1993–1996 suursaadik Washingtonis

Umbes sel ajal (1995. aastal – EE) oli meie seas käibele läinud termin "juhtnuudel". Kord vajasime saatkonnas tegevusjuhiseid. Peamaja vastus oli aga nii mittemidagiütlev, et me leidsime, et tegemist pole juhtnööri, vaid juhtnuudliga, millest pole võimalik kinni võtta, sest ta libiseb käest, ja kui sa saadki ta lõpuks kätte, läheb ta kohe katki.

* * *

Välisministeeriumisse tööle asudes kahanes mu sissetulek umbes 90 protsendi võrra. Muide, ma ei ole viimase kümne aastaga kokku teeninud nii palju kui ühe aastaga Vaba Euroopas.

Selles suhtes oli töökohavahetus romantiline samm ja eks see pani enne pakkumise vastuvõtmist mõtlema, aga oma otsuse ma tegin. Seda võib nimetada nii missioonitundeks kui ka edevuseks, tegelik ja tõsine põhjus oli, et raha olin ma juba teeninud ning nüüd tahtsin midagi sisulist teha.

Muresid muidugi tekkis. Eesti Vabariigi haldussuutlikkuse tolleaegse taseme juures juhtuski see, mida kartsime: välisministeerium ei suutnud mõnikord õigel ajal palka maksta. Väga huvitav elamus, eriti kui peres oli laps.

* * *

Lõbus seik oli, kui 1994. aasta septembris ilmus CSCE (Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamine – EE) Eesti missiooni tegevusaruanne number 73.

See algas lausega: On 50th anniversary of the liberation of Tallinn by the Red Army no ethnic clashes took place (Tallinna Punaarmee poolt vabastamine 50. aastapäeval ei toimunud etnilisi kokkupõrkeid).

Meie välisministeeriumis oldi kuri, et räägiti "Punaarmee vabastamisest". Minu meelest oli veelgi hullem väljend "ei toimunud etnilisi kokkupõrkeid". Kirjutasin kirja CSCE komisjonile ja küsisin, kuidas saab ajada sellist jama Punaarmee Tallinna-vabastamisest.

Etniliste kokkupõrgete puudumise märke kohta lisasin: in fact, many things did not happen on September 21 (tegelikult ei toimunud 21. septembril nii mõndagi).

Tollal oli missiooni juht Soome jurist Timo Lahema. Soomes sai sellest alguse arusaam, et ma olen fennofoob. Ma ei ole kunagi fennofoob olnud, ma armastan Soomet. Aga soomlased olid puudutatud, sest keegi oli julgenud nende kohta öelda, et nad ei oska oma tööd teha.

Kalev Stoicescu

1992–1995 Eesti missiooni juht Viinis

Lühikese etteteatamisega oli saabunud Eestisse Euroopa Parlamentaarse Assamblee president, rootslane Anders Björk.

Björki kohtumisele Arnold Rüütliga Kadriorus tuli kaasa ka Ülo Nugis. Ülo Nugis tahtis võib-olla natuke silma paista ja serveeris ennast Eesti Vabariigi asepresidendina.

Björkil oli aga omapärane, veidi küüniline huumori­meel ning Nugise avalduse peale viitas ta otseselt naaberriigis äpardunud riigipöördekatse teinud asepresident Gennadi Janajevile, lisades: "Ma loodan, et teie ei hakka siin riigis sääraseid tempe tegema."

* * *

Ükskord korraldati Austria presidendi Thomas Klestili vastuvõtt CSCE saadikutele. Mina olin hommikul kodus ja kirjutasin aruannet. Tahtsin selle tingimata enne minekut ära lõpetada.

Vaatasin küll kella, et kiireks läheb, aga aruannet pooleli ka ei tahtnud jätta. Vastuvõtt algas kell 12 ja kell oli juba 11 läbi.

Olin justkui unustanud, et ma pean vastuvõtule minema kõigepealt bussi, seejärel metrooga ja siis veel tükk maad jala, ja tegelikult oleks olnud viisakas natuke varem kohal olla.

Sain aruande valmis, panin faksiga teele, vaatasin kella, tormasin bussipeatusesse ja jäin täpselt bussist maha. Järgmine oleks tulnud veerand tunni pärast ja sellega oleks ma juba lootusetult hiljaks jäänud.

