Kaarel seitsmes pildis

NO99 tegevjuhiks sai märtsi keskel Kaarel Oja (21), kes on ühtlasi teatri noorim töötaja.

Perekondlikust taustast

Valgus süttib väikeses tolmuses saalis, mis kujutab endast  provintsilehe toimetust. Lehevirnade ja kappide keskel oleva laua taha on kogunenud teemakoosolekut pidama trobikond ajakirjanikke. Nad köhivad, nuuskavad, lappavad lehti ja kummutavad suuri kohvikruuse, olles algul väga staatilised, kuid muutudes oma žestides aina toimekamaks ja toimekamaks. On näha, et toimub vestlus, koguni vaidlus, ent esialgu pole kuulda ühtki häält. Siis, umbes minuti pärast, muutub ühtäkki kuuldavaks keskustelu, otsekui oleks kellegi käsi eemaldanud nähtamatu helikindla eesriide.

Ajakirjanik nr 1: “Mina olen Kaarel Oja poolt. Uus nägu! Võimsad vanemad – Rein ja Reet Oja! Näitlejate dünastia teine põlvkond!”

Ajakirjanik nr 2: “Ja vanaisa on Rein Ristlaan! Huvitav perekond!”

Ajakirjanik nr 3: “See on väga huvitav point – Ristlaane lapselaps juhib teatrit. Et kas lunastab vanaisa süü?”

Ajakirjanik nr 4 (mokaotsast): “Kaarel on Tõnu Oja poeg. Rein Oja on ta onu.”

Ajakirjanik nr 3: “Aga siis on Ristlaan endiselt vanaisa või?”

Ajakirjanik nr 4: “No kuidas on, kui Reet on Reinu tütar!”

Ajakirjanik nr 2 (resigneerunult): “Jah, kahjuks või õnneks pole Kaarel Ristlaane veresugulane.”

Iseloomust ja juhivõimetest

Uus kaader: NO99 peakunstnik Ene-Liis Semper seisab võimukas poosis endise Vanalinnastuudio maja fuajees ja annab telefoni teel intervjuud Ajakirjanik nr

5-le, kellele on tehtud ülesandeks Kaarel Ojast kirjutada. Nr 5 esitab küsimusi, millistest üks on mõttetum kui teine, kuid neid pole kuulda – õnneks.

Ene-Liis Semper: “Kallis inimene, Kaarel on siin olnud ainult  n ä d a l  aega! Ma ei saa öelda, milline on  tema kui juhi  k ä e k i r i, sest selleks peaksin ma temaga ikka mitu aega koos töötama, et ma oskaks midagi öelda tema  k ä e k i r j a  kohta! Oota, ma annan Tiit Ojasoole!”

Samba tagant ilmub otsekohe nähtavale teatridirektor Tiit Ojasoo ja võtab telefoni. “Siiamaani on meil majandus- ja jooksvate küsimustega tegelnud Indrek Saar, aga nüüd teatavasti suundus ta poliitikaradadele ja mina kutsusin Kaarli Indreku asemele tõepoolest. (Paus) Miks? Ta on ju juba paar aastat vedanud Eesti Teatrifestivali koos ­Margus Kasterpaluga, algul selle meedia- ja hiljem ka majanduspoolt, ja lõppkokkuvõttes saab ikkagi määravaks silmavaade; tunne, kas tegu on inimesega, kellega on võimalik koostööd teha. (Paus) Ei, Kaarli palk on väiksem kui eelmisel tegevjuhil. Ametiautot ei kaasne, telefonikulud hüvitatakse ja kabinetiks saab tal mingi kole väike nurgake, kus oli enne meie müügiosakond. (Paus) No meil ongi selline suhteliselt noor teater, mis vajab julgeid ja teotahtelisi ideid – see kõlab muidugi täiesti kohutavalt ja banaalselt.”

Telefoni võtab uuesti Ene-Liis Semper: “Mind on juba jõudnud üllatada, kui erakordselt asjalik on Kaarel! Ma ei oleks eales arvanud, et ta on vaid 21aastane. Oleksin arvanud, et on ikka paar aastat vanem! (Paus) See oli mõeldud komplimendina!”

