Uue seaduse üks suurem eripära on pärandvara ühisus, millesse tuleb suhtuda nagu kaasomandisse.


Sisuliselt tähendab see seda, et mitme pärija olemasolul ei lähe pärand (õigused ja kohustused) üle pärijatele nende pärandiosadele vastavate kaasomandi osadena, vaid ühiselt. Näiteks ei saa pärijad pärandiks jäetud pangaarvelt oma osa vastavalt pärandvara suurusele välja võtta.


Teine suur muutus puudutab pärandi vastuvõttu. Kui varem pidi pärija pärandi väljavõtuks aktiivsust ilmutama, siis uue seaduse järgi läheb pärand pärijale üle ning kui ta kolme kuu jooksul pärandaja surmateate saamisest pärandist ei loobu, loetakse, et ta on pärandi vastu võtnud.


Pärand võib koosneda ka kohustustest: võlad, maksmata üürid, vanad arved, sassis pangasuhted jne.


Kolm võimalust pärimiseks



Seadusjärgne pärimine kohaldub, kui pärandaja ei ole jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut või kui need ei hõlma kogu pärandit.


Seadusjärgsed pärijad (abikaasa, lapsed, vanemad) ja nendevaheline järjestus on ära toodud pärimisseaduses.


Teine võimalus on pärimisleping, millega pärandaja nimetab oma pärijaks teise lepingupoole (või muu isiku). Pärimislepingu võib teha ka vastupidise sisuga – sel juhul loobub seadusjärgne pärija lepinguga oma pärandist.


Kolmas võimalus on testament – testeerija viimase tahte väljendus. Testament ei peaks olema vaid vanade inimeste teema. Kindlasti võiksid oma viimase tahte kirja panna kõik need, kelle töö või hobi puudutab ekstreemsporti, eksootilisi reise või muidu ohtlikke situatsioone.


Kui on valida, eelistatakse pärimislepingut testamendile ning testamenti seadusjärgsele pärimisele.


Samas on aga testament meie kultuuriruumis kõige harjumuspärasem ning omamoodi ka mugavaim viis oma viimast tahet väljendada.


Testamendi võib koostada notari juures, kus see kehtib testeerija surmani või uue testamendi tegemiseni.


Kodune testament



Testamendi võib teha ka kodus. Kus testament ka tehtud ei oleks, on see hea võimalus korraks aeg maha võtta ning oma praeguseid lähisuhteid mõtliku pilguga vaagida.


Äärmiselt tähtis on, et kodusel testamendil oleks selgelt nähtav selle tegemise kuupäev ja aasta: nimelt kehtib kodune testament kuus kuud ning kui  koostamise aeg pole selge, loetakse testament kehtetuks ja rakendub seadusjärgne pärimine.


Kui kodune testament on trükitud või arvutist välja prinditud, peavad sellel olema kahe tunnistaja nimed ja allkirjad. Tunnistajad peavad kirjalikult teada andma, et nad on terve mõistuse juures ning teavad, et kirjutavad testamendile tunnistajatena alla. Pole aga mingit vajadust, et nad teaksid testamendi sisu. Tunnistajateks ei tohi olla isikud, kelle kasuks testament on tehtud või nende ülenejad või alanejad sugulased. Tunnistajad peavad olema testamendi alla­kirjutamise juures ühel ajal.


Veelgi privaatsema loomuga tahte­väljendaja võib koduse testamendi ka ise kirjutada. Omakäelise testamendi puhul tunnistajaid vaja ei ole, alla kirjutab testeerija ise. Kuna omakäeline testament kehtib kuus kuud, on ka siin tähtis fikseeri da koostamise kuupäev.


Koduse testamendi võib anda hoiule notari või mõne usaldusväärse tuttava kätte. Testamenditegija surmast kuuldes peab see usaldusväärne sõber viima testamendi notari kätte. Notar väljastab koduse testamendi hoiule võtmise kohta dokumendi, millele kirjutavad alla testamendi esitaja ja notar.