Siis ei aidanud muud, kui läksin autoteele, hüppasin ühele autole ette ning pidasin ta sel viisil kinni. Istusin autosse juhi kõrvale ja selgitasin oma konarlikus austria-saksa keeles, et bitte, ich muss gehen (palun, ma pean minema) presidendi juurde ja kohe jään hiljaks.

Autojuht vaatas mind algul väga ehmunult ja väga suurte silmadega, arvas arvatavasti, et olen ohtlik hull.

Näitasin talle presidendi kutset ja lõpuks hakkas mees suure häälega naerma ning ütles, et on täiesti anekdootlik, kuidas ta hääletavat suursaadikut presidendi juurde transpordib.

* * *

31. augustil 1994. aastal korraldasin Viini Raekojas CSCE juurde akrediteeritud saadikutele vastuvõttu, et tähistada Vene vägede väljaviimist Eestist, Lätist ja Leedust.

Isegi Vene suursaadik pidas vajalikuks kohale tulla. Ta oli Gromõko-aegne vanema generatsiooni diplomaat, mõistagi sovetlik oma käitumismalli poolest, ning lisaks armastas ohtralt alkohoolseid jooke pruukida.

Teiste seas tuli vastuvõtule ka äsja Viini saabunud ja veel mitte kedagi tundev Slovaki Vabariigi suursaadik. Ta hilines vastuvõtule sedavõrd, et mind ei olnud enam ukse juures tulijaid tervitamas. Küll aga sattus seal parajasti seisma Vene suursaadik.

Slovaki suursaadik pidas Vene suursaadikut kutsujaks ehk siis Eesti suursaadikuks ja õnnitles teda Eesti vabanemise puhul vene vägedest.

Vene saadik tänas õnnitluste eest viisakalt ja naeratades – juhtusin seda kummalist stseeni eemalt pealt nägema.

Anne Härmaste

1996–1999 diplomaat Brüsselis

Kui Eesti esines Eurovisioonil lauluga "Kaelakee hääl", tuli saatkonda mitu Maarja-Liis Ilusa fänni kirja, milles küsiti, kuidas oleks võimalik saada tema plaati.

Pressiosakond hankis siis lahkesti mõned plaadid ja saatis fännidele kingituseks. Üks Maarja-Liisi austaja saatis meile vastuseks tänukirja, millele oli lisatud 300 Belgia franki (veidi üle 100 krooni).

Jüri Luik

1996–1999 suursaadik Brüsselis

1997. aasta suvel teatati, et NATO juurde loodavate missioonide majutamiseks on üüritud suur büroohoone peakorteri kõrval. Loomulikult tahtis iga partnerriik endale võimalikult paremaid tingimusi. Võtteid valimata väänati NATO haldusosakonna käsi.

Meie pind oli suhteliselt väike ja asus esiuksepoolses osas, meie taha võtsid austerlased hiigelsuured ruumid. Austria saadik nõudis, et neile garanteeritaks vaba pääs läbi Eesti territooriumi.

Meie kindel seisukoht oli, et selline nõue on kohatu ja sobimatu, missiooni ruumid ei saa olla läbikäidavad ning austerlased peaksid kasutama tagumist väljapääsu.

Austria esindajad avasid selle iseenesest naeruväärselt väikese probleemi lahendamiseks turmtule, nad pöördusid NATO haldusosakonda ja tegid Tallinnas isegi meie kantslerile Indrek Tarandile selles küsimuses demarši.

Toonane Austria saadik NATO juures langes koguni selleni, et andis mõista, et Eesti astumine Euroopa Liitu võib olla küsimärgi all, kui ruumide küsimus ei lahene.

Meie järele ei andnud ja kantsler Tarand ei ilmutanud selles küsimuses kompromissimeelsust. Lõpuks murdsid austerlased hoopis leedukad maha ja hakkasid käima läbi Leedu valduse.

Andres Rundu

1997–2000 ajutine asjur Madridis

Delegatsioon saabus kella viie ajal õhtul hotelli tagasi ning president teatas kõigile, et läheb duši alla ning puhkab tunnikese enne intervjuud Vaba Euroopale. Kõik lasid lipsud lõdvaks ning läksid laiali.

