Käes on tango aeg?

Tundub, et käes on tango aeg. Möödunud pühapäeval esietendus Vanemuises kkoreograaf

Mai

Murdmaa

lavastatud tantsuetendus “Armastuse tango ehk aegade lõpus”, mis põhineb tangokuningaks tituleeritud Astor Piazzolla muusikal ja Gabriel Garcia Marquezi raamatul “Armastus koolera ajal”.  Sel nädalavahetusel (14. ja 15. detsembril) jõuab aga Saku Suurhallis publiku ette Argentiina tangostaaride teatraliseeritud show “Tango Seduccion” (“Ahvatluse tango”)

Gustavo Russo

juhtimisel. Ja põhjanaabrid soomlased peavad igaaastast tangofestivali juba aastaid.

Küsisin Eesti ainsa Argentiina tantsu stuudio juhilt Almer Jansult, miks üleüldse peaks siinses külmas kliimas kasvanud inimene tango, selle tulise kirgede tantsu            &n bsp;      vastu huvi tundma. Mida tango meile anda võib?

Almer Jansu: “Eestlased on küll laulurahvas, aga tantsurahvaks pole me veel saanud. Tantsukultuurilt on soomlased meist praegu kõvasti ees.

Tangot on nimetatud bordellitantsuks, kuid ka kaastundetantsuks. Tangos on hästi palju värve. Tangot on päris raske õppida, kuid kes on ta selgeks saanud, jääb teda armastama. Ta on nagu narkots omal kombel. Seal on seksuaalsust, sensuaalsust ja agressiivsust.

Tango paneb tunded proovile. Maailmas jääb võibolla tunnetest puudu ja seetõttu on ka tango laiemalt au sisse tõusnud. Eestis pole tango populaarsusel erilisi tõuse ja langusi olnud, ehk argentiinlaste etendus annab positiivse impulsi. Mujal maailmas on tango õppimine eriti mainekas just ärimeeste hulgas.

Usun “Tango Seduccioni” tegijate professionaalsusesse ja tähtis on ka see, et publik saab ülevaate tango ajaloost ja eri liikidest. Argentiinlased tantsivad tangot põhiliselt jalgadega – kogu elu käib seal rohkem allpool vööd. Eurooplased teevad rohkem dramaatilisi peapöördeid.”