29.05.2009, 00:00
Jurist vastab: Viimased soovid
Korrektselt vormistatud viimne tahe aitab oma soovid ja suhted paremini läbi mõelda ning vähendab pingeid mahajääjate vahel.
Pärandi jagamisel kaasnevad tülid on üks ebameeldiv olukord,
millega pereelus kokku puututakse. Kuna 2009. aasta algusest muutus
pärimisseadus, võib selliste probleemide hulk lähiaastatel
veelgi suureneda.
Uue seaduse üks suurem eripära on
pärandvara ühisus, millesse tuleb suhtuda nagu kaasomandisse.
Sisuliselt tähendab see seda, et mitme pärija olemasolul ei
lähe pärand (õigused ja kohustused) üle pärijatele
nende pärandiosadele vastavate kaasomandi osadena, vaid ühiselt.
Näiteks ei saa pärijad pärandiks jäetud pangaarvelt oma osa
vastavalt pärandvara suurusele välja võtta.
Teine
suur muutus puudutab pärandi vastuvõttu. Kui varem pidi pärija
pärandi väljavõtuks aktiivsust ilmutama, siis uue seaduse
järgi läheb pärand pärijale üle ning kui ta kolme kuu
jooksul pärandaja surmateate saamisest pärandist ei loobu, loetakse,
et ta on pärandi vastu võtnud.
Pärand võib
koosneda ka kohustustest: võlad, maksmata üürid, vanad arved,
sassis pangasuhted jne.
Kolm võimalust
pärimiseks
Seadusjärgne pärimine kohaldub,
kui pärandaja ei ole jätnud kehtivat testamenti või
pärimislepingut või kui need ei hõlma kogu pärandit.
Seadusjärgsed pärijad (abikaasa, lapsed, vanemad) ja
nendevaheline järjestus on ära toodud pärimisseaduses.
Teine võimalus on pärimisleping, millega pärandaja nimetab
oma pärijaks teise lepingupoole (või muu isiku).
Pärimislepingu võib teha ka vastupidise sisuga – sel juhul
loobub seadusjärgne pärija lepinguga oma pärandist.
Kolmas võimalus on testament – testeerija viimase tahte
väljendus. Testament ei peaks olema vaid vanade inimeste teema. Kindlasti
võiksid oma viimase tahte kirja panna kõik need, kelle
töö või hobi puudutab ekstreemsporti, eksootilisi reise
või muidu ohtlikke situatsioone.
Kui on valida, eelistatakse
pärimislepingut testamendile ning testamenti seadusjärgsele
pärimisele.
Samas on aga testament meie kultuuriruumis
kõige harjumuspärasem ning omamoodi ka mugavaim viis oma viimast
tahet väljendada.
Testamendi võib koostada notari
juures, kus see kehtib testeerija surmani või uue testamendi
tegemiseni.
Kodune testament
Testamendi
võib teha ka kodus. Kus testament ka tehtud ei oleks, on see hea
võimalus korraks aeg maha võtta ning oma praeguseid
lähisuhteid mõtliku pilguga vaagida.
Äärmiselt
tähtis on, et kodusel testamendil oleks selgelt nähtav selle tegemise
kuupäev ja aasta: nimelt kehtib kodune testament kuus kuud ning kui
koostamise aeg pole selge, loetakse testament kehtetuks ja rakendub
seadusjärgne pärimine.
Kui kodune testament on
trükitud või arvutist välja prinditud, peavad sellel olema
kahe tunnistaja nimed ja allkirjad. Tunnistajad peavad kirjalikult teada andma,
et nad on terve mõistuse juures ning teavad, et kirjutavad testamendile
tunnistajatena alla. Pole aga mingit vajadust, et nad teaksid testamendi sisu.
Tunnistajateks ei tohi olla isikud, kelle kasuks testament on tehtud või
nende ülenejad või alanejad sugulased. Tunnistajad peavad olema
testamendi allakirjutamise juures ühel ajal.
Veelgi
privaatsema loomuga tahteväljendaja võib koduse testamendi ka
ise kirjutada. Omakäelise testamendi puhul tunnistajaid vaja ei ole, alla
kirjutab testeerija ise. Kuna omakäeline testament kehtib kuus kuud, on ka
siin tähtis fikseeri
da koostamise kuupäev.
Koduse testamendi võib anda
hoiule notari või mõne usaldusväärse tuttava
kätte. Testamenditegija surmast kuuldes peab see usaldusväärne
sõber viima testamendi notari kätte. Notar väljastab koduse
testamendi hoiule võtmise kohta dokumendi, millele kirjutavad alla
testamendi esitaja ja notar.