Paraku saabus Lennart Meri kümne minuti pärast hotelli fuajeesse ja kuulutas, et kuna on imetore suvine pärastlõuna, sooviks ta väikese jalutuskäigu teha.

Turvamehed läksid silmanähtavalt närvi, kui said aru, et autosid seekord ei kasutata. Nii me siis lonkisime riburada presidendi sabas hotellist välja, suursaadik Tomasberg ei jõudnud enam portfelligi numbrituppa ära viia.

President jõudis hotelli kõrval asuvasse bussipeatusesse ja – nagu tellitult – jõudis sinna ka liinibuss.

President hüppas esiuksest bussi ja ülejäänud seltskond tormas jooksujalu keskmisest ja tagauksest talle järele.

See oli aga bussijuhi jaoks ennekuulmatu samm – Hispaanias ei sisene keegi kunagi mujalt kui esiuksest ja näitab ühtlasi sõidudokumenti.

Õnneks suuti peaturvamees ta maha rahustada ja näidates oma töötõendit, märkida, et bussis on väga tähtis VIP ja neljal teda saatval turvamehel on ühistranspordis tasuta sõidu õigus.

Toomas Tiivel

1994–1998 suursaadik Riias

Kriminogeenset olukorda Riias 90ndate keskpaigas iseloomustab fakt, et minu saadikuks olemise ajal varastati saatkonnalt või selle töötajatelt kolm autot. Sellega olime Riias asuvate saatkondade seas "auväärsel" teisel kohal, esimesel kohal oli Saksa saatkond, kes oli ilma jäänud seitsmest autost.

Kaks kuud pärast minu saabumist läks esimesena Mercedes. Varastamise päeval oli autojuht masinaga hoolduses käinud, sest klaasipuhastaja mootor oli läbi. Auto oli poolteist tundi koos võtmetega teeninduses. Samal päeval pool viis oli ta saatkonna maja eest Skolase tänavalt kadunud.

Pärast Mercedese õnnetut lahkumist sai saatkonna esindusautoks helesinine Žiguli. Olen sellega ka kolonnis sõitnud, ehkki lipu pealepanemisest loobusin. Kui olid väga tähtsad sündmused, laenasime saatkonna autojuhi Raimondsi Audit, et ilmarahva ees piinlik ei oleks. Muide, ka žiguli varastati ära, aga selle saime tagasi.

Tõnis Idarand

1997–2000 ajutine asjur Haagis

Haagi saatkond oli üks plaanivälistest saatkondadest, mille eelarve oli üsna piiratud. Raha bürooruumide üürimiseks ja sekretäri palkamiseks esindusel esialgu ei olnud, auto muretsemisest rääkimata. Kuid ka olemasolevast vähesest rahast oli oht ilma jääda ühe koomilise seiga tõttu.

Nimelt paigaldas energiamüügifirma esindaja nädal pärast sissekolimist meile voolumõõtja. Mõne nädala möödudes voolumõõtjat kontrollima tulles haaras esindaja selle näitu vaadates peast kinni. Ta ei öelnud midagi, näidu aga kirjutas üles.

Esimene saabunud elektriarve oleks neelanud lõviosa saatkonna aasta tegevuskuludest. Selgus, et voolumõõtja oli valesti ühendatud ning näitas seetõttu, et kuu ajal jooksul olin ma kulutanud elektrit kaugelt rohkem kui miljoni krooni eest.

Õnneks lahenes see probleem kiiresti, firma kontoris usuti, et korterisse ei ole tehast rajatud.

Tiit Naber

1993–1997 ajutine asjur Oslos

Meenub ka meie peaministri Mart Laari esimene visiit Norrasse. Tolle visiidi käigus toimus närvesööv intsident, nimelt läks üks meie ministritest lõpus kaduma. Oli juba aeg lennuväljale sõita, aga ministrit ei kusagil.

Lõpuks selgus – minister oli kuulnud, et Oslos on ühes poes odavalt suuski müüa. Nii ta siis läks sinna ja tuli tagasi suuskadega, aga meie jõudsime hulga närvirakke kulutada. Õnneks me jõudsime lennukile.

Riho Laanemäe

1995–1997 ajutine asjur Varssavis

Omaette probleem oli saatkonna turvalisus. Enamik eramaju oli Varssavis tollal trellitatud. Trellitatud saatkonnaga mina nõus ei olnud. Saatkonda valvas reeglina sõjaväe eriüksuse sõdur.

