“Kord ärkasin keset ööd üles ja nägin, et minu kõrval magab Evelin Ilves. “Ah sa saatan!” mõtlesin mina. “Ma magan presidendi naisega! Aga kui ta peaks äkki koju tulema, koos kõigi oma ihukaitsjatega!”
Kargasin aluspesu väel voodist välja ja panin Kadriorust linna poole leekima. Oli alles varakevad ja ilgelt külm, aga – ausalt! – ma ei pannud enne külma tähelegi, kui lennujaama jõudsin.
Alles siis torkas pähe: “Kurat, ma ise olen ju president!” Läksin läbi öö koju tagasi ja needsin ennast, et see mulle varem meelde ei tulnud. Sest ajast magame eraldi tubades.”
Lauri Vahtre, riigikogu liige, rohkem Isamaa kui Res Publica
“Istusin kord õhtul Toompeal, meie fraktsiooni toas ja mõtlesin tähtsaid mõtteid, nagu tavaliselt. Siis sattusin korraks akna poole vaatama ja seal ta oligi – Jumal ise!
Jumal mis Jumal, habemega ja väärikas, nagu teda ikka kujutatakse. Laskusin põlvili ja palusin. Nii Eesti kui enda eest. Ja ta ilmus sinna veel sageli, tuli lihtsalt teada, kuhupoole vaadata. Teistele ma ei öelnud, mõtlesin, et see Jumal võiks nagu jah rohkem minu eraprojekt olla.
Ühel õhtul tabas mu sealt põlvitamast ja palvetamast koristaja, kes siis ära seletas, et tegemist on toa teises seinas rippuva Mart Laari foto peegeldusega aknaklaasil. Njah, küllap tal oli õigus, sest ühtki neist palvetest, mis ma esitasin, see n-ö Jumal ju ei täitnud.”
Edgar Savisaar, linnapää
“See oli linnavalitsuse majas, läksin just ühest kabinetist teise, kui kuulsin: “Edgar või euro!” Ei teinud esialgu väljagi, aga siis hakkas see korduma. Oma kabinetis, konverentsisaalis, raekojas, vahel isegi oma autos, ikka see “Edgar või euro!”. Nojah, läksin lõpuks psühhiaatri juurde, skisofreenia pole naljaasi!
Aga psühhiaatri juures jälle mingeid hääli ei kuulnud. Ka kodus ei kuulnud, või siis üsna harva. Kõige rohkem ikka töö juures, peamiselt linnavalitsuses. Kogu aeg see “Edgar või euro!”.
Olin omadega juba üsna segi, kui siis ühel päeval aru sain – need on puha Taavi Aasa naljad! Tabasin ta hauataguse häälega sosistamast ja siis vuntsidesse itsitamast. Panin venna sedamaid Kalamaja parkimist korraldama, igal asjal on siiski piir.”
Armin Karu, kasiinoärikas
“See asi jääb mulle küll eluks ajaks meelde! Oli aasta 2001 ja mulle helistas keset ööd Park Hotelli manager. Et neil olevat keegi võitnud. Kargasin joonelt voodist üles ja sööstsin autosse, pidžaamatki maha võtmata.
Hing oli nii täis, et rohkem poleks sinna midagi sisse mahtunud! Keegi võitis?! Olympic Casinos? Võimatu! Nojah, kohapeal selgus tõesti, et Kalev Kahar – näete, nimi on mul siiamaani meeles – oli mänguautomaadil nr 23 võitnud 2254 krooni. Pärast tuli küll välja, et automaat oli kogemata ära sättimata jäänud, aga me ei hakanud talt raha ka tagasi küsima, las saab õnnelikuks...
Aga meie tollase tehnikadirektori lasin küll ööpealt lahti. Mis ta, raibe, teeb! Olympicu mainet kahjustama! Pärast seda on olnud rahulik, rohkem pole meil keegi võitnud ja mina olen kõik ööd rahulikult magada saanud. Tervisi Juhan Kolgile ja Urmas Pastile!”
Tarvo Sarmet, Rahvaliidu viimseid liikmeid
“Istusime koos parteikaaslastega – siis oli meid veel mitu – küüslaugurestoranis Balthasar ja arutasime, millisesse erakonda üle minna, kui nägin äkki lendavat taldrikut.
UFO-juttudes on need suured, nagu lennukid kohe, kui fotole jäävad, aga see oli õige tilluke. Nii et pole need tulnukad küll meie mõõtu, pigem ikka sihukesed väikesed rohelised mehikesed. Ja juhtida nad oma masinavärke kah ei oska, taldrik lendas mulle otse vastu pead ja kohe kildudeks.
Hakkasime sõpradega tükke üle vaatama, et äkki on mõni tähtis sõnum Maale või Rahvaliidule, aga siis tuli juba uus taldrik. Ja siis järgmine. Ikka mulle vastu pead.
Mul lõi silmist sädemeid välja. Ja alles siis nägin, et kõrvallauas istub koos keskerakondlastega Jossif Eidelkind ja pillub mind taldrikutega. Säh sulle siis tsivilisatsioonide kontakti!”
Võidusammas
“Kui mul 5. juunil see viimane 200kilone klaaspaneel alla kukkus, siis mõtlesin küll: “Ma ei saa aru, kuidas selline jama võimalik on! Aga ma tean, kes selle eest vastutab! No mida meest meil kaitseministeeriumi juhib! Tema koht on hullumajas!”
Ja see Eesti ühiskond on kah lahe! Kõik teavad, et kaitseminister teab oma tööst sama palju kui siga pühapäevast, aga kõigil on suu vett täis. Isegi opositsioon on vait! Puudlid nihukesed!
Kas arvate, et mul on siin eriliselt lahe seista – tuled ei põle ja juppe pudeneb pidevalt küljest?! Ei ole, häbi on! Vaat kui võtan kätte ja murdun korra jala pealt ära, eks katsuge siis ise hakkama saada! Ilma oma kalli võidusambata!”
Kaetuslik hetk
on uus rubriik, kus poliitikud, ametnikud ja suurärimehed räägivad nendega juhtunud erakordsetest sündmustest.
