Väga vihasena ja täielikus segaduses ning hämmelduses tormas Bilbo Druggins läbi koridori: see oli kõige täbaram kolmapäev, mida ta iganes mäletas. Ja ta mäletas vähemalt kolme viimast kolmapäeva! Ta tõmbas ukse järsu ropsuga lahti ja kõik tulijad kukkusid üle läve üksteise otsa hunnikusse. Veel päkapikke, veel neli tükki, kui ta just kahekordselt ei näinud! Aga ei, midagi sellist polnud ta täna sisse võtnud! Ja päkapikkude taga seisis Gandalf, kes toetus oma võlurikuvaldale ning itsitas maniakaalselt.

"Nägid!" hüüdis Gandalf. "Trahh-trahh! Usu või ära usu, aga ma olen niimoodi isegi turvauksest läbi löönud! Ah-jaa," taipas ta siis äkki, "luba endale tutvustada Bifurit, Bofurit, Bomburit, eriti aga Thorinit!"

"Teie teenistuses!" ütlesid Bifur, Bofur, ja Bombur, seistes väga korratusse viirgu. Bifuri parem käsi oli verine ja selles tilpnes automakk, Bofuri taskust tolknesid välja naistesukad, tõenäoliselt kohalikust Säästumarketist pihta pandud, ning Bombur oli lihtsalt väga paks ja väga pilves.

Siis riputasid nad varna kaks kollast ja ühe helerohelise kapuutsi, lisaks pika tutiga potisinise. Viimane kuulus Thorinile, kohutavalt tähtsale päkapikule, ei kellelegi muule kui Thorin Pudisilbile endale, kes polnud sellest põrmugi vaimustatud, et ta ühes oma lahtuva kaifiga Bilbo uksematile kõhuli maha lendas.

"Nüüd oleme kõik kohal!" ütles Gandalf, silmitsedes kolmeteistkümmend kapuutsi – kolmeteistkümmend suhteliselt närust kapuutsi – ja omaenda kübarat, mis oli näinud paremaid päevi. "Päris lõbus kokkutulek! Loodan, et hilinejate jaoks on ka ikka pisut kama jäetud? Mis see on? Kanep? Ei, tänan! Mulle paluksin natuke valget hiinlast."

"Ja mulle ka," ütles Thorin.

"Ja ketast ja spiidi," ütles Bifur.

"Ja triipu ja crack’i," ütles Bofur.

"Ja korgijooki ja smack’i," ütles Bombur.

"Ja veel dõupi – ja punast kärbseseent – ja liimi, kui tohiks paluda," hüüdsid teised päkapikud elutoast.

"Ole täitsa poiss, pane paar süstalt valmis!" hõikas Gandalf järele, kui kääbik oma panipaikade poole tümpsis. "Ja too LSD ja metadoon lagedale!"

"See paistab mu diilerit niisama hästi tundvat kui ma ise!" mõtles isand Druggins. Selle aja peale, kui ta kõik süstlad ja pudelid ja tabletid ja kapslid ja muud asjad suurtele kandikutele oli kuhjanud, hakkas tal vaheldumisi väga külm ja väga palav, ta oli näost lilla ja mossis.

"Et pilves narkokoer neid päkapikke võtaks!" ütles ta valjusti. "Miks nad ei võiks mulle appi tulla?" Aga ennäe! Sahvriuksel seisid Balin ja Dwalin, nende selja taga Kili ja Fili, ja veel enne kui ta piuksatadagi jõudis, olid nad kandikud ja paar väikest lauda elutuppa toimetanud ja seal kõik manustamiseks valmis seadnud.

Piduperemehe kohal istus Gandalf, tema ümber kolmteist päkapikku. Bilbo ise kükitas kamina ees pingikesel, näksis mingit tabletti (ta kaifiisu oli täiesti kadunud) ja püüdis teha nägu, nagu oleks see kõik täiesti igapäevane asi, millel pole seiklusega midagi ühist. Päkapikud aga muudkui süstisid ja nuusutasid ja suitsetasid ja rääkisid ja aeg kadus. Lõpuks lükkasid nad süstlad-plärud lauast eemale ja Bilbo seadis end juba jäätmeid koristama.