Poola protokolliosakonnast öeldi mulle, et valveputkasid ei ole ning peame ise Nadwiulanskie Jednostki esindajaga kokku leppima. Asja tuli uurima diplomaatilise julgeoleku büroo direktor Tarmo Türkson.

Kutsusin saatkonda kaks polkovnikut, istusime neljakesi, arutasime asja. Vana hea kombe kohaselt käisin kingituseks välja kaks Vana Tallinna, mille peale ohvitseride silm läks särama ning paari päeva pärast oli saatkonna juures tuttuus vahiputka ühes rühika sõduriga. Nii lihtne see oligi.

Artur Laast

1995–1998 diplomaat Pariisis

Tartust helistab kord mees uskumatu nimega Gennadi Kirves, tahab võõrleegioni tulla. Ütlen, et saatkond sellega ei tegele, vastavaid aadresse ei tea. Mees üle 40 vana, prantsuse keelt ei oska, aga käib visalt peale.

Lõpuks teatan: "Kui leegioni mehi Aafrikasse saadetakse, siis tõmmatakse neil suust kõik oma hambad välja ja antakse asemele kaks silda kunsthammastega, sest džunglis arste ei ole."

Härra Kirves: "Aga see on ju kurat teab mis!"

Mina: "Just! Ja teate, kui mehed leegionist lahkuvad, tuleb neil sillad tagasi anda, vastu aga saavad kotikese oma väljatõmmatud hammastega."

Toru pannakse hargile. (Sellel lool oli järg: novembris 2002 lugesin ajalehest, et sama Kirves, soovides pääseda heade tingimustega Rootsi vanglasse, tappis haamriga pähe lüües 80aastase vanainimese Stockholmi sadamas.)

Toomas Tamme

1992–1995 konsul Stockholmis

Olin vastuvõtul ühes Aafrika riigi saatkonnas. Muu hulgas serveeriti lihapalle, mis mulle üldjuhul maitsevad. Seekord aga oli kokk neid pisut liiga kaua praadinud, mistõttu pallidel oli kõva koorik peal.

Vaevaga sain enamiku palle kahvli otsa ja sealt edasi. Aga üks nendest ei allunud siiski deformatsioonile ja lendas taldrikult kolksuga põrandale.

Kiiresti selgitasin välja, et tegelikult seda äpardust keegi ei märganudki.

Kergendustundega otsustasin pallikese salaja ja kiiresti kerge jalahoobiga laua alla saata. Nii ka käitusin.

Pallike aga võttis millegipärast suuna lauaaluse asemel ruumi keskele, mis oli seltskonna poolt tühjaks jäetud. Pallike veeres parketil sellise põrina saatel, et köitis paljude kohalviibijate tähelepanu.

Esmalt jälgisid kõik pallikese teekonda liikumissuunaliselt ja seejärel vastupidi, s.t püüdes ära arvata, kust teekond alguse sai. Ja teekonna alguspunktis seisin mina, viril naeratus näol.

Kokkuvõttes oli kõigil lõbus. Hiljem ei ole ma lihapalle salaja jalaga löönud.

Tiit Matsulevitš

1991–1996 suursaadik Bonnis

Saabumispäeva õhtul riietus Arnold Rüütel koduselt sinistesse dressidesse, küünitas puuviljavaagna endale lähemale ja ütles: "No öelge, mida ma homme siis kõnelema pean."

Rääkisin talle umbes kolmveerand tundi, ta kuulas väga tähelepanelikult, ise pirni või ploomi süües, mingeid märkmeid ei teinud, kuid jättis perfektselt meelde kõik vajaliku.

Tundsin siirast heameelt teda päeval kuulates. Selge oli, et peaaegu igal kohtumisel tuli rääkida ühesugust juttu, sest sõnum pidi olema sama. Positiivne oli see, et kohtumistel ei hakanud Rüütel ajama postkommunistlikku ennasthaletsevat mõttetust.

1991. aasta septembris Eestis viibides andis Hans-Dietrich Genscher pressikonverentsil avalikult Lennart Meri poole pöördudes edasi kantsler Helmut Kohli kutse Edgar Savisaarele visiidiks Saksamaale.

