Kui palju on Kaagvere Erikoolis õpilasi?
Nimekirjas on 39, neist neljal täitus kohtu määratud tähtaeg – seega 35.

Novembris, kui õiguskantsleri nõunikud kooli külastasid, oli õpilasi 19. Millega kahekordistumist seletate?
See on tavaline - esimesel poolaastal on õpilasi alati vähem. Ent õpilaste arv sõltub sellest, kui palju kohus neid siia saadab.

Kas personal on õpilaste arvu ja seega ka koormuse kahekordistumiseks valmis?
Ega koormus ei kahekordistu, kui rühmades on sügisel 4-6 ja kevadel 12 õpilast.

Aga individuaalselt „lähenevatel“ spetsialistidel – näiteks personaalnõustajatel, järelvalvespetsialistidel – nende koormus ju kasvab?
Ka neil ei kahekordistu. Oleme neile töökohtadele inimesi konkurssidega juurde võtnud.

Minu andmetel on ainuüksi tänavuse aasta, s.o. vähem kui kuue kuu jooksul koolist lahkunud vähemalt kuus spetsialisti, teist niisama palju on lapsehoolduspuhkusel – kokku on lahkunud umbes kolmandik kooli koduleheküljel kirjas olevatest töötajatest.
/rutakalt/ Me ei ole kodulehekülge tõesti korrastanud, plaanime seda teha õppeaasta lõpus.

Jah, aga millega seletate nii suurt lahkujate hulka? Miks minnakse?
Töö on pingeline. Nõuab head väljaõpet, arusaamist, kuidas koolis need asjad käivad…

„Need asjad“?
Õppe- ja kasvatusprotsess. See on pingeline töö.

Tähendab – lahkujad ei pidanud pingele vastu?
Jah, nii see on.

Mis te arvate, kas keegi lahkujatest ka teid, direktorit lahkumises süüdistab?
Kindlasti on neid – nii on ju kõige lihtsam. See on ju tüüpiline – ikka on süüdi juhid. Küll pole nad küllalt pädevad. Ennast süüdistada, et ei saada hakkama, on ju raske.

Kui lahkujaid on nii palju, siis kuidas tühjad kohtad täidetakse – keegi peab ju ülesanded täitma? Panete järelevalvespetsialistid sööki valmistama?
Oi, see oli hoopis teisiti. Tööintervjuu käigus küsisin noormehelt, kas ta süüa oskab teha…

…kummaline küsimus järelevalvespetsialistile…
Miks kummaline? Mõnikord suvel puhkuste ajal on vaja, et järelevalvespetsialist oleks serveerimise juures. Ja see noormees ütleski, et talle meeldib süüa teha. Ükskord tekkiski ootamatult olukord, kus oli vaja sööklasse inimest, kes oleks suuteline õhtusöögi katma. Keegi oli haigestunud vist. Küsisin, kas tema oleks nõus, ta ei olnud. Oligi kõik.

Teine järelevalvespetsialist pidi miskipärast varikatust ehitama.
Aga see ongi nende tööülesanne. Varikatuse ehitamine on õpikeskkonna parendamine.

Kas varikatuse ehitamine on siis „õpikeskkonna parendamine“?
No kas ei ole siis?

Kas iga spetsialist ei peaks siiski täitma konkreetseid ülesandeid, milles ta on saanud väljaõppe?
Aga nii see ongi. Tihti lepivad töötajad omavahel kokku, kes mida teeb. Kedagi ei sunnita. Imelik, et keegi ei ole mulle kaevanud, aga kaevatakse teile.

Kas see vastab tõele, et olete ka oma pojale Kaagveres tasulisi tööülesandeid leidnud?
Ta on olnud mulle autojuhiks, kui on olnud vaja teha mõni pikk sõit. Ja ükskord tuli appi, kui ukselukud olid mitu nädalat katki. Muidugi tasuta.

Miks peab direktor appi kutsuma oma poja, sest keegi teine ei vaheta purunenud ukselukke?
Üksainus lukk oli. Mis selles halba on, kui ma lähen koju ja räägin, et üks asi ei saa ega saa korda, ja poeg pakub abi.

