Käbid ja kännud: Jaak ja Ain Aaviksoo

Ain Aaviksoo kurss on isaga sarnane: enne 50. elu­aastaid ta poliitikasse minna ei kavatse.

Jaak Aaviksoo (57) jääb kohtumisele pisut hiljaks. Isa oodates tellib Ain Aaviksoo (37) endale mahlaka šokolaadikoogi ja sätib end mugavalt diivanile. Nelja lapse isa mõjub kooki nosides armsalt poisikeselikuna.

Jaak tuiskab kohvikusse pikal sammul, hõlmad laiali. Viskab jala üle põlve ja kogenud poliitikuna heidab siia-sinna paar komplimenti. Selgub, et Ain tsiteerib lisaks näojoontele ka oma elukaares paljuski isa. Mõlemad on varakult haridusele keskendunud ja end ka edaspidi teaduse lähedusse hoidnud. Ain poliitikauuringute keskuse tervisepoliitika direktorina ja isa Tartu ülikooli rektorina. Edasi viib tee aga poliitikasse.  

Sallivusest ja omariiklusest

Ain: “Ma arvan, et olen üle keskmise tolerantne inimene. Kindlasti on sellele kaasa aidanud võimalus maailmas ringi käia. Tõin Ameerikas õppides mõneks ajaks sinna oma lapsed, et nad näeksid, et elus pole ainult ühte nahavärvi inimesed, kes räägivad ühte keelt. Mul on väga hea meel, et minu kursusekaaslase õde juhtus elama koos teise naisterahvaga ning neil oli kahe peale kasvatada ühine laps. Minu laps küsis, et mis see tähendab. Kas tal on kaks ema? Ma usun, et nende eelarvamused on selle võrra väiksemad. Milline oleks aga minu suhtumine, kui mu enda laps tuleks selle jutuga, ma ei oska öelda. Aga partnerlussuhte seadustamises ohtu ma ei näe.” Jaak: “Mina olen kergelt konservatiivsem. Me ju selgelt teame, kes on mina ja kes on mitte-mina. Kes on meie, kes on mitte-meie. Eluslooduses on immuunmehhanism: võõrkeha tõrjutakse organismist välja ja oma hoitakse ligemal. Asi pole sallimises, vaid ei tohi olla vaenulik. Globaalse inimesearmastusega liiga kaugele minnes ei jää meist midagi järele. Mängime korraks mõttega, et vahetame kümme protsenti Eesti inimestest aafriklastega. Ma ütleks, et see on OK. 20 protsenti? No ma ei tea. 50 protsenti? Kuramus, ma tahan Eestis elada! Kui ma tahan Aafrikas elada, siis ma lähen Aafrikasse! Kuskil tuleb piir vastu. Mina tahan, et Eesti oleks Eesti nägu.” Ain: “Kahtlustav suhtumine esimese reaktsioonina on olemuslikult täiesti normaalne. Aga sellest õppimine on ka väga oluline.”  

Talentide kojutoomisest

Jaak: “Kadunud Karl Rebane ütles mulle juba 1976, et unustage ära, et on olemas mingisugune Eesti füüsika või Nõukogude füüsika. On üks füüsika. Sain juba siis aru, et on sügavalt mõttetu seada endale eesmärk olla Eesti või Nõukogude parim. Nii et ma ei saa üldse aru sellest talentide kojutoomisest või hirmust selle pärast, et keegi läheb välismaale õppima. Minge! Mingegi ära! Kui me siin mõistlikult asju ajame, küll nad siis tulevad tagasi.” Ain: “Aga sa ütledki selle klausli siia juurde, et kui me siin mõistlikult asju ajame.” Jaak: “Miks me ei aja siis? Ajame ju.”

Loe edasi, mida Aaviksood räägivad rahast, poliitikasse minemisest, riigi kaitsmisest, isaksolemisest ja tervise eest hoolitsemisest.