Kahjutasumiljonid tulevad läbi suure piina
Sõnal “miljonär” võib olla
maagiline kõla, kuid nendel asjaoludel, mis on Eesti kohtuid esimest
korda pannud miljoni kroonini ulatuvaid kompensatsioone määrama, ei
taha
kahjutasumiljonäriks saada ilmselt mitte keegi.
Keegi ei tea seda paremini kui Aivar Palu, mees, kellel poolteist kuud tagasi
– 5. septembril 2007 – tekkis Riigikohtu määrusega
jõustunud kohtuotsuse tõttu alus saada miljon krooni valuraha
lapse surmaga tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. Valuraha peab
välja maksma rohketest õnnetustest määritud renomeega
lennufirma Enimex, kelle alla kukkunud õhusõidukite
tõttu on hukkunud kuus inimest – teiste hulgas ka
10aastane Kristjan,
kes seitse aastat tagasi läks Pärnus
vesilennukiga lõbusõitu tegema.
Surmalennuk kukub vette
Oli 21. juuni 2000.
Abiturientidele jagati lõputunnistusi, Kärt Siilats kordas
Haapsalus Eesti kõrgushüpperekordit ja AS Taisto võttis
vastumeelselt omaks, et nad on tõepoolest oma bussides kasutanud
keelatud lisakütusepaake. Oli soe õhtu. Just siis, kui kahekohaline
Ukrainas valmistatud X-32 Bekas kell 19.24 maanduma hakkas, sattus lennuk liiga
väikse kiiruse tõttu pöörisesse ja kukkus vette
– sündmus, mida mitu luumurdu saanud piloot enne oma surma
jõudis kirjeldada kui “midagi ebaharilikku ja
ebaloomulikku”.
Õnnetust pealt näinud
Aivar Palul polnud võimalik teha muud kui abitult vaadata, kuidas vrakk
koos tema pojaga seitsme meetri sügavusele jõepõhja vajub.
Kui 150kroonise piletiga lõbusõitu tegema läinud Kristjan
enam kui pool tundi pärast õnnetust tuukrite poolt vee alt
välja toodi, oli juba hilja. Kuigi arstidel õnnestus tema süda
taas tööle panna, suri poiss koomast välja tulemata sama aasta
14. novembril.
Tulenevalt 1929. aastast pärit Varssavi
konventsioonist on lennuettevõtja vastutus reisija surmast tekitatud
kahju korral piiratud 100 000 SDRi ehk rahvusvahelise valuutafondi
arveldusühikuga – summa, mis hagi esitamise hetkel vastas
2 044 692 kroonile. Siinkohal väärib märkimist, et
tänasel päeval laialt levinud sõnastuses “kuni 100 000
SDRi suuruse kahju puhul ei saa lennuettevõtja vaidlustada
hüvitisnõudeid”.
AS Enimex ei soovinud igatahes
välja maksta mitte üht senti, andes mõista, et raha peab
tulema nende Venemaa kindlustusettevõttelt Lexgarant: “50 000
dollariga oli reisija koht kindlustatud, nii lennuki, isiku kui reisija kahju
taotleme. Kui tuleb meile soodne lahendus... P[alu] saab ka, summa makstakse
välja kas meile või P-le otse.”
Kaks aastat
hiljem, augustis 2002, pöördus lennufirma käitumisest
nördinud (“Enimex pole isegi vabandanud”) mees kohtusse.
“Ma ei lähe sinna küsima poja eest kaht miljonit, asi on
põhimõttes,” lausus Palu toona. “Tahan, et lennufirma
tunneks, et nemad vastutavad selle eest, mis nad teinud on.”
Koljumurd ööklubi autoparklas
Peaaegu
täpselt kümne aasta eest – 14. septembril 1997 –
lähevad Tartu ööklubi XS juures tülli kaks meest, keda
kohtudokumendid identifitseerivad vaid kui V.H-d ja M.R-i. Tüli
põhjus on sealsamas viibiv naine, kellega M.R oli olnud abielus, kuigi
nad enam koos ei ela. Kell näitab 01.30 ning M.R äigab V.H-le
parema meelekoha piirkonda nii tugevalt, et viimane maha kukub.
Teadvusetult haiglasse toimetatud
mehel diagnoositakse üliraske kehavigastus – “parema oimuluu
murd, kõvakelmealune verevalum paremal ajupoolkeral ning peaaju
põrutus pehmestuskolde ja verevalumitega paremas oimusagaras, peaaju
turse ja vasaku kehapoole spastilise halvatusega”.
Operatsiooni käigus on arstid sunnitud eemaldama V.H-l osa koljust,
jättes näkku inetu “augukujulise lohu”. Peagi pärast
seda, kui patsient 21. septembril koomast ärkab, lõpetab
tööandja temaga töösuhte töövõime
kaotamise tõttu. Ajutrauma tõttu jääb
minevikku võime tunda lõhnu, jätta meelde
“telefoninumbreid, nimesid, aadresse” või osaleda
aruteludes, “kus käsitletakse numbreid või
ajatermineid”.
