“Kõik tuhande kilomeetri raadiuses sai läbi helistatud, kes asja jagasid, ja kellelgi polnud sarviku tegemise kogemust,” räägib projekti vedaja Pelle Nugis Tallinna loodusmuuseumist. Ninasarviku unikaalsusest rääkides jätsid aga nii loomaaed kui topisetegijad mainimata, et juba kümme aastat varem algas meediakära saatel samasugune projekt.

1999 veebruaris suri Tallinna loomaaias vanadusse emaninasarvik Maša (38). Kaks tonni kaalunud looma jäänuseid hoiti pikalt külmhoones, kuni otsiti raha, et alustada topisetegu.

Maša hauatagune elu

Topise valmistamise võttis enda peale Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi taksidermist Andres Lehestik, kelle algsel hinnangul pidi kuluma 800 töötundi ja 120 000 krooni, et ninasarvikust saaks Tartu zoomuuseumi eksponaat. Paraku venis projekt kümme korda pikemaks ja pani pitseri Lehestiku karjäärile.

Esimese investeeringu topisesse tegi Keskkonnafond, mille eraldatud 20 000 kroonist piisas, et töödelda ja hoida säilmeid nii, et need halvaks ei läheks. Raha jätkamiseks otsiti palavikuliselt nii riigilt kui erasponsoritelt. Lehestik kirjutas paksu projekti ja palju palvekirju.

2000. aasta alguseks oli tavakodanike annetustena ja asutuste toetusena kokku kraabitud 50 000 krooni ning Maša võeti pärast 11 kuud külmikust välja. Põhiväljakutseks tõotas kujuneda just nahk, mis oli üle viie sentimeetri paks ehk paksem kui keskmine saapatald. Veel kevadel 2000 raporteeris press optimistlikult, et Maša valmib peatselt. Aga sellele järgnes seitse aastat vaikust...

Kui Tallinna loomaaias suri 2007 dramaatilistel asjaoludel jääkaru Franz ja temast tehti topis, meenus ajakirjandusele ka Maša. Kuhu ta kadus?

Selgus, et Lehestik oli vahepeal muuseumist lahkunud ja nokitses Maša kallal kodus Põlvas. “Mul on palju tööd olnud,” põhjendas ta toona viivitust Postimehele ja keeldus pooleliolevat topist näitamast. Pärast läbirääkismisi Lehestikuga teatas TÜ loodusmuuseumi kõneisik Ivar Puura, et topis valmib 2008. aasta jooksul.

Esimene sarvik läheb ikka aia taha

Ometi Maša eksponaatide hulka ei jõudnud. Kui tema paariline Murray tänavu parematele jahimaadele lahkus, küsisime uuesti, mis emasloomast sai. Pärast paarinädalast täpsustamist teatas TÜ loodusmuuseumi direktor Urmas Kõljalg, et tänavu aprillini kestnud konsultatsioonide tulemusena otsustati lugeda projekt lõppenuks “tehnilise ebaõnnestumise tõttu”.

“Meetodid, mida ma naha töötlusel kasutasin, osutusid hiljem topise tegemisel ebasobivaks,” tunnistab Andres Lehestik, kes tunneb end EEga rääkides ilmselgelt ebamugavalt. Tema jutust koorub, et otsustav viga oli Maša naha tükeldamine, mida ei õnnestunudki enam mannekeeni seljas hästi “istuma” panna.

Omal ajal Maša põrmu tasuta muuseumile andnud loomaaia direktor Mati Kaal kuuleb uudist esimest korda Eks­pressilt. “See info meieni ei jõudnud ja ei pidanudki jõudma. Meile on loom väärtus ainult, kui ta on elus,” nendib Kaal. Loomaaia üle 7000 asukast sureb igal aastal sadakond, kellest mitmetel on märkimisväärne trofeeväärtus. Ometi ei müü loomaaed näiteks lumeleopardi nahka või ammugi ninasarviku sarve, mis on Hiinas kulla hinnas, vaid annab need teadus- ja õppeasutustele tasuta. Selline on rahvusvaheline tava. Mis neist edasi saab, on juba kingisaaja riisiko.

Miks läks nii kaua, et Mašaga juhtunud äpardust tunnistada? “Ma lootsin, et ma suudan siiski midagi teha. Lootus sureb viimasena,” vastab Lehestik, kes viis naha ja sarved tagasi muuseumi. Ka TÜ loodusmuuseum rõhutab, et neil pole Lehestikule pretensioone. “Kindlasti pole põhjust teda süüdistada. Kunagi tehti riskantseid otsuseid, aga kui üldse ei ürita, siis ei tule kunagi ka midagi välja,” resümeerib muuseumi kõneisik Puura.

Asjaosaliste sõnul saadi ka ebaõnnestumisest õppetund. “Me võtsime seekord naha maha ühes tükis, mis peaks need jamad välistama,” kinnitab Pelle Nugis. Mõõtmetelt Eesti suurim topis on tema hinnangul valmis aasta pärast ja loodetavasti ei lähe ta “aia taha” nagu esimene ninasarvik.