Jumalagajätt Kabelineemel
Kui ma hakkan lahkuma, ulatab Lennarti vanem poeg Mart Meri külalisteraamatu. Märkan, et eelnevalt on sisse kirjutanud Balkanil USA ja NATO vägesid juhatanud kindral Wesley Clark. Võtan pastaka ja panen kirja:
“Ühel imeilusal sügispäeval aknast välja vaadates ja vesteldes
13. X 2005 Hellar Grabbi”
Päev on tõesti imeilus. Ilm on vaikne, selge ja särav, helesinises taevas Kabelineeme kohal ei näe ühtegi pilve. Rohi maja ümber on kevadiselt erkroheline. Tavaliselt hall Soome lahe vesi paistab keskpäevases päikesekiirguses sügavsinine ja aastatuhandeid vete kätes kumeraks voolitud pruunide rändrahnude vahel, üpris maja lähedal, ujuvad valged luiged tuulest toodud saadikutena linnu- ja hingedeteelt.
Lennart Meri rajas oma viimase kodu põnevasse paika, Viimsi poolsaare kaugeimasse tippu, kus Rohuneeme külast põhja poole jääv, ühel vanal 17. sajandi kaardil leiduva kabeli järgi Kabelineemeks ristitud maasäär on ainult 140-150 meetrit lai. Lained uhavad selle kaldaid mõlemal pool sinakashalli, kahekorruselist, üpris avarat maja vaevalt viie-kuuekümne meetri kaugusel. Tormise ilmaga võib siin olla päris metsik ja tuuline on siin peaaegu alati. See on mu kolmas käik 1999 valminud Lennarti ja ta pere elumajja. Eelmisel kahel korral väljas jalutades oli tuul nii kange, et viib või lendu. Kuid imeilus sügispäev aastal 2005 on tuulevaikne.
Vaatan Viimsi tipust merele ja näen poolsaart jätkumas saartena – kõigepealt väike Kräsuli ja siis metsane Aegna. Läbi siinsete vete kulges rohkem kui tuhat aastat tagasi Hõbevalge tee Rootsist Soome lahe lõunakalda, Neeva, Laadoga, Ilmeni, Msta, Volga, Kaspia kaudu Bagdadi kalifaadi põhjapiiridele. Kaubatee, mis on palistatud kümnete tuhandete Araabia hõbemüntidega ja millest Lennart Meri on kirjutanud Eesti kirjanduse kõige vägevama essee.
Mõni sajand hiljem võis ajaloouurijate Paul Johanseni ja Ilmar Arensi arvates just siin, merekitsuses Rohuneeme (ürikutes ka Rauaneeme) ja Aegna vahel, aset leida see suur merelahing, kus, nagu on kirjas Novgorodi kroonikas, Raudväravate (Železnaja vrata) juures hävis Novgorodist aastal 1032 (?) eestlaste vastu sõjakäigule läinud vürst Ulebi laevastik. Oletustest Raudvärava kohta oli Lennart teadlik (vt L. Meri, “Hõbevalge”, lk 273).
Ja nüüd, Hõbevalgest kaubateest tuhat ja paarsada ning Raudväravate lahingust ligi tuhat aastat hiljem, kolmanda aastatuhande alguses – tõesti, mis on tuhat aastat eestlaste ajaloos! – elab siin Eesti riigi president ning teda külastavad ja kõnnivad tuulisel ja kadakasel maasäärel mitmed üle ilma tuntud riigimehed ja poliitikud, nende seas tuhande viiesaja aastase frankide riigi president Jacques Chirac ja üpris noore, aga see-eest vägeva rahva ja riigi presidendi abikaasa, senaator Hillary Clinton.
Vaadates ajaloo kulgu, on frangid Prantsusmaal kaotanud oma algse hõimu- ja riigikeele. Ameeriklastel pole oma eripärast riigikeelt olemaski olnud, nad kasutavad koloniaalse emamaa keelt, olles selle peale surunud ka maa algasukatele, indiaani hõimudele, kellel endal aga ei ole oma väikestki riiki. Aga Eesti presidendi pere kõneleb riigi- ja rahvakeelena ikka veel sama keelt, mida rääkisid sõltumatud eesti hõimud Hõbevalge tee ääres ja rääkisid varemgi, ammu enne frankide riigi rajamist ja veelgi varem, enne roomlaste vallutust, siis kui kiresid vaba Gallia kuked ja praegusel Prantsusmaal kõneldi hoopis keldi keeli.
Need mõtteseosed tulevad pähe, külastades Lennart Merit ja nüüd sellest kirjutades. Olgu see ühtviisi vastuseks neile, kes ütlevad, et ajaloole rahvuslikku identiteeti rajada pole kohane, või et 13. sajandi eestlased olid hoopis teine rahvas kui meie. Lennart ei oleks sedasi kunagi ütelnud. Tema elas ajaloos. Ja elab edasi.
