Milles siis teda ajalehe järgi süüdistati? Beria tegi katset seada siseministeerium kõrgemale parteist ja valitsusest. Edutas Siseministeeriumi töötajaid isikliku ustavuse põhimõttel. Haudus partei ja riigi juhtimise enda kätte haaramise plaane. Õõnestas kolhoose ja lõi raskusi meie maa varustamises toiduainetega. Külvas vaenu NSV Liidu rahvaste vahele ja aktiviseeris kodanlik-natsionalistlikke elemente liiduvabariikides. Ühesõnaga – Beria oli lakanud olemast kommunist, oli muutunud kodanlikuks renegaadiks, saanud tegelikult rahvusvahelise imperialismi agendiks.

Järgmisel päeval kajastas Rahva Hääl juba Eesti tööliste reageeringut Moskva sündmustele. Välkmiitingud, kus inimesi trambiti avalikult mutta või ülistati taevani, olid endiselt moes. Nüüd oli siis ohvriks kardetud Beria. Tema kuritegude üle avaldati raevukat meelepaha ja kiideti palavalt heaks partei õigeaegne tegutsemine selle reeturi ja rahvavaenlase paljastamisel. Võib kindel olla, et eestlased tundsid juhtunu üle siirast rõõmu ja rusikate raputamine tuli seekord südamest. Küüditamine oli ju kõigil hästi meeles.

“Üldine meeleolu kergendus,” võtab kokku suursaadik Mark Sinisoo. Tema sõnul hakkasid rahva hulgas levima hirmulood Beria kohta. Näiteks kuidas tänavalt tõmmati autosse noori naisi, kellega Beria öösel siis hullas. Kui naine hiljem suu lahti tegi, kadus ta jäljetult.

Sinisoole jäi Beria arreteerimine eredalt meelde tänu kummalisele vahejuhtumile. Ta läks Pirita jõkke ujuma, jättes riided kenasti kaldale. Nende lähedale istus üks tumedajuukseline noormees. “Tulin välja – riideid enam polnud. Valjuhääldajatest teatati parajasti, et Beria on arreteeritud. Hiljem selgus, et mu riided pani pihta keegi madrus. Ilmselt oli tal linnas käimiseks erariideid tarvis,” meenutab Sinisoo.

Mõni nädal hiljem, augusti algul kinnitas Ülemnõukogu Presiidium seadluse Beria riigivastase kuritegevuse kohta. Nüüd oli asi kindel – Beria jääb peast ilma.

Arreteerimist varjati

Sündmused Moskvas algasid juba tunduvalt varem kui 11. juulil, mil Rahva Hääl Beria kinnivõtmisest eestlastele teatas. Tegelikult oli Beria tagandatud ja arreteeritud juba 26. juunil, millele Rahva Hääl viitas alles 17. detsembril, kui avaldati prokuratuuri juurdluse tulemused.

Juurdlus tegi kindlaks samad asjad, millest ajalehed kirjutasid juba juuli keskel. Seega veendus tähelepanelik lugeja taas selles, et Nõukogudemaal oli juurdluse tulemus tavaliselt teada juba enne juurdluse algust. Beria puhul lisandus küll see, et tegemist oli vandeseltslastega. V. N. Merkulov, V. G. Dekanozov, S. A. Goglidze ja teised reetsid oma kodumaa ja tegutsesid nõukogude rahva kõige õelamate vaenlastena, kirjutas Rahva Hääl.

Mida lähemale asi liikus kohtule, seda julgemate ja karmimate sõnadega hakati Beriat välkmiitingutel sarjama. 20. detsembri Rahva Hääl avaldas väljavõtteid Balti Manufaktuuri tööliste koosolekust. “Puuduvad sõnad,” ütles tehase praakija seltsimees E. Soosalu, “millega väljendada meie piiritut raevu rahvavaenlase Beria ja tema jõugu röövlitegude puhul.”

Kolm päeva hiljem ilmunud Rahva Hääle juhtkiri küttis viha veelgi üles. “Tülgastus ja raev täidavad iga Nõukogude Eesti töötaja südant, kui ta mõtleb imperialismi paadunud agendi Beria ja teiste näruste vandeseltslaste nurjatule tegevusele,” tümitas ajalehe sulesepp. Lehes avaldati iga päev loosungeid, mille hoog päev-päevalt kasvas: Nõukogude rahvas mõistab raevukalt hukka alatud kodumaa reeturid. Karistada karmilt kodumaa reetureid. Piiritu on rahva raev kodumaa alatute reeturite vastu.

