Võtame või Don Giovanni. Küll sehvtitab ta Donna Elviraga, küll Donna Annaga, küll napsab verinoore Zerlina otse peigmehe käevangust. Hirmus mõelda, jube tüüp!

Või krahv Almaviva etendusest “Figaro pulm” – jäle elukas, topib ennast nagu puuk kahe noore inimese vahele (Figaro ja Susanna). Figarol on ikka tõsine jama selle krahviga, kui mõtlema hakata.

Rigolettost pole mõtet rääkidagi.

Palgamõrvarid, liiderdajad ja õeluskotid, ei ole nende hulgas ausa silmavaatega inimest.

Taimo Toomast (47), tumedate silmadega kirglik bariton, meie tänase ooperi peategelane, on selles mõttes värskendav erand.

Esimene vaatus

Lavaelus on ta küll pahelistest tegelastest läbi imbunud – üks esimesi rolle oli soolapuhuja Dulcamara, kes lihtsameelsetele armujoogi pähe veini müüs –, aga õnneks pole Taimole sellised riukad külge jäänud. Vene ajal ajas ta Pärnus äri teksapükste ja botikutega, kuid siis käis poisil peas kiiks, ja ta otsustas hakata ooperilauljaks.

Ta lõpetab Ervin Kärveti lauluklassis konservatooriumi (1989), on ühe hooaja Estonias, kus kõik vaatavad – sellel poisil on suur tulevik. Aga poiss tahab Euroopasse, ja sinna ta saab.

Teine vaatus

Taimo sõidab naisega Saksamaale, õpib Viini Riigiooperi stuudios, laulab Viini Riigiooperis, on solist Couburgi ja Dessau teatris. Näeb vaeva, õpib saksa keelt, teeb kõvasti tööd.

Kui Taimo Eestis käib, vaatavad sõbrad kadedate nägudega, kuidas Taimo head raha teenib, aktsiaid ostab ja raha pööritab. Taimo on uhke mees.

Aga Taimo on peaga poiss, teab, mida teeb. Eriti väärt joon, mida paljud naised ka enda meeste juures tahaksid näha: et kui oled peo püsti ajanud ja tuleb maksmise aeg, et siis pole tarvis olla esimene, kes rahakoti välja võtab.

Siis tabab Taimot üks õnnetus teise otsa. Teda hakkab alt vedama hääl, ja talle keerab selja aktsiaõnn.

Ühel hetkel leiab Taimo ennast raskes seisus: kodumaast eemal, rahast lage, ja teatritööst ilma. Naine ja lapsed on veel ainuke väärt asi, mis tal alles on.

Naine saab töökoha Hispaaniasse (2004), Taimo läheb kaasa, õpib kitarrimängu ja teenib kärarikastes lokaalides lauldes taskuraha, annab muusikatunde.

Siis, mõni aasta hiljem saab naine tööpakkumise Münchenisse. Mida tähendab see Taimole – mis ta seal Saksamaal tegema hakkab? Läheb taksojuhiks?

Kolmas vaatus

Aeg on edasi läinud, otsus on sündinud. Taimo on tulnud tagasi Eestisse, naine läinud lastega Müchenisse. Nad ei ela enam koos.

Jälle laulab Taimo lokaalides – Laulasmaal, Lucca restoranis –, otsides kõrvalisemaid kohti, sest mehele, kes tahab olla muusikaakadeemia õppejõud, ei sobi ehk esineda lokaalis.

Ja siis koidab saatuslik päev. Midagi aimamata (nagu see ooperites käib) võtab Taimo vastu pakkumise laulda Põhja-Tallinna pensionäridele. Publik lõpetab sosistamise, keskendub kuulamisele ja plaksutab ägedalt, sest Taimo on sarmikas ja tal on huvitav hääl.

Teiste hulgas on artisti lummuses Põhja-Tallinna linnaosa vanem Vilja Savisaar.

Pärast kontserti tehakse Vilja ja Taimo tuttavaks, ja palju siis kenade ja sümpaatsete inimeste jaoks enam vaja on!

Taimol ei ole eelarvamusi. Tal ei ole tõrget, et Vilja on Edgar Savisaare naine. Vilja on kena ja sümpaatne naisterahvas, kes peab lugu muusikast, soe ja südamlik inimene, mitte mingi puukoor, nagu valimiseelsete debattide järgi võiks ette kujutada.

“Kas teie elus on uus mees?” küsib Mihkel Kärmas televiisoris Vilja käest.

“Ah, Taimo õpetab mulle klaverimängu!” lööb Vilja silmad maha.

Vilja usub Taimosse, toetab ja innustab teda taas lavale minema. See on Taimole tohutu jõud.

Vilja omakorda naudib Taimoga poliitikavaba vestlust, külaskäike, head veini. Millal käis Vilja lihtsalt sõpradel külas – mitte ülesandega hakata kellelegi külje alla ujuma ja parteilist ülesannet täitma?

Eks see Taimo ikka rohkem raha peal väljas on, laulab kadedate koor.

Neljas vaatus

Esmaspäeval lendab Euroopa Parlamendi liige Brüsselisse, neljapäeval tuleb tagasi. Taimo, kes oskab teha Hispaania toite – näiteks paella’t – ja orienteerub suurepäraselt veinides, võtab oma kuulsat pruuti vastu isuäratavate toitudega.

Kui ärkab, ajab ta Vilja garaažist välja Vilja Jaguari ja sõidab Muusikaakadeemiasse tudengeid juhendama. Teatris on tal küpsemas mitu rolli – kaks Estonias (“Nahkhiir” ja “Silva”), üks Vanemuises (“Figaro pulm”).

Ja – ärgem unustagem Taimo head nina rahaasjus – küllap aitab ta Viljal leida õige koha ka Savisaarelt saadud rahanatukesele – sest mida nõrk naisterahvas rahaasjadest teab! Eurosaadiku miljonid vajavad mehekätt.

Laupäeval, 24 aprillil riietub Vilja väikesesse musta kleiti ja sõidab Tartusse, sest Vanemuise väikeses majas esietendub “Figaro pulm”, Taimo esimene roll ooperis Eestimaal üle pika-pika aja.

Kõik tuleb hästi välja, hääl peab vastu, aplaus on soe, emotsioonid on laes, pruut on publiku hulgas.

Šampanja voolab järelpeol ja kõik ütlevad ilusaid sõnu, ja siis palub Taimo vaikust. Ta kutsub Vilja enda juurde, laskub ühele põlvele, võtab taskust karbi sõrmusega, ja paneb Viljale sõrmuse sõrme.

“Vilja, tule mulle naiseks!”

Vilja on viivu vait ja ütleb jah.

Ja pärast on Taimo telefon mitu päeva postkastis.

Eesriie.

Epiloog

Selline ilus roll baritonile. Tõesti hea vaheldus. Sest võta või Onegin – no on mees, ausõna! Algul pole tal Tatjana kirjast sooja ega külma. Käib ja trallab mööda ilma ringi, tuleb Peterburi tagasi ja arvab, et Tatjana on teda terve selle aja oodanud.

Halloo, Jevgeni! Kus sa enne olid! Hilja! Mis sa narrid väärt inimest, ole kohe mees, kui kena naine sulle tähelepanu pöörab!

Vat nii.

Imeline muinaslugu masuaegses Eestis.