„Kohutavalt. Kartsin, et teised tüdrukud hakkavad piinama, viskavad aknast välja,“ ütleb ta.

Aga nüüd?

„Mulle meeldib. Kõik on hoopis teistmoodi. Sõbralik.“ Brünett ütleb, et õpib üheksandas klassis ja tahab saada maalriks. Ta on tagasihoidlik, klaari näoga. Kui ta tänaval vastu tuleks, ei usuks ilmaski, et ta on kellelegi liiga teinud. Ent muidu poleks ta siin koolis.

Kaagvere erikool asub kunagises mõisapargis, nõukaajal ehitatud kahekorruselises telliskivihoones. Selles koolis ei ole sisseastumiskatseid, siia ei tule keegi vabatahtlikult. Siin koolis ei saa väravast vabalt sisse-välja käia, kooli valvavad turvakaamerad ja tõkkepuu. Kõik õpilased on siia määratud kohtuotsusega. Need lapsed on tuttavad kõigega - keerulised peresuhted, alkoholism, narkootikumid, nälg.

Koolis elab praegu 25 tüdrukut, noorim on 14aastane, vanim 16. Ruumi on veel seitsmele ning tavaliselt saavad vana-aasta õhtuks kõik kohad täis. Siis on kooliaasta alguses toimepandud kuriteod lahenduse saanud.

Kolmveerand lastest on haiged, neil on diagnoositud psüühika- ja käitumishäired. Kaagvere erikool on tänases Eestis viimane haridusasutus, kus käestläinud last päästetakse.

14aastane lastekodulaps Triinu* sattus juba 12aastaselt politsei vaatevälja alaealise seksuaalse väärkohtlemise tõttu. Temaga vestles psühhiaater ning alaealiste komisjonis kästi tal kirjutada kirjand teemal „Kuidas valida sõpru?“. Poolteist aastat hiljem seisis Triin taas alaealiste komisjoni ees, sest ei käinud koolis. Tänavu veebruaris viskas Triin lastekodus kasvatajat klotsiga ja ähvardas noaga. Hiljem lahkus omavoliliselt lastekodust. Psühhiaater diagnoosis Triinul raske puude käitumishäirete ja meeleolu kõikumiste tõttu. Tänavu suvel saatis kohus Triinu kaheks aastaks Kaagvere erikooli. Milline kool teda ees ootas?

Ekspress käis Kaagvere erikoolis ja vaatas, loe sellest tasulisest versioonist