Taas kord perekondlikust taustast

Lava täidab tihe hall suits, mida pumbatakse välja kusagilt kulisside tagant. Just sel hetkel, kui suits alla saali voolama hakkab, kostab tossust Kaarel Oja isa Tõnu Oja hääl.

Tõnu Oja: “...Jah, ta käis lapsena vahel minuga teatris ka asas, kui mul oli etendus. Mäletan, et ta sai pandud istuma lava kõrvale ukseauku ja seal toolil ta oli siis väga kuulekalt kogu vaatuse aja; ei teinud ei O-d ega Ä-d. Ma mäletan, kuidas ta ükskord ütles umbes nii, et “täna ma lähen “Kangpoomijaid” vaatama 14. korda”. Selline asi, et tule-laps-vaata-teatrit see samas küll ei olnud. Mina ei püüdnud teda kuidagi

h a r i d a – lihtsalt kuna ma sellises rämpsrepertuaaris nagu “Skangpoomijad” mängisin, siis tuli temal seda ka vaadata.

Lasteteateri etenduses “Kuninga uued riided” on mul kaasa teinud mõlemad poisid. Kaarel pidi seal ütlema ühe lause: “Aga kuningas on ju alasti!” Ma mäletan siiani, et kui seda tükki hiljem telekast näidati, siis Kaarel

t a r d u s  tooli umbes 15 minutiks ja ütles siis vaikselt: “Ma ei oska seda tööd ikka üldse.” See oli nii pagana vanainimeselik – selles väljendus küll tema.

See, et ta nüüd on sidunud ennast teatriga, on mulle veidike üllatuseks. Küllap on see lihtsalt läinud nii tänu sellele, et ta Tartus neid festivale hakkas tegema ja veidi juba teadis seda teatrivärki. Ma miskipärast arvan, et see ei lähe nii, et ta jääks teatriga liiga kauaks seotuks oma elus. Vaadake, teater – Eesti teater – on mõneti suletud maailm. Ma arvan, et Kaarel on natuke avaram inimene kui mina.”

 
Külaskäik Orkutisse

Põrandapilust kerkib vabisedes üles suur valge ekraan, millele kuvatakse dataprojektoriga populaarse suhtlusportaali orkut.com avalehekülg (taustaks on kuulda kellegi valju, nohisevat hingamist). Pilt on ebaterav ja kipub vajuma vasakule, kuid lõpuks on üsnagi loetavalt näha Kaarel Oja profiil. Hiir libiseb üle Oja eluloo tähtsamaist faktidest – poliitilised vaated libertaanlikud, huvi moe vastu minimaalne; sõprade arv 256 tk, lemmiktoidud pizza, pasta, lasagne – et klikkida seejärel lahti kommuunid, millistesse Oja kuulub: “Tallinna Reaalkool”, “Shit happens”, “Avalikud suhted”, “Vääna-Jõesuu”, “Men Who pee Sitting Down” jt. Kõlab vali raksatus ja ekraan kaob lavalt, otsekui poleks seda kunagi olnud.

E-kirjad tuttavatelt

Lava on pime – kostab vaid näitlejate sosistavaid hääli.

SL Õhtulehe ajakirjanik Martti Kass: “Kaarel on väga asjalik, uskumatult hea keskendumisvõimega ja võimeline töötama väga intensiivselt.”

SA Eesti Teatrifestival toetajaliikmete hulka kuuluv lehekujundaja, kes ei soovi oma nime mainimist: “Absoluutselt usaldusväärne ja hullult võimekas tüüp.”

Kass: “Võimeline tegema ka bürokraaditööd, aga samas ei ole kuiv mees. Ikkagi elava kujutlusvõimega, kunstiinimene.”

Toetajaliikmest kujundaja: “Inimene, kes suudab sekundiga langetada tähtsaid otsuseid; põhjalik, täpne ja paindlik! Tohutult kiire taibuga. Täiesti ebatavaliselt normaalne!”

Kajar Kase, sõber Eesti Väitlusseltsist: “See meeskond, kus Kaarel keskkooli päevil kolmandaks väitlejaks oli, ei kaotanud mitu aastat järjest praktiliselt kordagi.”