Möödunud oktoobrikuus järjekordselt Tallinna jõudes teadsin, et Lennartil oli augustis olnud peaajuoperatsioon. Kuid pärast seda oli teda nähtud avalikul üritusel ning lootsin, et arstid said õigel ajal jaole ja Lennart on paranemas. Helistasin talle esmaspäeva, 10. oktoobri õhtul. Lennartil näis olevat hea meel. Ta kutsus mind enda poole, aga päev ja kellaaeg jäid täpsustamata, ta pidi järele vaatama, millal on aeg selleks sobiv. Lennart ütles: helista homme-ülehomme uuesti.
Helistan kolmapäeva õhtul kell 22.55. Lennart võtab kõne ise vastu. Mina: “Arvasin, et sulle võib veel sel hilisel kellaajal helistada, sa oled hiline mees.”
Ütlen seda vihjega tema kombele kaua üleval olla ja öösel töötada. Ma ei ole ette valmistatud vastuseks, mis kõlab selgel ja kindlal häälel.
Meri: “Ma olen surija mees.”
Tõmban hinge, mu aju töötab täispingel leidmaks sobivaid sõnu. Leiangi, pärast mõnesekundilist vaikust, milles telefoniliinil väreleb hääletu igavik. Ja Lennart kordab neid sõnu.
Mina: “Kõik on Jumala kätes.”
Meri: “Jah, kõik on Jumala kätes.”
Mina: “Pidime kokku leppima, millal ma sinu poole tulen.”
Meri: “Tule kas või juba homme. Rajamets tuleb ka.”
Lepimegi kokku homse peale, nii enne keskpäeva, kella 11 ja 12 vahel. Sõidan sinna taksoga. See on ilusa vaatega tee, poolkaares piki Tallinna lahe lõuna- ja idakallast, läbi Pirita, Merivälja, Viimsi ja Rohuneeme asulate. Vasakul käel näen aegajalt Tallinna siluetti, lahel liiguvad mitmed turismilaevad, neid on nii tulemas kui minemas. Kalevite kantsi käib vaatamas rohkelt võõramaalasi.
Meri eravaldusse poolsaare tipus pääseb ainult läbi värava ja valveputkast saadud suusõnalisel loal. Ütlen oma nime ja takso tohib sõita otse maja ette. Ukse avab Mart Meri ja ütlen tere ka Helle Merile. Mind juhatatakse teisele korrusele.
Lennart lamab voodis ja viipab mulle. Siis osutab toolile voodi kõrval, kuhu istungi. Vaatan teda. Ta pea paremalt küljelt on juuksed maha aetud ja silman seal lühikest, värsket armi, millest Lennart aeg-ajalt käega üle libistab. Naeratan, ja ka Lennarti näo katab tema kuulus, järjest laienev naeratus.
Lennart kõneleb aeglaselt, mõttepausid on pikemad kui tal harilikult. Aeg-ajalt tasaneb hääl peaaegu sosinaks, pööran oma kõrva talle lähemale ja mõnikord palun teda korrata öeldut. Kuid ta aju töötab selgelt, vigadeta. Lennarti jutus ja olemises on tunda leebumist, tagasivaatavat pilku, mõtisklevat rahu.
Ütlen, et lugesin hiljuti üht raamatut tema kohta ja enne kui ta jõuab küsida millist, lisan – Kulle Raigi raamatut “Vikerkaare värvid”. Olen otsustanud, et ma mõne kuu eest ilmunud Lepassalu raamatut ei maini.
Meri: “Ah seda, see on kerges toonis. Seal on ka vigu sees.” P>
Mina: “Neid leidsin minagi. Aga raamat tasub sirvimist, eriti toredad on su noorpõlve sõprade meenutused.”
Jutt läheb Harald Rajametsale, keda Meri näib literaadi ja sõbrana kõrgelt hindavat. Meri ootab teda ka täna enda poole.
Mina: “Ma ei ole Rajametsa kahjuks kunagi kohanud.”
Meri: “Rajamets anti sõjavangina prantslaste poolt venelastele välja. Kui seda poleks juhtunud, siis oleksite ehk Ameerikas koos “Mana” teinud.”
Jutuks tuleb endine VEKSA esimees Ülo Koit, kelle keha leiti sügisel 1996 müstilistel asjaoludel uppununa Lätis Lielupe jões.
Mina: “Võib-olla Koit tapeti?”
Meri: “Koit võidi tappa KGB poolt. Nad olid ta peale pahased. Arvasid, et ta on nad reetnud. Ta ei allunud oma ametikoha lõpuaastatel nende juhenditele. Koit oli siiski eestimeelne mees.”
