösel Joosepi juures tõmmati vesipiipu, ja üks, kes on kindel, et kella neljaks oli Joosep magama läinud.
Mida rääkis surmakuller ise?

Tuleb välja, et tema "programm" oli sündmusterohke.

"7. detsembril (s.t. reedel, päev enne avariid - JF) käisin Paides Peugeot' esinduses, kus tegin ettevalmistusi võistluseks. Õhtul läksin Tallinnasse Rock Cafesse rallihooaja lõpetamisele. Minu vanemad olid kodust ära ja nad teadsid, et sõidan rallivõistlusele koos sõbraga, kellel on juhiluba olemas, s.t juhtinud oleks autot võistluspaika tema, mitte mina. Sõber ei saanud minuga reede õhtul Tallinnasse sõita. Ma saan aru, et olen teinud valesti, kuid mul ei olnud muud võimalust. Pidasin Tallinnas toimuvat sündmust oluliseks ja soovisin sellest osa võtta. Saan aru, et liiklusees­kirja täitmisest see olulisem ei olnud. Sõitsi­me Tallinna Peugeot'ga, mille ­kasutaja olen. Tallinnast tagasi juhtisin ­samuti mina autot. Jõudsime Paidesse kindlasti enne kella kümmet õhtul. Rohkem ma reede õhtust ei mäleta, mis tegin. Ei oska öelda põhjust, miks see mul enam meeles ei ole. Laupäeval toimunut mäletan alates ärkamisest, see oli kell 7.30 hommikul."

Veel ütles Laiksoo: "Väsinuna ei ole ma ennast autot juhtides kunagi tundnud. Ma arvan, et see tuleb sellest, et auto juhtimine on minu jaoks põnev, ma teen seda lõbuga ja siis ei tekigi väsimusmomenti. Samas arvan, et raamatu lugemine või teleka vaatamine võiks mind ära väsitada."

Aga avariipaigas paanikas nutvat poissi näinud tunnistaja rääkis ­hoopis: "Ta ütles ümber Seati nurga tulles: "Nüüd on kinniminek, nad on surnud." Siis jõudis ta teeserva ja ütles: "Ma jäin tukkuma." Ütlesin talle, et ta rahuneks. Noormees rääkis pidevalt. Muretses ka auto pärast - auto on isa oma, mida ma isale ütlen? Pean reaalseks, et noormees Volvost võis magama või tukkuma jääda, sest ta vahetult pärast avariid seda kohe rääkis."

Kool viskas poisi välja
Kohtunik kirjutas: "Abi oleks olnud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud väsimusseisundi tuvastamise korra kasutamisest kohtueelsel uurimisel. Selle määruse alusel saab tervislikku seisundit tuvastada ametiisik ja arst. Seda kohtueelses uurimises ei ole tehtud."

Formaalselt tõene, ent sisuliselt küüniline väide. Kuidas kujutab kohtunik ette väsimusseisundi tuvastamist visuaalse vaatluse põhjal (aga nii määrus seda ette näeb) inimesel, kes on just teada saanud, et sõitis surnuks kolm inimest? Hirm, valu, adrenaliin, paanika - mis väsimusest või selle nähtavatest ilmingutest saab sellises situatsioonis enam juttu olla? Aga kui oletatav süüdlane saab vigastada ja langeb koomasse - kuidas siis tema väsimust tuvastatakse? Kui palju peaks kohtunik arvestama tunnistajate ütlusi?

Lisaks arvestas kohus, et Laiksool oli positiivne iseloomustus koolist. Mis asjaoludel see iseloomustus saadi ja mis külgedest seal räägiti, pole teada. Teada on aga see, et täpselt üks kuu pärast kohtuotsust, 31. augustil, arvati Joosep Laiksoo Paide gümnaasiumi õpilaste nimekirjast välja. Põhjuseks koolikohustuse mittetäitmine.

Mis mõte on šokivangistusel?
Kohtunik Pihlak teatas ka, et süüdistataval on tugev toetus ja abi vanematelt. "Sellist kriminaalhooldust, tuge ja abi ta vangistuses ei saa. Kohus on veendunud, et vangistus ja sealne keskkond võib temale mõjuda hukutavalt."

Tuletagem siinkohal kohtunikule meelde karistusõiguse viimaseid arenguid. Mõni aasta tagasi kehtestas riik võimaluse määrata vangistust nii, et vaid murdosa tuleb kanda reaalselt, suurem osa tingimisi. Seda nimetati šokivangistuseks. Uuenduse maaletoojad rääkisid, et see on just noorte, ka alaealiste süüdimõistetute huvides, kelle elu võiks liiga pikk vangistus pöördumatult rikkuda, kuid lühike ja kiire visiit trellide taha aitaks neil oma teo raskusest aru saada ja edaspidi paremini käituda.

Lõpetuseks kirjutas kohtunik: "Kohus peab vajalikuks ka lisakaristuse kohaldamist, milleks on juhtimisõiguse äravõtmine. Kohus ei kohalda seda tingimusega, et oleks võimalik jätkata rallisõite, vaid täielikult. Kohus on veendunud, et see on moraalselt raskemgi kui põhikaristus, kuid mõjub hästi ning annab paraja järelemõtlemise ja hinnangute kujunemise aja."

Pange nüüd tähele - vähem kui kaks nädalat(!) pärast süüdimõistvat kohtuotsust registreerus Laiksoo rallil (Vao rahvasprint) osalemiseks.
Niipalju siis kohtuotsuse heast mõjust.

Laiksoo vangistamist ei luba Riigikohtu otsus
Leiate, et Ekspress võttis kätte ja hakkas hallipäist Paide kohtunikku lihtlabaselt nüpeldama? Mitte päriselt.

Tegelikult ei saanuks kohtunik ­Pihlak ka parima tahtmise juures noorhärra Laiksood reaalselt vangi mõista, sest seda ei luba Riigikohus. Meenutame ­siinkohal paari aasta tagust lugu, kus Viljandimaal Ramsil viis poissi peksid jalgadega surnuks neile juhuslikult ette jäänud vindise külamehe. Siis ­otsustasid esimese ja teise astme kohtud noori väga ­rangelt karistada.

Riigikohus arvas aga ­teisiti: "Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on karistusõiguse jaoks tähtsaim täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Karistusõiguse ülesanne on ­alaealise puhul just uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne ­järeleaitamine ning integratsioon; karistusõiguse vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones seega kasvatamine, aga mitte karistamine."

Sellega muutis riigikohus alaealiste, varem karistamata kurjategijate reaalselt vangi saatmise sisuliselt võimatuks.

Ennustasime aasta tagasi, et sellele lahendile hakkavad tulevikus viitama kõik alaealised tapjad, röövlid ja narkokurjategijad.

Niisiis vanahärra Pihlakut ei tasu liiga palju süüdistada. Õigusejumalanna tegi, mis suutis, lihtsalt tänases Eestis on ta mitte üksnes pime, vaid ka kätetu.

Laiksoo karistus
Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja kohtunik Heino-Vello Pihlak karistas Laiksood kolmeaastase tingimisi vangistusega. Kuna kohus toimus lühimenetlusena, arvestati sellest kolmandik maha. Lõplikuks karistuseks jäi kaks aastat tingimisi vangistust, lisakaristusena võeti noorukillt üheks aastaks ära juhiluba. Tal tuli ka tasuda sundraha 6525 krooni, ekspertiisitasudeks 34 855 krooni ning menetluskuludena 371 krooni.