Juhtimisguru nr 1
Konsultatsioonifirma Fontes peakorteri trepikojas hõljus sel teisipäeval kummaline lõhn – otsekui oleks väljakaevamiste käigus tabatud mõnd keskaegset solgikraavi.
“Meil läks tualett umbe,” seletas sekretär.
Streikivast kanalisatsioonist suuremat peavalu on Fontese omanikule Tõnis Arrole valmistanud süüdistused, et tema firma soovitas Eesti Posti juhatuse liikmeks (loe: juhiks) kahtlast inimest. Selgus ju, et postifirma etteotsa valitud Alo Streimann oli kuritarvitanud eelmise tööandja krediitkaarti ning põhjustanud purjuspäi traagiliselt lõppenud autoavarii.
“Fontes esitas Eesti Postile kogu informatsiooni,” tõrjub Arro ning nädala algul möönis sama ka post. Pingeid tekib tema ametis ikka.
“Kord vaidlesime Arroga nagu kaks isahane, et kas ta pakkus Ekspress Hotline'ile hea töötaja või juhusliku inimese. Vaidlusalune summa oli 3000 dollarit," meenutab Hans H. Luik. Ja lisab tunnustavalt: "Et järjepanu saada tellimusi kõrgepalgaliste tippjuhtide väljasõelumiseks, peab Arro aitama ka vanakuradil vanaema valida."
Stressi vastu on Tõnis Arrol kombeks joosta. Ta jookseb linnamüüri sees olevast kahekorruselisest korterist Schnelli tiigi lõppu ja tagasi. Mõistagi aitab ka töö. Arro teisel äril – talle kuulub pool osaühingust Balti Juhtimiskonverents – läheb “väga hästi”. Möödunud aastal oli kasum miljoni ringis.
10. oktoobril sõidavad pooltuhat tippülemust järjekordselt Pärnusse. Nad maksavad 9400 krooni ja kuulavad loenguid olulistel teemadel nagu “Tippjuhi palk” ning “Kas tõesti luik, haug ja vähk”. Õhtul algab “melu”, mis kestab viieni hommikul. Järgmisel päeval turgutatakse väsinud juhte tasuta alkaseltseri ja konjakiga. Varajaste ettekannete kuulajate read on hõredad.
Väited justkui oleks konverentside tase alla käinud, panevad Arro protestima.
“Nii häid esinejaid ei ole meil kunagi olnud,” hüüatab ta. ”See on raudselt niimoodi! Eelmine aasta oli meil küll üks tõsine ebaõnnestumine. Käitusime oma põhimõtete vastaselt ja ei koostanud programmi ise. Nii sai peaesinejaks inimene, keda me polnud ise näinud. See oli täielik läbikukkumine.”
Mullu nõudsid paar klienti ka raha tagasi. Protsess pole lihtne. Tuleb tellida spetsiaalne ankeet, ära täita ja tagasi lähetada. Siis saabub konverentsi töötaja, kes vestleb protestijaga “orienteeruvalt 45 minutit”.
“Me peame oma õppetunni selle raha eest ikka kätte saama,” põhjendab Arro. “Tahame inimeselt kuulda, millega ta rahul pole.”
Nooruses oli kõik lihtsam. “Arrol olid pikad lokkis juuksed ja ta nägi välja nagu mõni paipoiss, mida ta tegelikult polnud,” kirjeldab kauaaegne sõber Heiti Pakk. Õppimisest rohkem huvitas Arrot teater – kahupea käis Hermaküla stuudios ja oli mässumeelne nagu teatriinimesele kohane. “Ta tegi koolimaja nurga taga suitsu ning toimetas kirjanduslikku almanahhi, mis ei meeldinud tolleagsetele võimudele.”
Tõnis Arro oleks hea meelega teatrisse jäänudki, kuid ei saanud lavakunstikateedrisse sisse. Siis otsustas ta psühholoogiks õppida. 1992. aastal asutas Arro Fontese ja varsti algas materiaalne tõus, mis on võimaldanud Zaporožetsi praeguse linnadžiibi vastu vahetada.
90ndate algusse jäi ka Tallinna kolimine ja abielulahutus. Mida kõigest õppetundi saada sooviv mees lahkuminekust õppinud on?
Ta mõtleb. Kaua.
“Võibolla selle, et ma pole uuesti abiellunud. Aga ma ei ole kindel, kas see on üks hea õppetund – võibolla on see just halb tagajärg.”