Viimase lausega Meri kordab seda, mida ta mulle oli ütelnud juba kümme aastat varem, 14. novembril 1996, peatselt pärast Koidu surnukeha identifitseerimist. Koit soovitas Meri raadiosse tööle, soodustas tema välisreise ja Meri omakorda mõjutas Koitu, näiteks Priit Vesilinnule VEKSA kaudu Eestis üsna vabalt ringisõitmise võimaldamiseks, mille alusel Vesilind avaldas 1980 oma kuulsa, Eestile väga kasuliku artikli kümnemiljonilise tiraažiga ajakirjas National Geographic.
Jutt kaldub kindral Einselnile. Mina olin teda ju Merile sügisel 1992 Kaitseväe juhataja kohale soovitanud.
Mina: “Lennart, sa oleks vähemalt võinud Einselni lahtilaskmisega oodata, kuni tal saab kolm ametiaastat täis.” See aeg oleks tulnud mais 1996. Einseln vallandati detsembris 1995.
Meri: “Tead, mul on kahju, et nii läks, ta oleks võinud seda mulle siis ütelda.”
Kui Meri polnuks haige, siis oleksin ma talt küsinud, miks ta Einselni ülepea lahti lasi, seejuures teda küll Lennartile iseloomuliku žestiga täiskindraliks tõstes. See on seni selgitamata küsimus. Kirjutasin Einselni vallandamise puhul kriitilise artikli (Postimees, 1. märts 96). Einseln pettus Meris, nägi oma kohtuasjas Meri poolt suunatud ringkäendust, keeldus Merilt vastu võtmast kõrget ordenit.
Vestlus katkeb, kui Lennartile tuuakse uus, reguleeritav voodi, kus tal kergem oleks lugeda ja kirjutada. Mõlemad pojad, Mart ja Kristjan, hakkavad senist voodit uue vastu välja vahetama. Lähen eest ära rõdule. Otse rõdu all lehvitab mulle saba Matthias Rust, Nõukogude armeejuhtide ehmatuseks Moskva Punasele väljakule maandunud sakslasest lenduri järgi nime saanud Merile kingitud lambakoer. Mu pilk libiseb kaugemale, Muuga ja Ihasalu lahe veteväljadele.
Lennart on märgatavalt kosunud. Ta ei lähegi enam voodisse tagasi. Nüüd istume allkorrusel, elutoas. Helle toob taldrikutäie heeringa- ja vorstivõileibu, keelekasteks teed. Ma ei ole sel päeval veel söönud, lasen hea maitsta. Istun näoga suure akna poole, mille läbi avaneb Tallinna lahe ja Naissaare panoraam.
Millest me veel rääkisime? Millest räägivad kaks eakat, sama aastakäigu meest, kelle tutvus on kestnud 37 aastat? Nad kipuvad nostalgitsema. Meenutame esmakohtumist oktoobris 1968 Kuristiku tänavas, Debora Vaarandi sünnipäeval, kuhu Sang ja Merilaas mind kontvõõrana kaasa võtsid. Olin siis pärast Suure põgenemise ajal lahkumist esimest korda tagasi Eestis. Mõni päev hiljem olin koos Irjaga Meride kodus Pilviku tänaval – Tuletan Lennartile meelde, et ta mängis meile lindilt ette Winston Churchilli kuulsa “Raudkardina kõne”, seda oli raudeesriide taga asuval maal üllatav kuulda.
Lennart omakorda meenutab Washingtoni viinapoest ostetud suurt, pooleteiseliitrist vodkapudelit sildiga “Kamtšatka”, mille talle suveniiriks kinkisin, kui ta oma esimesel Ameerika-retkel aprillis 1979 meie kodus öömajal oli. Rännumehele sobiva nimega vodka sai ära joodud (mitte ainult meie kahe poolt!) ja pudel Eestisse kaasaviimiseks täidetud oakohviga.
Lennart muutub järjest energilisemaks. Juba vahepeal üritas ta poisse kamandada. Seda oli rõõm näha, näitas tervisevarusid. Nüüd laseb ta Mardil juhatada mind maja teises otsas asuvasse arhiivi ja on varsti ka ise seal, jagamas seletusi, seljas treeningudress. Riiuleid ja neile asetatud igasugu kaustu on väga palju. See on suur varamu. Nii nagu ka Lennarti raamatukogu.
Aeg läheb, kell on juba neli. Palun Marti kutsuda takso, aga Lennart laseb mu tagasi linna sõidutada tema käsutuses oleva autoga. Kui lahkudes Lennarti kätt surun, ütleb mu suu reipalt nägemiseni, aga hinges on see jumalagajätt. Või kohtume Linnutee tuultes?
