JÕULUJUTT: Külas Harjumaal Tallinna lähistel

Tarmo Tederi jõulujutt kõneleb “Harju keskmisest” jõuluõhtust lõuatäie viina ja rahvaliku tõeütlemisega.

Väike tubli lits Eesti istub jälle Maakera kukil ja peab talle antud jõulusid. Juriidiliselt paistab Jumalaga kõik korda aetud, igasuguste Lihulate ja Alempoisade hulgas saab ka Harjumaa täitsa vabalt taeva poole õhata. Aidsitõbisele Tallinnale on köis ümber kaela veetud, ööklubidele ja büroodele võib nüüd töötuabi- või haigekassast rippumatult karvaseid sääri näidata. Kuigi päris õiget rahu nagu ikka veel pole.

Oi, kui innukaid eesleid sealt eendub! Täie tuhinaga neljal naelrehvil kimades jätavad nad kura ja hüva teed sada tosinat plekist ja plastmassist koguperekuuti ning suunduvad külla, kus kummitab jääajajärgne hapukapsa vaim. Põllud on muudetud era- ja ärimaaks, niidud lõigatud madaltiheli kastidega lappideks, mille vahel lookleb jääkaanel poriaukudega savitrass. Keegi ei pane küünalt, et iidse põllu vaim mingi piruka- või bensuputka ääres edasi hingaks. Suure Euroopa sabas ähkides tambitakse kõik eeskujulikuks seasöögiks. Kui kuskilt kolkast kuuldubki veel mõni määää, ammuuuu või kikerikiiii, tõmmatakse see häbi laugas arendajate sirklijoonte alla ning künnab kopp ja vingub saag.

Tuledes hiilgava kiriku ees auravad hobuste asemel läikivad sõiduautod, pühakoda on vaheliti kasukahõlmadega emandaid ja isandaid umbselt täis, aasta tõmbekamal õhtul teeb jumalakoda kõva käivet. Aga meie innukail pole sinna kassasse asja, sest Tõnu ütleb, et Eesti, sitt, pole enam mitte mingigi kiriku ega põllumajanduse maa, vaid rahvusvahelise infokatku, betoonelementluse ja briti poissmeeste litsilaut, kus annavad jumet mõned tuhanded atesteeritud ärikitsed.

Kõike seda silmas pidades ja sellest hoolimata leitakse kiriku taga kiviaia ääres põrnikale üks parkimise auk, raudvärav on lahti, sadade küünalde kumas surnuaed upitab oma mälu üles pimedusse. Küünal vedib äia ema kalmul krapsitud tikust võdisema, pudel porterit neeldub naha vahele, lumi krudiseb taldade all.

Sõit viib edasi sinna Harjumaa külla, mille ojaorust kostab metsikut haukumist. Justkui möirgaks põrgukoor oma laulupeo harjal. Kaheksal häälel klähvivad kaukaaslane, neli hunti ja kolm terjeri verd linnukoera loikamit. Neid lahutav võrkaed võdiseb ilaste kihvade rädinast. Kohe lastakse vunki täis põrgujüngritest muist auru välja, lenduvad rammusad kondid, värske searaguu ragiseb penilõugade vahel nagu paas killustikuhundis. Jõulurahu passib küla kohal kosmoses omale maist pesa sihtides.

Loomulikult tahavad ka inimesed süüa saada, eriti jõululaupa õhta. Ja mida muud suurt tarka peale söömise jõulude ajal üldse teha ongi? Koodis on kibe ja magus, härmas viin ja sült ootavad kodumaa rammusate tütarde ja poegade suid. Ahjud on köetud, malmpaja kaane vahelt lendub hautatud kapsa hõng. Moodne eestlane enam jõuluks siga ei söö, siin Harjus on popiks läinud lammas. Noore ute rümp on juba enne kadripäeva piki selgroogu pooleks raiutud, paremad selja- ja kintsutükid kõrvale pandud ning nüüd hautatuna lahmakal portselanvaagnal ette kantud. Aga teine utt on tiineks jäänud ning teda peetakse koos kassidega rehalas.

