Ants: "Mida stabiilsem on ühiskond, seda väiksemaks jäävad põlvkondlikud erinevused. Ma mäletan, et 60ndatel ei saanud meist vanem põlvkond absoluutselt aru, mis asi on hipiliikumine, mis on biitmuusika. Siis oli see konflikt päris terav. Kui Ruja bänd tuli koolipeole, oli vanem põlvkond täitsa šokeeritud. Praeguse põlvkonna üks häda on minu arvates see, et elatakse katkestuse kultuuris, millest on Hasso Krull rääkinud. Tullakse platsi, nagu enne mind poleks midagi olnud. Mina ülikoolis tegin endale kõigepealt selgeks, mis on enne mind tehtud. See ei kehti Jaagu kohta, sest ta on ajaloolase soone minu käest saanud ja vahel paneb mälumänguküsimustes mullegi ära." Jaak: "Mina oma isa või vanemate põlvkonnaga väga suurt erinevust ei tunnegi. Küll aga oma vanavanemate põlvkonnaga, Eesti aja lõpu põlvkonnaga, kelle väärtushinnangud on konservatiivsemad. Isa põlvkonnaga tunnen rohkem hingelähedust." Ants: "Üks asi on veel ka ajastu mentaliteet. Mina olen igasugu muutusi läbi elanud. Praegune põlvkond pole aga erilisi sotsiaal-poliitilisi vapustusi üle elanud. Kui ma olin poisike, muidugi ma tahtsin saada Gagariniks, kosmonaudiks." Jaak: "Ma arvan, et mina olen üleminekuaja põlvkonnast - meie, kes me oleme sündinud 70 lõpp. Meil on kõigil nõuka aja lõpust selge mälestus ja mina jõudsin isegi pioneeriks hakata. Ma mäletan, kui KGB käis Antsu kollitamas ukse taga, isa oli ennast vannituppa peitnud ja mina pidin väikse poisina valetama, et ta on kuskil ära. Aga hea on see, et see Nõukogude aeg ei jõudnud meie elu nässu keerata."
Loe edasi, mida Jusked räägivad poliitilisest identiteedist, looduses käimisest, ajaloohuvist, rahast ja võlgujäämisest, suitsetamisest ja alkoholist ning jumalast ja leppimisest.