Just lõpetasin videoprojekti, kus ma üritan inimestele selgitada, mida ma teen. See on põhimõtteliselt sellest, et ärikoolid kipuvad olema veidrike koolid, vasaku-ajupoolega mõtlejate (left-brainers) koolid. Ärikooli põhialus on olnud finantsid, turundus, tehnoloogia ja juhtimine, kuid eriti peale finantskriisi on näha, et inimesi huvitavad rohkem pehmed oskused: Mis läks valesti? Miks pankurid ega üldse keegi ei näinud seda kriisi ette? Miks toimus vertikaalne lõhenemine reaalsuses? Nii et pehmed oskused on muutunud järjest olulisemaks, ma näen seda trendi praegu ärikoolides. Järjest enam inimesi meie teaduskonnast võtavad nüüd minu kursusi – left-brainerid otsutasid, et ehk on nendes pehmetes oskustes midagi, nad on hakanud aru saama, et pehmed oskused on kõige raskemad, sest näiteks inimestele tagasiside andmises, nende tulemuslikkuse tõestamises, suurepäraste meeskondade loomises ei ole midagi pehmet.
Kuidas on majanduslangus mõjutanud Euroopas juhtide mõtlemist ja käitumist?
Praegu muretsetakse rohkem süstemaatilise mõtlemise pärast, mis on osa suuremast tervikust. Samuti (on tähtis) sotsiaalse vastutuse teema. Ma arvan, et üha rohkem inimesi huvitab eesmärgi või otstarbega teenitud kasum. Mitte nagu Goldman Sachs, mis teeb tehinguid nii, et sa ei saa kaotada ja siis maksab osa kasumist heategevusse. Mulle tundub, et inimesed on hakanud aru saama, mida me saame ehitada organisatsiooni DNAsse, et anda sellele tähendus ja eesmärk. See (pankurite) universumi valitsemise ja õigustatud ootuste sündroom on rohkem kui pisut häiriv. Ma usun, et see on häiriv enamikele inimestele, välja arvatud pankuritele, kes ütlevad, et neil on õigus teenida selliseid (hiigel) summasid.