Kaheksa senti kilomeeter!

Elektriautoga sõitev Meelis Merilo (37) on aastaga maksnud elektri eest vaid 2000 krooni.

Täpselt aasta tagasi, 9. augustil väljastas autoregistrikeskus (ARK) ainulaadse auto tehnilise passi. Mootori töömahu lahtris haigutab sellel dokumendil tühjus. Mootori kütuseliigi lahtris, kus enamjaolt kirjas “bensiin” või “diisel”, ilutseb kirje “elekter”. Auto mark M, mudel 20 ehk Pobeda, ehituse aasta 1958 ning ümberehituse lisatähis Q5466. Omaniku lahtris nimi Meelis Merilo.

Mis ajendas Keskkonnaministeeriumi infosüsteemide osakonna spetsialisti elektriautot ehitama?

“ARK,” kõlab ootamatult lühike vastus.

???

“Tossavat Pobedat ma ei tahtnud. Korralikku mootorit ei lubanud ARK aga panna. (Mõtlesin kasutada 1,8-liitrist Fordi mootorit.) Tavaseadistuses Pobi võttis läbi linna sõiduga selja märjaks. Pea ka... Kui teaks, kustkohast mõtted tulevad, käiks seal kogu aeg... Ükspäev tuli igatahes mõte kaks unistust – Pobi ja elektriauto – ühendada. Kokku sai elektripobi, mis mahub ARKi piirangutesse ära suure varuga.”

MEELIS SELGITAB, et auto ümberehituse reeglid on Eestis nõnda karmid, et ametlikult ei või isegi auto originaalistet mõne teise vastu vahetada. Elektriauto ehitusele tulid ARKi mehed aga lahkelt vastu, määrasid kohe eksperdi. Elektrisüsteemi kontrollis Trammipark. Aktis kirjutati, et kõikidele asjadele oli ehitaja osanud tähelepanu pöörata. Isegi plahvatusohtliku vesiniku eraldumine akude laadimisel oli kontrolli all. “Sellise punkti leiutasid nad ka nagu kaitsmete plahvatuskindlus. Selle peale ma ise ei tulnudki,” lisab Meelis.

Elektripobi ehitamisele kulus entusiastil kolm aastat, millest paari esimese jooksul kogus ta “Pobi” osi  – “umbes kolmest Pobist, õigemini sellest, mis neist järel oli, sain selle kokku” – ning kolmandal aastal ehitas. Lõplik kokkukruvimine toimus tuntud autode ümberehitaja Mati Leivategija garaažis. “Leivategija tegi nalja, et käin tema pool pärast tööd pikapäevarühmas. Esialgu keevitasin ju kodus, õhtuse telekavaatamise asemel. Aga talv tuli kätte ja Leivategija garaaž on küttega. Lisaks on tema nõu Vene auto kokkupanekul hädavajalik, ükski Vene originaalautoosa ju teisega kokku ei sobi.”

Ja mis oli elektripobi ehitamise eelarve?

“Elektriosad: mootor, akud, kontroller – kokku 120 000 krooni. Aastate jooksul hangitud uunikumi kereosade hinda ma kokku ei liitnud. Et mitte tuju rikkuda.”

Mullusel “Motorexil” oli Meelise Pobi eksponaadina väljas, aga elektriosad olid veel ühendamata. Sõitma sai mees masina jaanipäevaks.

“Garaažis sai kohe esimene meeter sõitu proovitud, istmeidki polnud veel sees.”

ELEKTRIPOBI ELEKTRIOSA PÄRINEB 1990. aastate keskel Saksamaal toodetud VW CityStormerilt. See oli VW Golf III kerega elektriauto, mille “rahvaauto” edukast müügist hoolimata tootmisest maha võttis ning elektriajami tehnoloogia Hollandisse edasi müüs. Meelis räägib, et peaaegu kõik maailma suuremad autotootjad on just 1990ndatel elektriautosid tootnud, ent seletamatutel asjaoludel tootmise peagi lõpetanud, masinad tarbijatelt tagasi nõudnud ja pulbriks jahvatanud.

“Egas naftatööstuse vastu saa... Eks tanklaketid olid ka mures, et kuhu see nüüd kõlbab, et igaüks kodus tankima hakkab.”

Meelis tõdeb, et eraisikul, kes pole nii suur elektriauto fänn, et seda omal kulul ehitada, on raske kui mitte võimatu keskkonnahoidlikku sõidukit soetada. Ometi pärast elektripo bi valmimist mullu suvel tegid vanaautosõbrad Meelisele kohe selgeks, et ärgu mõelgugi ta selle oma kätega taastatud Pobiga talvel tänavatele tulla. Sool sööb selle ju kohe ära! Nõnda pidi mees hakkama uut elektriautot otsima.

ARKi ukse taga oli Meelis jälle novembris. Sedakorda üliväikese Subaru kaubabussiga, mis seni oli vuranud Vantaa lennujaama avarustel.