"Eks te jääte kõik vist oma õhtuse laksu ajaks kah," ütles ta nii viisakalt ja pealetükkimatult, kui oskas.

"Aga muidugi!" vastas Thorin. "Ja veel kauemakski. Ega ajal olegi meie jaoks enam mingit tähendust, ja kõigepealt tuleb natuke hallutsinogeene sisse võtta. Nüüd lauda koristama!"

Selle peale kargasid kaksteist päkapikku püsti – kõik peale Thorini, sest tema oli liiga tähtis ja jäi Gandalfiga tablette mekkima. Kõik kapslid ja tabletitopsid ja sigaretikarbid ja piibud ja muu kraam kuhjati kõrgetesse virnadesse. Ja juba nad läksidki, kandikuid kasutamata, kraamikuhje ühe käe peal tasakaalus hoides, kõikidel veel süstal tippu seatud, kuna kääbik neile järele sibas ja hirmu pärast peaaegu piiksus: "Olge, palun, ettevaatlikud! Palun, mis te endale tüli teete, ma saan ise hakkama." Aga päkapikud vastasid ainult lauluga:

Tabletid ja kapslid kolinal maha!

Kõveraks süstlanõel, kildudeks klaas!

Põlegu kuivatet dõup nagu vaha!

Triip see vedelgu jalge all maas!

Kempsust alla kõik uimastivarud!

Trampige segi hape ja spiid!

Ilma narkotsita elu on maru –

jäägu see elu lõpuni nii!

Kadugu kanep, hävigu moonid!

Elusalt nülgige psilotsübiin!

Võtkem kõik peale nüüd kainemad toonid!

Saagem puhasteks praegu ja siin!

Seda just Bilbo Druggins ei taha!

Poiss, ära pilla uimastit maha!"

Niisuguseid koledaid tegusid nad tegelikult muidugi ei teinud ja kõik sai välgukiirusel ära pandud. Kui nad elutuppa tagasi jõudsid, leidsid nad suhteliselt pilves Thorini mööda tuba kakerdamas ja tantsimist üritamas. Kuhu ta küll ei läinud: kaminasse, laua alla või kapi taha; aga kuhu ta ka ei läinud, Gandalfi eest ta ei pääsenud. Hops! haaras too oma pika käega Thorinil kratist kinni ja tiris ta toolile tagasi. Selle peale muutus Thorin näost roheliseks, hakkas viha pärast puhisema ja oleks Gandalfiga peaaegu kaklema läinud. Bilbo seisis ja vaatas vaikselt pealt – talle meeldis eluterve vägivald – ja ta tuletas meelde neid väheseid kordi, kui ta ise kellelegi vastu lõugu oli andnud.

(ei järgne)

Kranaadi narkokirjandustoimetus

Meie eriline tänu noorte narkoportaalile www.narko.ee.

TAOME RAAMATUD KOOMIKSITEKS!

Sellise loosungi esitas hiljuti üks Eesti internetiportaal. Kranaat ühineb üleskutsega, mööndes, et raamatutes on sageli palju ülearust, nii et raamatu saaks pildiseeriana hoopis lühemalt ning tuumakamalt esitada. Samas on Kranaadi arvates vormist tähtsam hoopis sisu.

Kranaat võttis ette Tolkieni armastatud lasteraamatu “Kääbik” ja andis sellele sotsiaalselt tundlikuma sisu. Tänapäeval ei taha ju ükski laps ega noor enam lugeda mingist ammu väljasurnud lohest või müütilisest varandusest, vaid sellistest asjadest, mis teda ja tema sõpru puudutavad, näiteks narkootikumidest. Ja palun!