Ürtidega hautatud utele lisaks on laual muudki kraami. "Tähelepanu, kontrollige, kas kõik on ette antud!? Loen ette: leib ja sai; või; sült; latt suitsuvorsti; rulaad; viinerid; keedetud vasikakeel; ahjukartulid; kartulisalat kurgi, muna, herneste, hapukoore, vorsti ja majoneesiga; peedisalat õuna, küüslaugu, majoneesi ja hapukoorega; marineeritud kuuse- ja männiriisikad ning puravikud ja hilised limanutid; hapukapsas õli ja köömnetega; soolalõhefilee; siiamari võiga; soolaheeringas sibula ja hapukoorega; räimed marinaadis; tomat; kurk; marineeritud kurk; herned; õunad; maasikad; ploomikompott; letšo; ketšup; sinep; äädikas; mädarõigas; sinepimesi; küpsised; kommid; mandariinid; apelsinid. Nii, salatit tuleb veel juurde teha. Nüüd joogid: kolm pudelit valget viina; kaks brändit; munaliköör; kaks veini; kuus porterit; kast joogiõlut; morssi ja õunamahla... Paistab esiotsa jätkuvat."

"Aga jäätis!? Jäätis on jälle ära unustatud."

"Ma tahaks täna rinnapiima saada."

"Võtame parem viina."

Moodsal ajal ja eriti siin Harjus jõulude ajal omakeskis pereringis passida on igand, kapseldumine, sammaldumine. Tunnikese hoogsalt söönud-joonud ja maitsemuljeid vahetanud kogukond istub ümber tammise ovaallaua, urgitseb hambavahesid ja arutab külmkirstu soetamist. Tegelikult jõuti suve jooksul kümme kirstu läbi pesemise lasta.

"Ah, tead, nüüd on juba nii külm, et sitta sest kirstust enam. Eks järgmine kevad vaatab."

"Kas sa tihastele pekki panid?"

"Panin, panin, riputasin terve linnumaja müslit täis. Sel aastal on siin jõle palju vinte liikvel – tead, neid isaseid, ruske rinnaesisega metsvinte. Vuristavad männioksalt oksale ja peavad sinitihastega kodusõda."

"Jaak nägi eile hommikul ajalehte tuues ühte rebaserääbakat, saba taga nagu roots, tuias kui käraka all."

"Hea, et koerad velskri käest surakad naha vahele said. Marutaud on jälle täitsa tavapärane tõbi."

"Peaks Kalevi välja kutsuma, laseks muist vareseid maha, kipuvad koerte eest künasid tühjendama."

"Ise õgime nii, et vats vitste all."

"Ah sitta nende varestega. Kõik on ühed jumala loomad, kõik tahavad elada, hingata ja süüa saada."

Aga kaua sa hing ikka vitsutad ja viina viskad, kuigi midagi muud suurt peale õgimise jõulude ajal nagu teha polegi. Ja eks ole juba üksjagu elatud, hingatud ja ka vaate viina neelatud. Kaua sa enam jaksad?

"Aada, otsi täringud välja! Hakkame jõulupokkerit veeretama. Täringutega."

"Just! Õige, Tõnu."

"Vot see on juba idee!"

"Mida muud suurt tarka peale täringupokkeri jõuluõhtul ikka mängida." "Tehke ruumi! Kõik söögid-joogid verandale külma ja lina laualt maha! Et tamme peal oleks kuulda korralikku kondiklõbinat."

Naised tõstavad laua lagedaks, mõni pudel ja klaasid jäetakse siiski käeulatusse.

"Võtame enne mängu veel ühe ringi."

"Võtame uue jeesulapse tuleku auks."

"Et ta tuleks ja ka pidama jääks!"

"Aa-aah, see läks otse taevateed. Otsi nüüd paber välja ja pane nimed kirja."

