Kadunud aegade aardeid otsimas

Egiptuse ja teiste muistsete kõrgkultuuride esemeid on Eestis kogutud juba kakssada aastat.

Reedel avab Kadriorus Mikkeli Muuseumis uksed näitus, kus välja pandud vanimatel esemetel on iga rohkem kui 5000 aastat. “Kadunud aegade aar­ded” on retk aega, mil Egiptuses valitsesid vaaraod ja Mesopotaamias lõi õitsele sumerite kultuur. Ning aega, mida meile meenutavad eelkõige kreeklaste kaunilt maalitud vaasid. Eksponaatide seas on nii hieroglüüfidega raidkivi kui ka puutahvel Egiptusest. 4000 aastat vanad kiilkirjatekstidega Sumeri savitahvlid. Ning Kreeka vaas gigandiga võitleva Athenaga. Kust on need esemed pärit? Kuidas sattusid nad siia Eestisse?

Baltisakslaste hobi

Niisamuti nagu mujal Euroopas, tärkas Eestiski huvi vanade kõrgkultuuride vastu juba 18. sajandil. Kohalikke baltisakslasi vaimustas eriti just Egiptus ning selle huvi keskuseks kujunes 19. sajandi algul oodatult Tartu ülikool. Eestvedaja oli noor energiline baltisakslane, Vaste-Kuustest pärit Otto Friedrich von Richter (1792–1816). Tema oli arvatavasti ka esimene eestimaalane, kelle jalg selle tõotatud maa pinnale astus.

Egiptusse saabus Richter ühes oma reisiseltsilise Sven Fredrik Lidmaniga aprilli keskel 1815. “Teekond viis neid mööda Karnaki, Luxori, Kom Ombo ja Assuani muististest,” kirjutab egüptoloog Sergei Stadnikov oma Rich­teri-uurimuses. Richteri reisid, aga ka tema tulevikuplaanid said augustis 1816 traagilise lõpu. Äsja 24aastaseks saanud Richter suri 13. augustil Smürnas düsenteeriasse.

“Ta oli läbi rännanud Egiptuse, osa Nuubiast, Palestiina, Süüria ja Anatoolia ning kavatses minna Pärsiasse, kus talle Vene saatkonna juures keiser Aleksandri käsu kohaselt oli eraldatud auväärne ametikoht,” kirjutati Saksamaal ilmunud nekroloogis.

Neil reisidel kogutud muistised jõudsid Rootsi kaudu Eestisse Richteri isa kätte, kes need 1819. aastal Tartu Ülikooli Kunstimuuseumile kinkis. 19. sajandi lõpul kuulus muuseumi egiptuse kollektsiooni 124 eset, kogu põhiosa moodustas Richteri pärand. “Oma mahult ja teaduslikult kaalult oli muuseumi egüptoloogiline kollektsioon võrreldav Venemaa suuremate kogudega,” iseloomustab seda Stadnikov. Seal oli nii uhkeid kiviskulptuure kui ka terve, kaunilt maalitud sarkofaag.

Lisaks kuulus muuseumile 228 antiikkeraamika eset, 5000 münti-medalit, 23 pronks- ja marmorskulptuuri. Kuid 1915. aastal viidi see väärtuslik kollektsioon Venemaale sõjavarju. Kogu asub Eesti riigi korduvatele tagastamispalvetele vaatamata praeguseni Voroneži Oblasti Kunstimuuseumis, kuigi pidi juba Tartu rahulepingu (1920) järgi kodumaale naasma.

Praegu on Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi antiikoriginaalide kogu seetõttu vaid mineviku hale vari. Lisaks Egiptuse kogu riismetele on seal arvestatavatest esemetest veel mõned Kreeka vaasid ja üksikud Mesopotaamia muistised. Nende päritolu on väga huvitav, need annetas Tartu ülikoolile kindral Johan Laidoner. 1925. aastal käis kindral Rahvasteliidu esindajana Mosulis Iraagi ja Türgi piiritülisid lahendamas. Sellel reisil ostis ta kaks kiilkirjatahvlit ja teisi pisiesemeid.

Apteekri nõrkused

Euroopat tabanud egüptomaania ei jätnud puutumata ka Tallinna. Just Tallinna arstile ja raeapteekrile, baltisakslasele Johann ­Burchardile (1776-1838) peame tänulikud olema, et Eesti Ajaloomuuseumis on praegu ainuke arvestatav riiklik klassikaliste muististe kollektsioon.

Burchard oli kollektsionäär selle sõna parimas tähenduses. Juba 1802. aastal asutas apteeker Tallinnas hiljem ka linnarahvale avatud muinsuste kabineti Mon Faible (minu nõrkus). Kui 1864. aastal alustas Kanuti Gildi ruumes Pikal tänaval tegevust Eestimaa Provintsiaalmuuseum, kinkis id Bur chardi pärijad 1870. aastal tema kogu just sinna.

