1. Lennukitehas – Folgil on ikka olnud esinemispaiku, mis suurtest lavadest kaugemale ja varjatumaks jäävad. Põneva nime ja välimusega vana tellismaja lossimägede jalamil on üks sellistest. Folgi kontserte peeti siin esmakordselt eelmisel aastal ja ka selle aasta programm koosneb eranditult väga põnevatest esinejatest, kes hoone renoveerimata saali osavalt ära kasutavad. Õhtune retk pimedal rajal lossimägedest tehasesse on ka omaette elamus.
Viljandi leht Sakala on sellest majast pikemalt kirjutanud:
http://www.sakala.ajaleht.ee/170851/vana-tehasehoone-lennukas-minevik

2. Ülemakstud rentslihärrad – Kui jutt juba lennukitehasele läks, siis mullu oli tung seal toimunud rentslihärrade (Lauri Õunapuu ja folgi programmijuht Tarmo Noormaa) kontserdile nii suur, et käepaelte-passidega rahvas jäi suures osas ukse taha, sisse mahtusid vaevu need, kes just sellele kontserdile pileti olid ostnud. Seekord saab härraseid kuulda täna, laupäeval kell 14 Viljandi muuseumi hoovis, kuhu mahub palju rohkem rahvast.

3. Etendus “Folgimäng” – tänavuse folgi teemaks on mäng ja mängulist on nii esinemistes kui linnas rohkesti. Silver Sepp ja Annika Mändmaa etendavad varjuteatrite ja põnevate pillikõladega regilaululisi mänge veel kahel korral, laupäeval kell 14 ja 15. Ikka sealsamas, Lennukitehases.

4. Puuluup – üks tagantjäreletarkus ka. Midagi nii ebamaist ja kummalist, kui Ramo Tederi (ehk Pastaca) ja Marko Veissoni hiiu kannelde luuperiga rikastatud kõlapilt, ei kuule festivalil kuigi sageli. Mängumeeste taha seinale projitseeritud videokunstnik Sveta Bogomolova installatsioonid pöörasid ka nähtava osa pea peale. Metsik kogemus, pärast mida sobiks minna uuesti Valdur Mikitat üle lugema. Kahjuks küll sel festivalil Puuluupi rohkem ei kuule.

5. Hull lõõts – Soome lõõtsamehe Antti Paalaneni pöörases mängus Viljandi muuseumi hoovis kõlasid ühekorraga nii matsuvad südamelöögid, mõne hiiglasliku looma astmaatiline hingamine kui ka rahvaviiside-ainelised karjatused. Tema pill tõepoolest hingab, nii et kuulajad ise hingamise kohati sootuks unustavad. Lõõtsalohe purskab tuld ja tõrva veel ühel korral, pühapäeval kell 14 Pärimusmuusika aidas.

6. Zetod – Folgil on alati olnud eriti menukaid õhtusi kontserte, kus üles astub mõni kodumaine koosseis. Zetod eesotsas Jalmar Vabarnaga on selles nišis juba ammu tõelised superstaarid. Et neid seekord mitte maha magada, tuleb olla laupäeval kell 18 Kirsimäel.

7. Folk food – festari toiduala on viimase paari aastaga muutunud nii tohutult suureks, et õhtul pimedas on sinna juba peaaegu võimalik ära eksida. Õnneks mitmekesisemaks ka: tavapärasele rasvasele aasia toidule ja praekartulitele lisaks on kaugemal nõlval hulk nunnusid kodukohviku-kioskeid, kukeseenekastet, jaapanipäraseid kapsapannkooke koos sealse käsitööõllega, Põhjala pruulikoja lett, taimetoidukioskid jne. Keskmisele eesti maitsele soovitaksin sinisest telgist armeenia šašlõkki koos Sillamäe Müncheniga

8. Väikesed vigurid –Viljandit on nagunii ilma folgita võimatu ette kujutada, aga kui käia siin igal aastal ainult festivali ajal, muutub see kujutluses täielikult muinasjutulinnaks. Vahel piisab, kui melus lihtsalt ringi jalutada ja suunata pilk korraks üles- või allapoole kui teistel kõndijatel. Minge komistage hämaras Kondase keskuse hiidmaasikate otsa või vaadake näiteks ööpimeduses, milliseid mustreid joonistavad Pärimusmuusika aida katuse kohal prožektorivalguses helendavad putukad. Ei sellist küll maailmas kusagil leidu.