Viis luust voolitud, kenasti faasitud nurkadega, päevinäinud täringut hakkavad kordamööda peost pihku liikuma ja lauale puistatuna veeredes oma kombinatsioone klõbistama. Kaartide puudumisel ajavad ka vürflid asja ära. Mis jõuluõhtu see siis ilma pokkerita on? Ja täringupokkeri juurde kuulub ilma ja olude arutamine.

"Rein lasi toomapäeval võrgud sisse, tahtis jõuluks suurt lõhe saada, aga püünises olid vaid uimed. Hülged, raisad, tegid jälle puhta töö."

"Tead, need hülged istuvad praegu Keila-Joal barakis oma kahe jalaga higistes kirsades ja järavad Reinu rammusat kala, omal vuntsid rasvast läikimas."

"Vallavanem loodab järgmistel valimistel pääseda parlamendijungeks pinki nühkima."

"Ei ta pääse varumehekski, jääb koondise kandidaadiks."

"Pai, Stella ja Perro oleksid ka mõisasse valima lipanud, aga neil pole passi."

"Nobe hääl maksab pool kilo vorsti."

"Büroode püüdlikud poolpeded on hullemad kui marutaud."

"Eesti on heal juhul ühe helikopteri riik."

"Hiinast on linnugripp juba kohal. Apteekide, moblamastide ja liisingute mürk väänab eestlase ajud sõlme. Uuel aastal pidavat rohkem värdjaid sigima."

"Vabariigi valitsus võiks mõneks ajaks jõulud Eestis üldse ära keelata. Paistaksime oma uuendusega maailmas silma, rahvas teeks rohkem tööd, jooks ja sööks vähem, Haigekassa ja Päästeamet hoiaksid terake kokku, jõuaksime kiiremini Euroopale järele."

"E-valitsuses istuvad kristlikule maailmapoliitikale kuulekad kaasakoogutajad, toapoisilikud pugejad."

"Nad ei julge rahva nussimise direktiividele vastu hakata, ise midagi otsustada ega suuda ka oma ülbeid varganägusid taltsutada."

"Tead, need parteid paljuski suurte sulide raha peal mulisevadki. Näe – kolm kahte ja kaks nelja – pane mulle maja kirja! Aga sina nillid väikest rida."

Põline küla Harjumaal paikneb langeva pankranniku vahel jääajajärgses nõos. Jõuluõhtune meretuul nuhutab üle ürgaja setteliustiku, mille liivasamblane pind kannab härmatanud männinutte. Väljas puhkeb mitmehäälse haukumise kanonaad, mehed tõusevad lauast, lükkavad kotad jalga ja astuvad pimedusse vaatama.

"Kes kurat siin kooberdab?"

Klähvivatest penidest saadetuna taarub ukseava valgusse mees kui tont, habe kirvena sorakil ees. Mehe silmad miilavad kui söed, ta luksub vammuses vappudes, rögiseb ja taob omale rusikaga ägedalt vastu rinda, kinnitades: "Ma olen jõuluvana, aga ma olen rase. Andke mulle kohe sünnitusabi!"

Mehed on hetkeks tummad, aga nähes lumesoppa ninuli kukkuvat jõuluvana, haaravad nad vähkreval vennikesel kaenla alt kinni ja tassivad teise rehala õlesõnnikule tiine ute kõrvale. Suust vahtu välja ajav krõnksus mees hakkab seal tõmblema, aga talle antakse pikk lõuatäis viina ja tuhud näiksegi taltuvat. Mehed on siin ilmas palju näinud, nad ei lase end heidutada ja hakkavad jälle täringuid veeretama.

Samal ajal jõllab vana armiliseks kakelnud kõuts Rõss latris lösakil ägavat jõuluvana. Rõss on pehkinud lepakännu alt välja kraabitud uimase rästiku just pintslisse pistnud, lakub vurre ja sihib verivärsket elusliha.

Keskööl läheb täringupokkerist enam mitte hooliv Siki rehalasse, tunnistab oma okses norisevat jõuluvana, kallistab just poeginud utte ja nutab natuke omaette. Aediku heintel vääksub vesiste silmadega rõõsk jõululaps, kellel on nukra talle pea.