KUUS KÜSIMUST JA VASTUST

Veidi räsitud ekraan ilmub taas nähtavale ning sellele kuvatakse halva kvaliteediga koduvideo. Teema: intervjuu. Koht: Kaarel Oja kabinet vana poliitharidusmaja parem as tiivas. Aeg: hiline õhtu. Muud detailid: Ruum on eredalt valgustatud ning seina ääres võib näha üksikut musta seljakotti. Oja istub ratastega kontoritoolil ja räägib mõtlikul väsinud häälel, rüübates pooltühjast plasttopsist aeg-ajalt vett.

Ajakirjanik nr 5: Miks sa ajakirjandust ja suhtekorraldust õpid?

Kaarel Oja: “Kui ma ülikooli läksin, siis see tundus universaalne, pilku avardav.”

Kas tööd ja õpinguid keeruline siduda ei ole?

“Muidugi on keeruline. Ma praegu tulin otse Tartust, käisin kahes loengus, aga selle ma olen juba kindlalt ära otsustanud, et kooli ma pooleli ei jäta. See kestab veel vaid paar kuud.”

Milline ülemus sa olla plaanid?

“Ma tahaksin olla inimene, kellel ei ole tööalaselt ühtki tabuteemat – partner. Ma tahaksin, et inimesed räägiksid mulle kõigest, ükskõik milline probleem neil siis ka on.”

Mis on need asjad, mida sa ei salli?

“Ma hindan väga ausust ja siirust ja seetõttu hakkab mulle väga vastu see, kui midagi korraldatakse mu selja taga. Ma arvan, et see lööks mind tõesti.”

Me küsime selles rubriigis alati ka seda, et kus intervjueeritav elab.

“Kuna ma alles kolisin Tartust tagasi Tallinna, elan ma oma vanemate juures, 25 kilomeetrit Tallinnast.”

Me küsime alati ka seda, et mis autoga sa sõidad?

“Peugeot 206.”

VISNAPI ILMUMINE

Kõlavad väga valjud trompetihelid ning ülevalt laest lastakse kettide otsas jõnkshaaval alla valge diivan, millel lebab kardetud teatrikriitik Margot Visnap. Tema  käes võib näha suurt valget vanamoodsat telefoni. “Ei, ma ei tunne Kaarlit!” räägib Visnap sellesse pahural toonil. “Ma olen küll aru saanud, et sihtasutuses Eesti Teatrifestival on ta koostöös Margus Kasterpaluga olnud väga toimekas ja naksakas, aga ma täpselt küll ei tea, mis funktsioon Kaarel Ojal seal NO99s on. Ta on ilmselt nagu majandusnõunik, jah? See on sümpaatne, et usaldatakse nii noort inimest. Ju siis Ojasoo näb temas perspektiivi. Võib-olla ta sobib selle suhteliselt noore teatriga.”

Kõne lõpeb, Visnap raputab pead, saali uksed on juba avatud. Vaatajaid julgustatakse lahkuma. Eesriiet ei tule.

NO 99 - tõsine teater
Teater NO99 loodi vaid kahe aasta eest, sellal kui peaaegu kõik teised Eesti sõltumatud väiketeatrid on juba 15–20 aasta vanused. Küll jõudis kollektiiv kohe etteotsa viimaste aastate ehk olulisima Eesti teatrielu kalduvuse viljelemisel – kasutada palju külalisnäitlejaid ja anda paljudele oma inimestele võimalus osaleda muudes projektides. Teatri nimes sisalduv number pidi esialgu muutuma iga lavastuse järel ühe võrra väiksemaks ja lõpuks nulli jõudma. Ilmselt on trupp olnud üle ootuste tubli, sest üha rohkem on mindud komakohtade kasutamiseni numeratsioonis ja ühes sellega lõpu edasilükkamise poole.
Saanud koduks endise Vanalinnastuudio mängupaiga, on teater püüdnud selle aurat väga otsustavalt muuta. Koos Baskini teatrit iseloomustanud kohatise labasusega on välja roogitud enam-vähem kogu koomika. NO99 on üks tõsisemaid Eesti teatreid, vaid Theatrum pakub talle konkurentsi.
Veiko Märka