Kahekorruseliste kuuride linn

Tartus vilksatab majade vahelt sageli imposantseid puukuure. Tallinlase silmis peitub neis eriline metafüüsiline võlu, möönab Anneliis Aunapuu.

Tartu puukuurid on sageli kahekorruselised, suuruselt lausa majade endiga võrreldavad. Kuna need majadega võidu ka vananevad, tundus olevat viimane aeg neid “koguma” hakata. Pole küll kindel, kas lugeja neis piltides üldse midagi vaatamisväärset leiab. Sest ega need ­ehitised enam esimeses nooruses ole, ja meiki nad ka ei kasuta. Enamasti on kuurid lagunemise piiril, puidu vastupidavus näib olevat lõpukorral. Vetikad, bakterid, seened, putukad – just nende jaoks on kuurid päriskoduks. Rääkimata veidi suurematest olenditest, olgu nad tiivulised või neljajalgsed. Aga kasutusel on nad veel kõik päris kindlasti, ka inimese poolt.

„Õhku, õhku, õhk ei maksa midagi!“

Vaevalt Tartus siiski Vestmanni ­põhimõtted mängus on olnud. Huvitav, miks siis kahekorruselised? Ruumi hoovides nagu oleks…

Aga miks pole puud keldris? Liiga lähedal Emajõe veetasemele, kardeti üleujutust? Või on see traditsioon alguse saanud maapinna reljeefi vaheldumisest, Karlova ja Supilinna hoovide rinnakutest, mille najale oli hea teist korrust toetada?

Tallinnas võiks ju sellised siis vastu Toompea nõlva (või vastu linnamüüri) seista. Ehk mõne leiakski? Vaevalt.

Kuuride leidmise mõttega pole ma Toompea ümbrust küll väga hoolega kamminud, ja ega sinna hoovidesse ju uudishimulik suurt ligi pääsegi. Eraomandus on aina püham ja eram.

Tegelikult on siin linnas kombeks kütet pigem keldrites hoida. Isegi ahjud olid linnas vanasti maa all, hüpokaust nimeks, ning saatsid õhukanalite kaudu oma soojust tervesse majja. Aga nende hiidsuid ei jõutud ilmselt kuurist toitagi, sinna toodi ikka hobusevankriga halge ette…

Väheviljakad otsingud Tallinnas

Ometigi olen leidnud ka Tallinnast kolm ehitist, mis kaudselt sellesse kategooriasse mahuvad. Ühe avastasin juba ammu, selle asukoht on ühes Tatari kvartali sisehoovis ning selle seisund pole just kiita. Kuid see on loonud hoovis seletamatult õdusa atmosfääri, kuigi tegemist pole pealtnäha muu kui garaažidega. Neil on vahva varikatus uste ees ja selle kohal teine korrus, kuigi mitte kuuride, vaid hoopis “Semiramise rippuvate aedadega“. Mis seal tegelikult on, teavad vahest kõrvalmajade kõrgemate korruste elanikud, aga küsimus on, kas seda peabki teadma…

Teine on samuti vaid peaaegu kuur, pigem mingi 19. sajandi töökoda, mis võis olla seotud näiteks raudteega. See väheke krousivajunud kuur asub näoga Balti jaama suunas, toetudes seljaga vastu Skoone bastioni.

Kolmas leid aga on täisväärtuslik. Nimelt leidsin kogemata Juhkentalist ühe äraeksinud kahekorruselise kuurieksemplari, mis on sinna püsti pandud ilmselt kellegi ärakarand tartlase mahitusel.

Puust, aga ka kivist

Kahekorruselistel kuuridel on enamasti alumine korrus tellisest ning üsna sagedasti ka tagasein, mis tulemüürina vastu naaberkrunti seisab. Ainult siis ei paista tulemüüri, kui ehitis toetub seljaga vastu maapinda. Jajaa, see tähendab, et selle taga kerkib maapind kõrgele ja naaberkrunt algab alles “kolmandalt korruselt“. Aga usun, et tartulik punane tellismüür on ka seal sees ikka peidus, pinnasega teineteist vastastikku toetades.

Teine vahva asi – ja ehk on just see minu seletamatu vaimustuse tõeliseks põhjuseks – ülemise korruse kuuriuste ees jookseb vahva galerii, “balustraadiga” eikellegirõdu. Justkui Karpaatide ja Alpide idülliliste majade laia katuseräästa all, kus käiakse vaadet nautimas ja värsket õhku hingamas. Äkki elavad seal ülal kuuriuste taga Juliad, ja Romeod käivad alt nende poole õhkamas? Ehk käivad majade elanikud seal hommikuti patseerimas, hommikukuub üll ja käterätt üle õla? On ju seal värskem õhk ja vahva vaade maailmale ülalt alla? Igal juhul on hoovi lastel seal erakordselt mõnus mängupaik.

Ehk saab elulooma

Õnneks leidsin kuurijahti pidades märke, et ka kasutajad on hakanud nende väärtust märkama. Mõned neist nähtustest on juba veidi korrastavat kätt näinud!

Veelgi enam, vähemalt üks tagahoovileid oli lausa uhiuus. Ja veel enam – eriti uhke, kolmekorruseline!

Kuurile lisaks oli sellesse küll söögikoha pikendus siginenud, mis pole iseenesest aga üldse paha märk. Lausa vastupidi. Pealegi võib seoses energiaallikate kallinemisega loota, et vajadus kuuri ja küttepuude järele ei kao niipea ja seegi aitab omalt poolt traditsiooni säilitada.