KÄBID JA KÄNNUD: Andrus ja Marta Vaarik

Tippnäitlejale Andrus Vaarikule (53) on tähtis teadmine, et tema ustavaim turvamees on tütar Marta (24).

Linnateatri näitleja Andrus Vaarik saabub kohvikusse longates ja loetleb jalavalu võimalikke põhjusi: reuma, põletik, ishias, podagra, lendva, vanadus… Tema tütar Marta Vaarik aga lausa lendleb kohale oma reibastes ketsides. Neid koos vaadates tahaks hüüatada: "Ettevaatust! Sada protsenti boheemlased, kuid see-eest väga tundlikud!"

Andrus:

„Oleme väga halvad ärkajad, eks see on minust. Minul on nii, et isegi kui etendust pole, hakkavad silmad kell seitse õhtul särama. Pean oma parimad omadused ja jõuvarud kella seitsmeks hoidma.“

Marta:

“Mul on töö selline, mis algab öösel kell 3 – pakume nädalavahetusel pidutsejatele nö afterparty't. Kella üheksani välja. Alguses olin kaks kuud kogu aeg kohal, sest alati võis midagi uskumatut juhtuda, kuid nüüd liiguvad asjad ka minuta hästi. Aga vahest, kui pead vara ärkama, on hommikune aeg mõnus.“

Andrus:

„Aga seda peab kaua ette teadma! Ma ei salli ootamatusi. Näitlejale on tähtis olla kell 11 sotsiaalselt tähendusrikas – siis algab proov. Üldlevinud arvamuse järgi joovad näitlejad palju. Kunagi vaatasin üht dokfilmi Ameerika džässmuusikast ja seal üks vana tegija hindas muusikat - siin on muusikas tunda marihuaana perioodi, siis heroiini, rütmistik on vastav. Ja kui oled ikka kolm tundi laval jämminud ja tuled sealt alla, siis sa ei kujuta ette seda vaakumit, see tuleb millegagi täita. Ma ei müstifitseeri oma ametit, aga on mõõdetud, et näitlejatel on vererõhk laval tihtilugu eluohtlikul piiril, muusikutel samamoodi - reaalsusega kohanemine võib olla probleem. Vanasti kui sotsialistlik pohhuism kestis, oli loomulik, et pärast õnnestunud etendust joodi ära pudel konjakit või neli pudelit veini ja ei tahetud veel laiali minna. See oli rahulik mahakäimine. Ma ei ole selline näitleja, kes arvab, et laval peaks hulluks minema, et näitleja unustab kõik… Tegelikult ei unusta, on lihtsalt paralleelteadvus, nagu spioonil. Aga eks kehakujust on näha, et tihtipeale ma söön end magama.“

Marta:

„Minu jaoks on uni preemia. Pärast pingelist tööperioodi meeldib mulle mitu päeva järjest voodis elada.“