Oma praeguse elukaaslase, moekunstnik Marju Tammikuga (29), kohtus Arro “elu esimeses ja ilmselt viimases” naisteajakirja eksperimendis osaledes. Kolm naist hindasid Stiili palvel erinevate poissmeeste kodusid, püüdes mõistatada, milline võiks olla korteri omanik. “Vaatamata rangele välisele hoiakule on Tõnis siiras, õrn ja tundlik inimene, kes väga hoolib oma lastest, vanematest ja lähedastest,” teab Tammik nüüd, ja mitte ainult sisekujunduse põhjal. “Tõnise nõrkused on lihtsad: hea vein ja toit, juudi kirjandus ning klassikaline muusika, eriti Bach. Ja raamaturiiuleid peab hästi palju olema. Tema soovi kohaselt on enam-vähem kõik põranda suhtes 90kraadise nurga all olevad seinad ühtlasi raamaturiiulid.”
Lisaks raamatutele on Arrot alati ümbritsenud kaunid daamid. Ka juhtimiskonverentsi bukletilt võib "tarkade meeste" keskelt leida blondi beibe, kellel meelas pilk, poolavali suu ja õlapaeltest koosnev riietus. “See on lihtsalt... ilus naine; lihtsalt nalja pärast,” ütleb Arro. Ta läheb näost pisut punaseks.
Tõnis Arrole meeldib mõte, et töö ei tee kedagi õnnelikuks, aga töö puudumine teeb õnnetuks. Aegajalt tundub, et tööd on liiga palju kogunenud. Sel põhjusel jäi ära reis Lähis-Itta, kuhu Arro Rolling Estoniansi kambaga sõitma pidi. Riia filmifestivalil kulusid kõik varahommikud ja õhtud sellele, et hotelli ärikeskuses Margaret Wheatley teosele “Juhtimine ja uus loodusteadus” joonealuseid märkusi kribida.
Taoline rügamine (äratus kell seitse, jooks, arvuti taha istumine) eeldab sõjaväelist distsipliini ning militaarsus polegi Arrole võõras. Ta kuulub lipnikuna Eesti Reservohvitseride Kogu aukohtusse ja roomab ERNA retkedel meeleldi läbi muda. Nooremleitnant Aavo Kokk hindab Arrot endast “kõvasti osavamaks” automaadikäsitlejaks. Osavalt käsitleb Arro ka klaverit, kuigi häbeneb sõprade sõnul avalikult mängida.
Nagu vastuolulised inimesed ikka, pole ka Arro kõige parema enesekontrolliga. “Ma üldiselt ägestun ja reageerin küllalt palju välja. Need, kes minuga koos töötavad, on sellega harjunud.”
“Kord Pärnus esinedes tunnistas ta, et emotsionaalse intelligentsusega on tal lood kahtlased,” ütleb endine kolleeg Mare Pork. “Aga ta tegi seda nii šarmantsel moel. Vaatad ja mõtled, et on ikka üks võluv tüüp küll. Tõnis on hoogne ja terava mõistusega, ainult vihahood võivad olla takistuseks...”
Kalduvus solvuda – kui juba, siis põhjalikult – ilmnes näiteks 1999. aasta augustis, kui Eesti Ekspressis ilmus artikkel “Tõnis Arro upitas oma sõpra”. Kirjutises väideti, et Maarjamõisa kliinikule juhi valimine oli “suur näitemäng”: “Tõnis Arro kindel käsi aitas koha saada Jaanus Pikanil.”
Antud teksti ilmumist võttis Arro väga südamesse. Tema sõber ja äripartner, Ekspressi toonane peatoimetaja Aavo Kokk vabandas avalikult ning loobus mitmeks kuuks juhtkirjade kirjutamisest.
Ehkki Arro armastab korda (“Talle meeldib mugavus ja turvalisus, mida ta mingil veidral moel saab näiteks retsepti järgi söögi tegemisest ja asjade ilusti kokku panemisest,” ütleb Heiti Pakk), on tema värskeim ratsu konverentsimaastikul hoopis kaoseteooria.
“Juht peab looma energiavälja, mis koosneb kokkulepitud ideedest, ja laskma töötajad vabaks. See väli paneb inimesed ise organiseeruma. Ning juht peab uskuma, et see tõesti töötab – ta ei saa asju natuke vabaks lasta. Muud ei jää üle kui usaldada. Järjest enam on töötajad targemad kui juht ise.”
Kui kaos muudab edukaks organisatsiooni, siis mis on Tõnis
Arro enda edu võti?
”Ta teeb kõike jõledama
põlemisega,” arvab Aavo Kokk. “Paljud üritavad teha poolikult, tema
on teistsugune.”
Arro ise jääb tagasihoidlikumaks: “Ma lihtsalt oskan mõnda asja päris hästi. Oskan tegelikult nelja asja – kuulata, rääkida, lugeda ja kirjutada.”
Tõnis Arro "Hea juhi viis tunnust":
Mõjukus
Koostöövõime
Teiste arendamine
Üldistusvõime
Oskus keerulistest asjadest lihtsalt rääkida