Jõululaupäevane Rahva Hääl tõi kauaoodatud “kingituse”. Avaldati ülemkohtu otsus Beria ja tema kaasosaliste üle: mahalaskmine koos neile isiklikult kuuluva varanduse konfiskeerimisega ning sõjaväeliste auastmete ja autasude äravõtmisega. Lehe teatel viidi kohtuotsus 23. detsembril ka täide.

Inimsoo värdja lõpp

Esimesel jõulupühal – mida tollal loomulikult ei mainitud – kirjeldas Rahva Hääl rõõmukoosolekuid tehastes. Beria needmine saavutas kulminatsiooni pärast teadet tema hukkamisest. Justkui vesi oleks tammi tagant valla pääsenud. Kreenholmi Manufaktuur: “Ilgete värdjate nimed on kaetud igavese häbiga.” Tallinna Masinaehitustehas: “Inimsoo värdjas Beria koos oma bandega ei pääsenud teenitud karistusest.”

26. detsember. Rõõmupidu jätkub. Viljandi lähedal asuva Uue Tee kolhoosi parim seatalitaja E. Martinson võttis Beria manamisel appi vanarahva: “Kui sa ussi näed, siis löö ta maha, sest ta varitseb juhust, et sind salvata – kõlab eesti rahvatarkus. Niisuguseks ussiks oli ka Beria. Kohtu otsus on õiglane.”

Mida arvas asjast töötav intelligents? Kirjanik Ralf Parve sõnul teevad kirjanikud reetur Beria ja tema kaasosaliste asjast järelduse, et neil tuleb oma loomingus veel enam võidelda välismaiste imperialistide ja nende plaanide vastu. “Igaühel meist tuleb oma tegevuses veelgi tugevdada revolutsioonilist valvsust, et juba eos paljastada kõik katsed kallale tungida meie Nõukogudemaa saavutustele,” lisas kirjanik Paul Rummo. Luuletaja Mart Raud toonitas, et Beriale ja tema jõugule määratud kohtuotsus on kogu nõukogude rahva üksmeelne otsus.

Kirjanik Uno Laht mingit kirjanike miitingut aga ei mäleta. “Erilist oreooli selle sündmuse ümber ei olnud. Tundus väga tühine, kuna protsess avalikult ei toimunud. Mingeid selgitavaid koosolekuid kirjanike liidus polnud,” meenutab Laht. Tema arvates lüpsid ajakirjanikud sõnavõtud lihtsalt välja.

Miitingu korraldasid aga kunstnikud. “Katkestanud hetkeks töö, kogunesid Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud, üliõpilased ja teenistujad eile välkmiitingule, et väljendada oma rahuldust reetur Beriale ja tema kaastöölistele osaks saanud õiglase karistuse puhul. Rahuldust ohtlike reeturite õiglase karistuse üle väljendasid oma sõnavõttudes ka üliõpilased L. Moskovski ja I. Torn,” kirjutas ajaleht Sirp ja Vasar 25. detsembril.

Propaganda üks vorme oli ka kirjad toimetusele, mis pidid suhtumist näitama eriti vahetult. ENSV teeneline kunstnik laulja Karl Ots kirjutas Sirbile: “Kogu nõukogude rahvas häbimärgistab suurima põlastusega Beria katseid kõigutada revolutsiooni suurimaid võite – Nõukogude rahvaste siirast ja omakasupüüdmatut sõprust. Kellelgi ei õnnestu meid tõugata tagasi kapitalismi orjusse!” ENSV rahvakunstnik näitleja Hugo Laur aga hõiskas: “Beria ja tema agentide paljastamine näitab aga kogu imperialistlikule maailmale – nõukogude võim on murdumatu!” Vaevalt mõtlesid nad ise selle jura välja. Kirjad kirjutati valmis toimetuses ja asjaosaline pani lihtsalt käe alla. Aga sedapuhku rõõmuga.

VÄLJATÕSTE

“Kui sa ussi näed, siis löö ta maha.”

Seatalitaja E. Martinsoni arvamus Beria hukkamisest.

Lavrenti Beria (1899-1953)

Gruusiast pärit Beria alustas karjääri 1920. aastatel Taga-Kaukaasia julgeolekuorganites. 1931 sai temast Gruusia parteijuht, 1938 tõusis ta NSV Liidu siseasjade rahvakomissariks. 1941-53 oli Beria NSVL Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ja 1946-53 NLKP KK Poliitbüroo liige. Stalini lähikonda kuulunud Beria oli massirepressioonide peamisi läbiviijaid. Pärast sõda juhtis Beria NSVL tuumarelva loomist. Stalini surma järel püüdis ta siseministrina haarata riigis võimu, kuid arreteeriti Nikita Hruštšovi juhitud riigipöörde ajal. Lasti Ülemkohtu otsusel 23. 12. 1953 maha.