Jääb mulje, et Kaagvere Erikool oma muredega on direktori ja tema pere isiklik probleem. Kas direktoril ei ole siis käepärast töömeest, kes jooksvaid probleeme lahendaks?
Ise peame vaatama, et asjad korda saaks.

Kuidas see sai juhtuda, et seaduses on ette nähtud rahunemiseks mõeldud eraldusruum, aga koolis kasutati selleks mingit trepialust konkut, mis õiguskantsleri arvates oli seaduserikkumine?
Me oleme ajutistes ruumides ja siin ei olnud paremat võimalust.

Kelle asi see siis on – tagada seaduses ette nähtud eraldusruumi valmimine?
Mina olin üldse puhkusel, kui see eraldusruumi sulgemine aset leidis. Sain alles tagantjärgi teada, et see juhtus. Miks seda üldse oli tarvis teha, on küsimus. Siin käis igale poole saatmine, raamatute loopimine. Tegelikult tulnuks politsei kutsuda. Minu meetodite juurde selline asi ei kuulu.

Seadus näeb ette, et endale või teistele ohtliku õpilase võib sulgeda eraldusruumi. Miks oleks pidanud politsei kutsuma, kui seaduses on ette nähtud eraldusruum. Ja miks te kuni õiguskantsleri visiidini ei olnud eraldusruumi rajanud?
Mina ju ei ehita seda eraldusruumi. Kas me võiksime selle teema nüüd lõpetada?

Kelle süü see siis on, et seaduses ette nähtud eraldusruum puudub?
See ei ole minu süü. Olen teinud kõik nii hästi kui oskan. Olne teinud kõik laste heaks.

Kas ka personali heaks?
Jah, ka personali. Olen kirjutanud suuri projekte, et töötajate toimetulekut parandada. Kui on olnud probleeme, olen alati valmis rääkima.

Olen kuulnud, et olete alati valmis alluvate peale röökima. Ka laste kuuldes. On seda juhtunud?
Märkust teinud, ka häält tõstnud olen küll, aga mitte personali, vaid kõigi ruumis viibijate suhtes, kui olukord nõuab. Kui ümberringi on lärm, siis tuleb vastavalt sellele häält tõsta.

Mis te arvate, kas õpilased suhtuvad sellisesse töötajasse hiljem suurema või väiksema lugupidamisega, kelle te nende kuuldes läbi sõimanud olete?
Ma ei ole kedagi sõimanud.

Nimetame seda siis märkuse tegemiseks…kas poleks õigem teha seda nelja silma all, direktori kabinetis?
Õigem oleks mitte teha märkust, vaid rääkida. Õpilaste kuuldes ei tuleks häält tõsta, aga juhtub. Ma ei tee seda väga tihti, vaid siis, kui muu ei aita.

Kas vastab tõele, et kord ühe hommikuse koosoleku eel lasksite ühel õpilasel umbes 15 minutit järjest laualt plekke puhastada – umbes 25 plekki, mida keegi peale teie ei näinud?
See nüüd küll tõele ei vasta, et neid plekke keegi ei näinud. Olen küll palunud töötajal töölaud korda teha, olen ka ise puhastanud, kui vaja. Antud juhtumit ma nii täpselt ei mäleta.

Majas olevate valvekaamerate pilti jälgite sageli?
Tuleb ette.

Ja kui näete mõne töötaja tegevuses midagi, mis teile ei meeldi, kirjutate sellest kooli infosüsteemi?
Olen teinud juhtumianalüüse, sest infosüsteem on hea õppematerjal.

Aga mõnda alluvat avalikult halvustanud?
Kedagi halvustanud ma ei ole, aga inimesed on vahel vastu kirjutanud, kui neile on tundunud, et minu hinnang juhtunule näib neile ülekohtune. Infosüsteem ongi selleks, et suhelda.

Kes teie hinnangul peaks tagama töötajate julgeoleku koolis?
Kõigepealt peaks ikka iga töötaja ise oma ohutuse eest seisma. Selleks on välja töötatud käitumisjuhendid, kuidas ohtlikke olukordi ära tunda.