Raeapteekri mitmekülgsesse muististe kollektsiooni kuulus esemeid nii Egiptusest kui ka Kreekast ja Roomast.

Tähelepanu väärt on eriti Egiptuse muististe päritolu. Mitmed neist annetas Burchardile kaptenleitnant Ivan Butenev, kes 1833. aastal Egiptuses olles sai need sealselt Rootsi peakonsulilt Anastasilt. Mehelt, kes oli toona kuulus antiikesemetega kaubitseja. ­Burchard ei piirdunud lihtsalt kogumisega, ta üritas oma kogu esemete kohta ka rohkem teada saada.

Näiteks Egiptuse muististe osas küsis ta nõu Vene teaduste akadeemialt ja Helsingi ülikoolilt.

Vaatamata sõdadele ja muudele ajaloovapustustele on Burchardi kogu õnneks suuresti säilinud.

Paljud baltisakslastele kuulunud antiik­esemed paraku ei jõudnud meie muuseumidesse ega jäänud isegi Eestisse. Neid müüdi 1920.–1930. aastatel Euroopasse, neid ­võeti 1939. aastal siit kaasa, neid hävis sõjatules ja sõjajärgsetel aastatel. Et keegi eestlasest kollektsionäär endale mõne antiikeseme soetas, oli erand.

Klassikalisest antiigist ei vaadanud mööda ka Eesti kuulsamaid kunstikogujaid ­Johannes Mikkel (1907–2006), kuigi – see oli erand temagi puhul. Paradoksaalselt on Mikkeli kollektsiooni üks väärtuslikumaid töid just ­Faijumi portree 1.–4. sajandi Egiptusest. Selle pildi ostis Mikkel siinse kunstikoguja ­Eduard ­Bramani käest, kes omakorda oli portree hankinud enne Teist maailmasõda Riiast. Legendi järgi pärineb maal krahv Rumjantsevi kogust Peterburis.

Minu pisik

Eestit viimase saja aasta vältel korduvalt laastanud sõjad ja okupatsioonid lõhkusid kõigepealt me kogud ja hiljem ka sidemed nii maailma vanade kultuuride endi kui ka nende uurimiskeskustega. Kui Nõukogude ajal oli peaaegu välistatud võimalus sõita tutvuma Lääne-Euroopa suuremate muuseumidega, suhelda vabalt sealsete uurijatega, õppida vanu kultuure mõnes Lääne ülikoolis, siis ei tasu imestada, miks me huvi vanade kultuuride vastu on kaunis tagasihoidlik. Nii tagasihoidlik, et meil Eestis on näiteks vaid üks egüptoloog. Rääkimata kogujatest.

Maailmas on klassikaliste muististe kogumine nii muuseumidesse kui ka erakogudesse igapäevane tegevus, Eestis aga midagi eksootilist ja kauget. Arvan, et meilgi on ülim aeg sellega taasalustada. Kui kogu maailm peab seda oluliseks, siis on see meilegi oluline. Seda tõika eirates jäämegi perifeeriaks, kelle vastu ei tunta huvi ja keda ei võeta tõsiselt.

Neil põhjusil tekkiski mul mõne aasta eest mõte teha väike näitus muistsetest kultuuridest – et süstida huvipisik eriti noortesse. Minul on see pisik veres olnud aastakümneid, kogumiseni jõudsin aastaid tagasi. Oma teada juhuslikult, aga võib-olla oli siin ka Osirise käsi mängus.

Siinne kogumise-maailm jäi väikeseks ja muutus igavaks ning vana huvi näitas kätte uue teeotsa.

Niisiis, ühel päeval “komistasin” pensionile jäänud Saksa muuseumidirektori otsa. Internetis muidugi. Ta oli hakanud müüma oma isa pärandit – Egiptuse, Vana-Ida ja Rooma antiikesemeid. Isa oli arhitekt ja arheoloog, kes oli muuhulgas osa võtnud Nemrud Dagi väljakaevamistest Türgis kuulsa Ameerika arheoloogi Theresa Goelli juhtimisel. Nüüd oleme muuseumidirektoriga head tuttavad. Mina olen saanud ajakildude võrra rikkamaks, temal on tekkinud huvi Eesti vastu.

Miks oli mul vaja üldse neid esemeid koguda? Raske öelda, aga vähemasti minul ait avad nad luua sideme kadunud aegadega. Kuid tähtsaim on siiski see, et tundmata vanu kultuure jääb omaendagi kultuuri mõistmine lünklikuks.