See on väga varjatud populatsioon, mis koosneb umbes 14 000 inimesest. Niisugune on uuringute tulemus.

Kuidas te neid loendasite?

Ilmselgelt ei ole süstivate narkomaanide hulka võimalik hinnata  rahvaloenduse käigus. Meie kasutatud meetod on mõneti analoogne bioloogias liigi isendite arvukuse määramisel kasutatava nn korduspüüdmiste meetodiga. Korraldatakse püüdmine, märgistatakse need, keda õnnestus kinni püüda, ja lastakse tagasi vabadusse. Mõne aja pärast võetakse ette uus püüdmine. Seejärel vaadatakse, kui palju on uute kinnipüütute seas neid, kes saadi kinni eelmistel kordadel.

Tehtud uuring põhines süstivate narkomaanide rahvastikurühma liikmete kordusesinemise kindlaksmääramisel ja tulemuse statistilisel modelleerimisel. Küsitlusest selgus ka, et algajate süstijate osakaal on väike, mis lubab oletada, et süstivate narkomaanide arv enam jõudsalt ei kasva.

Lapsed on läinud üle teistele narkootikumidele...

Ma ei oska seda öelda. Meie uurisime, milline olukord valitseb süstivate narkomaanide seas. Eesmärk oli välja selgitada nende hulk ja see, kui kiiresti HI-viirusega nakatumine nende hulgas levib.

Ja selgus, et 62 protsenti on nakatunud HI-viirusega. Kas see tulemus üllatas teid?

Ei, ei üllatanud. Kuid sellele vaatamata on see väga suur nakatumus. 1990. aastate teisel poolel oli meil narkomaania epideemia. Nüüd on saabunud stabiilne faas, kuid praegu levib selle rühma hulgas aktiivselt HIV ja peagi hakkab suurenema aidsi haigestunute arv.

Milline näeb välja statistilise keskmise narkomaani portree?

See on ladusalt suhtlev, noor, madala haridustasemega vene rahvusest mees. Oma keskmiselt kuueaastase süstijastaaži jooksul on ta korduvalt ja korduvalt püüdnud pahest loobuda.

Millisena ta näeb oma tulevikku?

Oma tulevikust eelistavad nad mitte rääkida. Tegelikult on raske mõelda, et me kaotame oma praeguses demograafilises olukorras arvestatava hulga vaid veidi üle 20aastaseid inimesi. Reaalselt oleme ilma jäämas tuhandetest tööealistest inimestest, kes selle asemel, et loovalt panustada igapäevaellu, on kimpus sõltuvushäirega, millel on väga masendavad sotsiaalsed tagajärjed.

Mis te arvate, kas see elavate, kuid kadunud inimeste rühm on ühiskonnale ohtlik?

See rahvastikurühm vajab jätkuvat tähelepanu ja juurdepääsu nüüdisaegsetele kahjude vähendamise teenustele. Ainult HIV-positiivsed isikud saavad levitada HIV-nakkust, ja selle leviku piiramine on äärmiselt tähtis eesmärk kogu rahva tervise seisukohalt.

Äkki võivad HIViga nakatunud narkomaanid kätte maksta ja levitada viirust teadlikult?

Seda ma ei arva. Ma ei ole narkomaanide seas selliseid mõtteid kohanud. Üldiselt kaotavad narkomaanid järk-järgult mis tahes sideme ühiskonnaga: tulevad töölt või koolist ära, osutuvad perekonnast väljatõugatuks. Ja neil tekib uus perekond – narkomaanide oma.

Ning kui selles kogukonnas sureb inimene, matavad ta sageli just need endised narkomaanid, kellel on olnud edu süstimise karmist ringist väljamurdmisel või kes on pühendunud ennetustööle süstivate narkomaanide hulgas. Müts maha nende inimeste ees!

Kuidas te saite nad ankeeti täitma? Narkomaan ei hakka ju vastamisele aega raiskama, ammugi veel süvenenult.

Kusjuures küsimustik oli meil ju pikk. Intervjueerijad olid hoolikalt valitud. Eeldus oli töökogemus narkomaanidega ja põhjalik uuringukoolitus. Oluline on rõhutada, et ükski vastajatest ei tohtinud olla ei narko- ega alkoholijoobes.

Uuringut on võimalik teha ainult uuritavatesse austuse ja lugupidamisega suhtudes. Inimestele uuringu eesmärkide ja korralduse täpse selgitamise järel sai igaüks teha informeeritud otsuse, kas osaleda vabatahtlikult või mitte. Tegelikult oli uuritavatel huvi ja soov omalt poolt kaasa aidata.