Vastuseks sellele oli suur vaikus Savisaare poolt. Sakslased küsisid aeg-ajalt, millal Savisaar siis tuleb. Savisaare abi aga andis ainult umbmääraseid vastuseid.

Seepeale esitasid sakslased kirjaliku ettepaneku, milles nad teatasid, et ajavahemikus 25. novembrist 15. detsembrini 1991 oleks visiit soovitav. Kohl võtab Savisaare vastu ning reserveerib talle ühe terve päeva.

Vastuseks sellele kirjale ei tulnud kippu ega kõppu. Olukord oli õige keeruline. Savisaarel jäigi Bonni sõitmata.

Skandaal puhkes aga siis, kui sai teatavaks, et 1.–8. jaanuarini puhkasid Savisaar ja Mehis Pilv koos perega Müncheni lähedal. Oma sõidust nad Merit ei informeerinud ja ehkki Savisaarel oli Kohli kutse n-ö rinnataskus, kohtus ta selle asemel Baieri kohalike tegelastega.

Sakslased ei saanud aru, mis õieti toimub. Pärast 6. jaanuari, kui Savisaare Saksamaal viibimine teatavaks sai, oli Saksa välisministeeriumi suhtumine meisse selle intsidendi tõttu paar kuud väga jahe.

Genscher oli ikka väga "stööritud". Kümned riigid on järjekorras, mõnikord kolm-viis aastat, et Helmut Kohli jutule saada.

Aune Kotli

1997–2000 diplomaat Kopenhaagenis

Kopenhaageni korterite vannitubade arhitektuurilistest iseärasustest tingituna ei olnud võimalik neisse pesumasinat paigutada. Tavaliselt oli ka köök väikene, mistõttu inimesed kasutasid Kopenhaageni arvukaid avalikke pesulaid.

Meie lahendasime oma personali pesupesemise küsimuse sellega, et paigutasime pesumasina saatkonda. Kui pesu oli pestud ja kuivatatud, pandi see tavaliselt kilekotiga välisukse kõrvale, et ära minnes oleks kindlasti meeles kaasa võtta.

Nii mõnigi kord selgus lahkumisel, et sinu puhta pesu koti oli kaasa võtnud juba mõni kolleeg või tema pere liige. Samuti juhtus, et kellelgi jäi mõni sokk või muu väiksem asi masinasse ja liitus järgmises pesus "uue perekonnaga".

Nii et meie pesu oli saatkonna peale üsna ühtlaselt jagunenud ja aeg-ajalt proovisime me tuvastada riideesemete algupäraseid omanikke, käisime ja vahetasime saatkonnas omavahel, kes mida vastu annab.

Jaak Jõerüüt

1993–1997 suursaadik Soomes

Elasime esimesi päevi pooltühjas majas Kulosaaris. Ühel õhtul tõstis Kaido saatkonna autost meie kööki mõned veinikastid ja portsu muid jooke: konjakit, viskit, džinni, likööri, šerrit, camparit, viina, õlut, mahla, toonikut, pudelivett, sest et residentsis peab midagi olema.

Mäletasin hästi, kuidas me ammustel nõukogude aja pohmellihommikutel mõne sõbraga Tallinna poode mööda hädist õllepudelit taga ajasime – mida polnud, seda polnud.

Vaatasin pudeliterivi köögilaual ja mõtlesin: alles hiljuti oleks sihuke väljanäitus viinud rahu minult ja sõpradeltki. Neid kirjusid pudeleid oleks silitatud ja patsutatud. Ilusamad oleks pandud kappi ja vaadatud neid nagu imeasju, suu ammuli.

Nüüd oli miski muutunud. Mis ja miks? Ellu oli ilmunud midagi muud, mis mind lummas. Aga mis ja kuidas ja kust?

Ühe sekundi murdosa jooksul mõtlesin nagu lüüriline noormees, tegelane romantilisest vanast romaanist: lollil nooruspõlvel on kriips peal. Järgmise sekundi murdosa jooksul oli mul millestki isegi kahju ja järgmise jooksul saabus südamesse rahu.

Katked välisministeeriumi koguteosest "Teine Tulemine. Taasiseseisvunud Eesti välisesindused". Tallinn 2003.