Neeme:
Ma kuulun põlvkonda, kel on olnud võimalus näha ühiskonnakordade muutumist. Kulissid on vahetunud, näitemäng on teine. Aga see oli ikka päris jube, mis meist lapsepõlves ja kooliajal teha taheti. Lenini pildid olid juba lasteaias seinal. Pioneeri kaelarätti kutsuti meie koolis muide kaltsuks. Meie, Kilingi-Nõmme keskkooli 11.b klassis oli kümme tüdrukut ja viis poissi ja kooli juhtkond imestas, miks me pole komsomoli astunud. Klassijuhataja oli väga lojaalselt ideoloogiline – see oli talle suur häbi. Astusimegi siis aktsioonina kõik korraga ja see oli Pärnu rajoonis suur uudis.
Tanel:
Mina kuulun põlvkonda, kes ei mäleta Eesti NSVst halba. Ma mäletan päikeselist lapsepõlve.
Neeme:
Korvijärjekordi mäletad?
Tanel:
Justkui mäletan, aga ma ei suutnud mõtestada seda kui halba asja. See lihtsalt oli. Kindlasti oli aegu, mil rahaga oli kitsas, kui ei teadnud, kas saab lapsele leiva peale viinerit ka pooleks lõigata, aga lasteni see mure kunagi ei jõudnud. Kui vabariik saabus, ega ma ei mõelnud, et suur murrang on toimunud.
Neeme:
Kui tankid olid tänavatel, olin mina Norras. Ja mul oli dilemma, kas tulla tagasi. Käisid juba stsenaariumid, kuidas teid ka sinna saada.
Marten:
Minu jaoks väljendus murrang uutes kleepekates ja markides, mida tol ajal kogusin. Sinimustvalge ilmus pildile.
Neeme:
Ma ju lavastasin nõukaajal hästi palju tähtpäevade kontserte ja igasugu Poliitharidusmaja avamisi jms. Üldse mitte hea tundega. Siis õpetaja Helju Tauk lohutas, et ära muretse, kui mingi asi on loll, siis tee, et see oleks veel lollim. Me siis Mait Aguga tegime ikka nii, et oli! Keskkomitee ideoloogiaosakond vaatas ka, et kas pole äkki nagu liiga palju. “Ei, seltsimees Ristlaan, noored on meie tulevik.” See õõnsus ei saanud märkamata jääda, seda ei saanud tõsiselt võtta. Eks see tembutamine oli ikka väga riskipiiri peal.  
Loe edasi, mida Kuningad meenutavad esimese banaani söömisest, Lääne muusikast, naise ja mehe rollidest, valimistest, sõjaväest ning rohelisest mõtteviisist.