Millega seletate seda, et kallaletungid personalile on sagenenud?
Märkamisega. Ohtu märgata – sellest saab kõik alguse. Kallaletungid on sagenenud, sest ei osata märgata. Inimestel, kes pole siin piisavalt kaua töötanud, kellel puudub elukogemus, on väga raske ohte märgata. Paljudel on raske taluda ropendamist – tavalises keskkonnas, tavakoolis ju nii ei suhelda. Ent meil on selleks ettenähtud väga hästi toimiv tugivõrgustik.

Kuidas te ise ropendamist või nn. vastuhaukumist talute?
Kui õpilased mulle vastu hauguvad, jään seisma, katsun hinnata olukorda ja käituda vastavalt sellele.

Olen kuulnud juhtumist, kus sattusite ühe uue õpilasega sõnavahetusse ja karjusite teineteise peale, kuni lõpuks kutsusite politsei.
Olen avaliku korra rikkumise peale politseid kutsunud küll. Politsei koostas protokolli väärteo kohta.

Mulle tundub, et Kaagvere Erikooli spetsiifikat, ainulaadsust arvestades oleks ideaalne, kui seal töötaks võimalikud kogenud inimesed, kes on iga olukorda näinud või ette näinud ja oskavad nii teoorias kui praktikas iga kriisi lahendada. Kas te olete teinud kõik endast oleneva, et Kaagveresse tuleks ja jääks tööle parimad spestalistid ja iga uus tulija saaks näiteks 10.tööaastat tähistada?
Olen vähemalt püüdnud. Olen rääkinud, vestelnud, lohutanud pisarates töötajaid, kes hakkama ei saa. Neile, kes tahavad ära minna, olen öelnud, et kaaluge oma otsust veel.

Töövaidluskomisjoni on teie vastu mindud?
On ikka. Lahendeid on nii- ja naapidiseid.

Kui tihti peavad töötajad neile ettenähtust pikemaid tööpäevi tegema?
Minu teada ei peagi. Vahel on nad ise omavahel kokku leppinud, kui on vaja jääda kauemaks. Või mulle helistanud, kui juhtub, et see, kellele vahetus tuleb üle anda, hilineb. Mina pole kedagi sundinud ületunde tegema.

Kuus aastat tagasi küsis Postimehe ajakirjanik, kellele teie alluvad viletsa õhkkonna pärast kaebasid, kas teile töö meeldib. Küsin sama.
Töö meeldib. Nõutuks teeb, et inimesed ei tule minuga rääkima, vaid levitavad kuulujutte.

Sirje Hänni asus Kaagvere Erikooli direktoriks seitse aastat tagasi. Juba esimese tööaasta järel palus Postimees Hännil kommenteerida anonüümsust palunud töötajate süüdistusi. Hänni alluvuses töötanud inimesed väitsid toona, et direktor annab vastuolulisi ja seadusevastaseid korraldusi ning on tekitanud äärmiselt pingelise õhkkonna. Soovitan lugejatel artikkel „Kaagvere erikooli uus direktor tõi tüli majja“ üles otsida ja kõrvutada toonaseid vastuseid tänastega.

*****

Pärast intervjuu ilmumist sai Eesti Ekspress kirja anonüümsust soovivalt Kaagvere erikooli ekstöötajalt

Tere,

Kirjutan Teile anonüümselt ning avaldan ka enda poolt uusi ning kinnitan vanu fakte.


Sirje Hänni ütles intervjuus, et viibis puhkusel kui anti korraldus paigutada üks tüdruk 24h tunniks trepikotta. Olin sellel päeval tööl ning järelvalvespetsialist sai kõne temalt, et tüdruk viia koheselt trepikotta. Olime sel hetkel kolmekesi ning pidasime omavahel nõu, et see ei ole vajalik. Teades direktorit tegime nii nagu meile öeldi, ise seda kahetsedes. Keegi meist ei tahtnud saada sõimu osaliseks. Seega valetas ta otse intervjuus, ta ise andis sellised korraldused.


