“Sümpaatne, sihikindel naisterahvas,” iseloomustab Rabet filmi Eesti maaletooja Mati Sepping. “Kui ta juba aastaid võitleb Estonia laeva eest, siis see on austusväärne.” 99protsendise tõenäosusega saabub võitlev ajakirjanik sel neljapäeval Tallinna oma filmi esilinastusele, kuhu Sepping teiste hulgas kutsus ka ametliku uurimiskomisjoni liikmed.

25 aastat näiteks nii Hiinast kui ka Rumeeniast teravaid lugusid jahtinud Rabe jätab mulje naisest, keda küünte lakkimine ja koogiretseptid köidavad sama palju kui börsiindeks pärismaalast. Ühtedele on see blond üksikema südi tõemessias, teistele häbematu hauaröövel ja tondipüüdja. Siiani on jõus tema suhtes Rootsis välja antud vahistamiskäsk seoses Estonia hauarahu rikkumisega.

Üheksa aastat pärast seda, kui Stockholmi teel olnud parvlaev 852 inimest märga hauda viis, püsib elus jõuline teisitimõtlejate liikumine, kellele ametlik versioon ei saa iial vastuvõetavaks. Nende jaoks on tõde maetud 80 meetri sügavusel Läänemeres, koordinaatidel N59°22’ ja E21°41’, kus 28. septembril 1994 kadus pinnalt ja radarite vaateväljalt Estonia.

Rabele osaliselt kuuluv tootmisfirma TOP Story on vastaste meelest nagu ususekti peamaja. Religioosse fanatismiga keeldub Rabe koos võitluskaaslastega uskumast, et Euroopa suurima merekatastroofi pärast Teist ilmasõda põhjustas midagi nii labast nagu konstruktsioonivea ja halva ilma traagiline koosmõju.

Rabe vastasteks “massimõrva” paljastamisel on tema sõnul eriteenistused. Ta usub siiralt, et reisilaev vedas Vene päritolu militaartehnikat, mille sattumist läände ekskagebiidid püüdsid peatada. “Kõik juhtus lasti tõttu, mis oli Estonia pardal,” raiub Rabe. “Võimalik, et lõhkeaine panijad ei soovinud laeva uputada ja tuhandet inimest tegelikult tappa. Võibolla oli eesmärk laev liikumisvõimetuks muuta või seada ta ohtu, et ta suunduks Soome sadamasse.”

Jutta Rabe saavutas üle-eestilise tuntuse kolme aasta eest, mil ta korraldas koos USA miljonäri Gregg Bemisega skandaalse sukeldumise Estonia vrakile. Meediatsirkuse lõpuks ei suutnud tandem pardaaugu teooriat tõendada, ent seevastu sündis hulk uusi müüte tumedatest jõududest, kes püüavad tõe ilmsiks toomist takistada.

Ekskompanjoni sõnul võib Jutta olla väga kangekaelne. “Tema huvi oli algusest peale filmi teha. Kuni suunad ja eesmärgid langevad kokku, pole probleeme,” tunnistab ameeriklane oma rantšost New Mexicos. Partnerite teed lahknesid pärast esimest ekspeditsiooni ning suhe muutus jäiseks. “Ta ei taha vist minuga eriti rääkida, sest teatud kohustused jäid minu ees täitmata,” vihjab Bemis pingetele.

Rabe peamine relvavend ametliku versiooni kummutamisel on Saksa päritolu Rootsis elav advokaat Henning Witte. Just nood kaks otsustasid oma teooriatele võimalikult suure publiku võitmiseks rakendada Hollywoodi võtteid. Autorid rõhutavad, et tegu pole spektaakliga uppuvast laevast, vaid poliitilise põnevikuga, mis põhineb suuresti nende isiklikel kogemustel.

“Kui loete minu raamatut, siis näete, et tegelikult juhtus palju enam, kui filmis näitame. Kui me oleksime kõik filmi pannud, oleksid inimesed öelnud, et me liialdame,” nendib Rabe, kellel oli projektis nii kaasstsenaristi kui -produtsendi roll. Tuhandete vihkamisobjekt ise võtab riske külma kõhuga. Ei ähvardused (teda saatis paar nädalat politsei ihukaitse) ega otsesed ründed (kord plahvatas Tallinnas hotellis tema föön) pole Rabet takistanud küsimast – mis või kes uputas laeva ja milline on tõde mõnede pääsenute saatuse kohta.

“Balti tormi” ligi 100 miljoni kroonine eelarve on maailma mõõtmes tilluke, aga Eesti mõistes soliidne. Tegijad loodavad, et filmi vaatavad miljonid inimesed annavad Estonia teemale uut tuult tiibadesse. Eesmärk on algatada uus uurimine ja laibad merepõhjast üles tuua. “Teenistus “Baltic Stormiga” pole suur, seda teadsime ette,” välistab Rabe kasuahnuse filmi motiivina. Et raha teenida, on tema firmal praegu käsil hoopis komöödia tegemine.

Katastroofis hukkunud Urmas Alenderi eksabikaasa Helje Kaskel, kes filmi väntamise ajal oli projekti eestkõneleja Eesti pressis, kahtleb nüüd, kas oleks filmi kogu sisu teades seda nii palju reklaaminud. “See keemiarelvadega “vehkimine” on praeguse poliitilise situatsiooni täielik ärakasutamine ja ajupesu, ei lisa filmi usutavusse grammigi ja teenib jumal teab kelle huve. Muidugi on film üles ehitatud emotsioonidele, nii et olin pidevalt kananaha ja pisarate piiril,” tunnistab pisirollis üles astunud Kaskel. “Miks läks Jutta Rabe sellise lollusega kaasa? Oli ta sunnitud seda tegema, et film üldse linastuks, või oli ta asjade käigust algusest peale teadlik?”

Eesti nimi on selle skandaaliga seotud – tahame või mitte. Hoolimata väidetavalt kesisest publikumenust läänes usub filmilevitaja Sepping, et eestlased ei suuda Estonia-ainelisele filmile vastu panna. “Selle filmi puhul ei aja ma numbreid taga. Mul läks endal hea sõber põhja. See on selline film, mida lihtsalt peab nägema.”

“Balti tormi” faabula

Filmi kangelanna Julia Reuter, soliidses Saksa ajakirjas töötav toimetaja püüab paljastada Venemaalt lähtuvat relvasmugeldamist. Jäljed toovad reporteri saatuslikul õhtul Tallina, kus ta hilineb vaid loetud minutid Estonia viimasele reisile. Advokaat Erik Westermark naaseb oma kümneaastase pojaga Eestis purjetamast ning sõidab Estonia pardal koju. Erik ise on laevahukust pääsenute hulgas, tema poja saatus jääb saladuseks.

Reporter Reuteri prioriteediks saab nüüd merekatastroofi kajastamine ning tema teed ristuvad veehauast pääsenud Westermarkiga. Ei kulu kaua, kui mõlemad mõistavad, et huku ametlik uurimiskomisjon keskendub pigem tõe kinnimätsimisele. Mida lähemale advokaat ja reporter katastroofi tegelikele tagamaadele jõuavad, seda enam satuvad nad salateenistuste ja teiste tumedate jõudude risttulle.