Kas te võite öelda, et saadud tulemused peegeldavad absoluutset tõde?

Raske öelda. Olen kindel kasutatud uuringu metoodikas, uuringu teostamise korrektsuses ja täpsuses. Igal juhul on uuringu tulemused praktikas kasutatavad.

Kui palju see uuring maksma läks?

Umbes 400 000 krooni. Selle teemaga töötamist tuleb tingimata jätkata. HIV-ennetustöö on seni, kuni puudub vaktsiin, ainuke võimalus piirata nakkuse levikut. Ennetus on käesoleval ajahetkel ainuke "vaktsiin". Aga kui aidsihaigete hulk hakkab kasvama, nõuab see tunduvalt suuremaid summasid, mis võivad riigile üle jõu käia.

Mis teid selle uurimuse tulemustes üllatas?

Üllatusi ei olnud palju. Vahest panid mõtlema sagedased vangistused ja HIV-nakatumise riski kasv selles kontekstis. Inimesed jätkavad süstimist vanglas ja teevad seda HIVi leviku seisukohalt palju riskantsemalt kui vabaduses.

Mitte kõik meie ühiskonna liikmed ei ole häälestatud nende inimeste abistamisele. Sageli kohtab arvamust, et paras, nad on selles ise süüdi...

Arvan, et ei parastamine ega süüdistamine ole kuigi konstruktiivne lähenemine. Ka süstiv narkomaania on sõltuvushäire nagu suitsetamine ja liigsöömine.

Me ju ei parasta ülekaalulisi inimesi, kellel on südamehaigus või suhkurtõbi, või suitsetajat, kellel on kopsuvähk! Süstiva narkomaania eripära on rängad sotsiaalsed tagajärjed, mille tõttu ei kannata mitte ainult narkomaan ise, vaid ka tema lähedased. Ei ole võimalik silmi kinni pigistada ja ignoreerida: need probleemid jõuavad meieni ühel või teisel viisil.

Miks teie, noor ja huvitav naine, otsustasite sellise kohutava teemaga tegelda?

See on väga aktuaalne ja huvitav teema. Ei ole ju aega ega tahtmist pühendada end millegi ebaolulise või igavaga tegelemisele. Huvitav on näha asju veidi laiemas perspektiivis kui indiviidi tasemel. Valdkond nõuab eksperimentaalset lähenemist. See on omamoodi väljakutse.

Saan aru, et küsimus on naiivne. Kuid sellele vaatamata: mida tuleks teha, et laps ei satuks selle populatsiooni hulka?

Haridus ja inimväärikus on olulised! Suurem osa narkomaanidest ei ole lõpetanud üheksandat klassigi… ühel või teisel põhjusel on nad väljalangejad. Kahtlemata on narkomaania sügavalt sotsiaalne nähtus. Pääsemine saab olla üksnes lastele kvaliteetse hariduse kindlustamises, nende hõlmamises tegevustega, mis pakuvad ajatäidet ja huvi. Haridus, teadmised ja väärikus kaitsevad inimest väga paljude tervise- ja ka muude riskide eest.

Oletan, et te olete seksuaalkasvatuse poolt koolides?

Loomulikult, see on inimeseõpetuse lahutamatu osa.

Kas te oma lastega narkomaaniast räägite?

Vanema pojaga, kes on murdeealine – jah.

Mida te talle räägite?

Et ta isegi ei prooviks.

Aga ise olete proovinud?

Ei.

Kas teil on nende 14 000 inimesega tegelemisest meeles mõni eriline saatus?

Üks noor tüdruk. Narkomaan ja HIV-positiivne. Ta on seitsmeteistaastane, aga tema laps on umbes kolmene. Ja ma mõtlen, mis nendest saab. Kusjuures selliseid tüdrukuid ei olegi meil nii vähe.

Narkomaani profiil

60 protsenti narkomaanidest on alla 25 aasta vanad

60 protsenti narkomaanidest on käinud koolis vähem kui 9 aastat

90 protsenti narkomaanidest on proovinud vähemalt korra maha jätta

30 protsenti narkomaanidest on viimase 4 nädala jooksul süstalt või nõela teistega jaganud

Kaks kolmandikku on viibinud vanglas

62 protsenti on HIV-positiivsed. Oma nakatumisest teadis kolmandiku võrra vähem.

Ühel narkomaanil on viimase aasta jooksul olnud kuni 4 seksuaalpartnerit. 40 protsenti kasutab kondoomi.

Tervise Arengu Instituudi tellimusel, Global Fundi rahastamisel ning Eesti ja Ühendkuningriigi eri asutuste koostöös tehtud uuringus osales 450 süstivat narkomaani.