Mis puutub kaameratesse siis see vastab tõele. Nädalavahetused ei möödunud kordagi nii, et ei oleks saanud telefonikõnet direktorilt. Koguaeg oli selline tunne, et keegi pidevalt jälgib sind, iga sinu sammu. Ja täpselt nii oligi. Vahepeal palus ta töötajal pöörata näoga kaamera poole, et ta ikka näeks kõike. See oli lihtsalt alandav. Minule helistas ta päeva jooksul mitu korda ja sõimas, et ma ei oska enda tööd teha. Ta võis sulle helistada mitu korda ja sõimata, mitte mingil juhul ei lasknud ta midagi vastu öelda. Minu telefonikõned lõppesid temaga nii, et me mõlemad rääkisime väga, väga valjul viisis korraga, seniks kuni ta toru ära viskas.


See, et töötajad ei pea pingele vastu normaalne. Kui direktor põhjustab sellist pinget iga päev siis ongi võimatu hakkama saada.


Meil oli kooli kodulehel isegi olemas uue töötaja sisseelamise programm, kus on päeva pealt ette kirjutatud mida tuleb teha. Mitte iial ei kasutatud seda. Kui mina tööl olin tuli tööle uus sotsiaalpedagoog, kellele ei antud isegi võtit, et ta saaks liikuda maja peal. Rääkimata sellest, et talle räägiti üldse mida ta tegema peab. Kui ta küsis minult, et kas ta peaks siin töötama, vastasin, et mitte mingil juhul.


Töötajate sõimamine: sain ise väga palju kordi selle osaliseks, lahkusin ka korra nuttes, õpilased nägid seda. See ei ole hääle tõstmine, see on nagu karjumine algkooli õpilaste peale, kes ei oska tunnis korda hoida. Ühes ruumis on temaga sama vanad inimesed ning mitme kõrgharidusega inimesed. Aga karjub nagu hullumeelne. Intervjuus öeldud lause, et ta tõstab häält ruumis viibijate mitte töötajate peale, on täiesti vale. Olin ise juures mitmeid kordi.


Sotsiaalpedagoogidel on ette nähtud lõunapaus, 30minutit iga päev. Seda ei saa aga mitte iial. Kui küsisin, et kuna seda tohib võtta, siis ta ütles, et minu pärast võta see enne kui tööle tuled. Rühma juurest ei saa lahkuda päeval kordagi. Täpselt ühe korra organiseeris ta personaalnõustaja ülesse korrussele asendamaks sotsiaalpedagoogi. Muidu veedab kasvataja lastega terve tööpäeva, sööb lõunat ja õhtut koos lastega. Hingata hetkegi ei saanud, vahepeal tundus mulle, et pea lendab otsast. Tahaks korra istuda ja kohvi juua, aga EI tohtinud. 


See, et tema pole palunud jääda töötajatel kauemaks jääda on vale. Olen ise ka jäänud, tunde. Tema ütles lihtsalt, et enne ei tohi kasvataja ära minna, kui on vaikus korrusel. See võib aga olla alles kell 00.00. Siis tuleb mängu hea kolleeg (järelevalvespetsalist) kes laseb kasvataja koju ning jääb ise ülesse. Minu kolleeg oli tööl poole kolmeni öösel, kui käis politsei. Samuti oli tööl ka direktor ning veel mitu inimest.


Meie kui töötajad arutasime pidevalt omavahel, et kui ta laseks kõikidel rahulikult oma tööd teha, siis läheks see asi palju paremini. Kui järelvalvespetsialistid, kasvatajad jne saaksid oma tööd teha, oleks kõik kergem. Aga ta topib oma nina absoluutselt igasse pisemasse asjja.


Ühel õhtul sai ühe osakonna kasvataja direktorilt võtta, et koos lastega saabuti teatrist liiga rõõmsas tujus. Veel oli öelnud, et kasvataja ei tee enda tööd õigesti ja ei oska korda hoida.


Töögraafikud saadeti julgelt üks päev enne uue kuu algust, kõige täpsemalt saadeti üks kell 22.00 õhtul, uus kuu algas järgmine päev.


Kõik töötajad käivad ringi kikivarvul kui ta majas on, kõik üritavad temast eemale hoida. Jutt, et temaga saab rääkida kui mingi mure on, on sama hea kui jätta rääkimata.


Kinnitan enda antud fakte ning selle peale ei saa Sirje Hänni öelda, et need on kuulujutud.