“See nägi nii naljakas välja, et ma lihtsalt pidin selle ära ostma.” Ostu eelarve oli 70 000 krooni. Too elektrimikrobuss sobib Eesti oludesse ideaalselt, on seda ju Soome kliimas testitud.

“Ta purustab peamise elektriautovastase müüdi, et pakasega lähevad akud tühjaks.

Soomlased ehitasid neile soojenduse ümber, mis suvel jällegi jahutab.” Millegipärast on seegi mootorsõidukite elektrifitseerimise ettevõte tänaseks areenilt kadunud.

9. AUGUSTIL 2007 sai Meelisel täis esimene aasta ainult elektriautoga sõita.
Mida järeldada?

“Elektriauto sobib linnasõidukiks, linna lähistelt tööl käimiseks – pere teiseks autoks. Sõltuvalt sõidukiirusest kõigub päevane läbisõit seitsmekümnest kilomeetrist veidi enam kui sajani. Ühel juulikuu ööl testisin muide Pobit linna vahel, et kui palju siis akutäiega sõidab. 50ga sõitis 103 kilomeetrit.”

Meelise elektriautod on täis mitmesuguseid diagnostikariistu. Mees tahab elektriautoga sõitmise tulemused igakülgselt ära mõõta, et neid sisepõlemismootoriga autodega võrrelda saaks. Kokku on bensiinivaba aastaga sõidetud 13 000 kilomeetrit. “Kuupmeeter bensiini jäi linnas põletamata,” arvestab Meelis – “kokkuhoid ligikaudu 15 000 krooni.” Autoakude aastase laadimise koguarve tuli 2000 krooni.

“Ainult elektri hinda arvestades on kilomeetri hind kaheksa senti. Et kallivõitu akude (Pobil aku hind 30 000, Subarul 18 000) eluiga on kuni 50 000 kilomeetit, tuleb nende kulumine ka sisse arvestada. Kokku teeb see kõige rohkem 45 senti kilomeeter.” Sisepõlemismootoriga auto puhul arvestatakse kilomeetri hinnaks minimaalselt kroon. Elektriauto on seega poole odavam.

MEELIS TOOB NÄITEKS KA KEERUKAMAID valemeid sisaldavaid USA teadurite arvutusi, mille kohaselt sama naftakoguse põletamisel elektrijaamas sõidaks elektriauto kolmandiku rohkem kui samaväärse võimsusega sisepõlemismootoriga auto seda oma mootoris põletades. “2005. aastal Eestis toodetud rohelisest energiast piisaks aastaks 50 000 elektriautole. Oma elektriarvelt võime lugeda, et 2006 tootis Eesti Energia taastuvatest ressurssidest vaid 0,03 protsenti elektrienergiat. Jälle üks müüt purustatud, et elektriautod koormavad elektrisüsteemi üle. Vastupidi – kuna laetakse neid öösel, tasakaalustab see energiajaotust võrgus. Öine elekter on pealegi odavam.”

Äkki on viga elektriauto sõiduomadustes, et seda massiliselt turule ei paisata?
Meelis naerab. “Ta kiirendab isegi paremini kui bensiiniautod, sest võimsus rakendub juba nullpööretel. See võib muidugi häirida, et ta üldse häält ei tee ja ainult kummide sahin kostab. Samas, kui kõik sellistega sõidaksid, saaks linnatänavatel jälle mobiiliga rääkida.”
Ja kuidas ta maanteel on?

“Lagedile, kus elan, viib enamik teest 50 km/h alal, vaid ühel jupil on piirkiirus 70 km/h. Subaru elektriautole on jälle mugav tempo 65. Sellel lõigul on selgelt näha, et väikesest ja naljakast autost kohe peab igaüks mööda sõitma.”

 

Tootmises elektriautod:
Kewet – Norras toodetav kolmekohaline Smarti-taoline linnasõiduk
Venturi Fetish – Prantsusmaal toodetav ülikallis elektrisportauto
Tesla Roadster – USAs toodetav eelmisest veidi odavam elektrisportauto
Peugeot’ ja Citroëni kaubikutele paigutatakse eritellimusel elektrimootoreid

Pulbriks jahvatatud elektriautod:
GM EV1 – toodeti USAs 1996–1999, hoolimata meeleavaldustest kutsuti omanikelt tagasi ja hävitati
Toyota RAV 4 EV – USA turul 1997–2002, vastutulekuna klientidele kõiki eksemplare ei hävitatud
Honda EV Plus – 1997–1999, tehti pulbriks, kui Jaapani autotootja avastas, et tegu on tegelikult hooldusvaba sõidukiga, millele ei lähe varuosi vaja mitte iga 20 000 km, vaid ligi miljoni kilomeetri läbimise järel
Allikas: www.zev.ee