Hageja esindaja osutab kohtus, et abielu
lõppeb lahutusega aasta hiljem ning raskeneb ka suhtlemine
kannatanu (tollal 10aastase) pojaga, sest
kannatanu “füüsiline seisund ei võimaldanud tal
pojaga piisavalt mängida, sportida ja tegelda muu aktiivse tegevusega, mis
sellises eas poisile kõige suuremat mõju ja muljet
avaldab”.
See kogu senise elu kokkuvarisemise öö
lõi alguse ligi kümme aastat väldanud kohtuteele, mille
käigus V.H küsib peksjalt “valu,
väljanägemise muutuse, olulise psüühika ja
närvitegevuse häire ning elukorralduses toimunud muudatustest
tulenenud heaolu langusest tingitud moraalse kahju hüvitamiseks”
valuraha 699 005 krooni ulatuses. Koos lisanduvate nõuetega reaalse
varalise kahju (kaotatud töötasu) ning kohtukulude eest ulatub
nõutav summa lõpuks miljonini.
Kohus
jõuab otsusele
Aivar Palu hagi ASi Enimex vastu
venis painava unena enam kui viis aastat, kuid 13. detsembril 2006 tehti
Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumajas lõpuks
teatavaks, et lennufirma peab hüvitama mehele tekitatud moraalse
kahju 1 000 000 krooni ulatuses.
“Hageja jäi
lennuõnnetuse tagajärjel ilma heaolust, mida toovad kaasa tema kui
lapsevanema rõõmud ja mured poja kasvatamisel, tema eest
hoolitsemisel ja teiste vanema õiguste ja kohustuste teostamisel,”
leidis kohus. “Need õigused, mis on kahtlemata üheks
vastukaaluks üha kiireneva elu- ja töötempoga ühiskonnas
tekkivatele pingetele ja aitavad maandada sotsiaalset stressi ning
säilitada/säästa elukvaliteeti, jäävad poja surma
tagajärjel hagejal realiseerimata.”
AS Enimex teatas
kohe, et kavatseb otsuse edasi kaevata, mida ka tehti. Argumentidena
tõi lennukompanii näiteks välja, et 10aastasele Kristjanile ei
olnud väljastatud veolepingut tõendavat piletit ning vaidlustati ka
see, kas alaealine üldse sai lennufirma esindajale raha ulatades temaga
kehtivat veolepingut sõlmida. Kuid nii Tallinna Ringkonnakohus kui ka
Riigikohus jätsid Pärnu maakohtu otsuse jõusse ning see
jõustus tänavu 5. septembril.
Aivar Palut esindanud
Pärnu advokaadibüroo Järve, Otti ja Laretei vandeadvokaat Heldur
Otti ei soovinud viitega poja surmast ja kurnavast kohtuprotsessist tingitud
kliendi hingelisele räsitusele asja kommenteerida ega öelda, kas
kahjutasu on õnnestunud tänaseks Enimexilt kätte
saada. Otti sõnul ei soovi ka Aivar Palu ajakirjandusega enam suhelda.
4. juulil 2007 kuulutati Tartu kohtumajas välja ka otsus
ööklubipeksuga seotud hagiga seoses, otsustades osa pealuust
(see on tänaseks asendatud plastproteesiga) kaotanud mehe moraalsete
kannatuste hinnaks 450 000 krooni. Kohus ei pidanud tões
tatuks hageja väidet, et deformeerunud kolju on olnud põhjuseks
abielulahutusele ja raskendanud uute suhete sõlmimist, kuid
võttis arvesse näiteks haistmismeele kaotust ning muudatusi
psüühikas: “Varem oli ta ambitsioonikas ja orienteeritud
ärile, praegu ei ole äri nii tähtis, tunnistaja ei näe, et
hagejast võiks enam saada läbilöögivõimeline
juht.”
Eestlane piinleb odavalt
Ei V.H
ega Aivar Palu saanud valuraha selles ulatuses, mis küsitud.
See pole
üllatav, sest Eesti kohtud pole mittemateriaalset liiki kahjude puhul
hüvitisi määrates kunagi olnud eriti helded. 1999. aastal
leidis Riigikohus näiteks, et mõistlik valuraha
liiklusõnnetuses üliraskelt kannatada saanud 19aastasele neiule
(“mälulangus ja orienteerumisraskused, emotsionaalne labiilsus,
düsfooria”) on 100 000 krooni.
2003. aastal hinnati
Tartu Ringkonnakohtus samuti liiklusõnnetuses ohvriks sattunud naisele
tekitatud moraalset kahju (“Hageja ei saa kõndida kõrvalise
abita ning muud kehalised funktsioonid on oluliselt häiritud... mille
tõttu on ta talunud hirme, valusid, abitustunnet, muret rohkem kui neli
aastat”) 450 000 kroonile, vähendades väljamakstava summa
kostja majanduslikku olukorda arvesse võttes samas 200 000 krooni peale.
Vaid ühel teadaoleval korral on Eesti kohtusüsteem enne
Aivar Palu kohtuasja jõudnud moraalse kahju miljonikroonise
hüvitamiseni, otsustades selle summaga 24. oktoobril 2002
kompenseerida soojakambri plahvatuses enam kui 53 protsendi ulatuses
põletushaavu saanud 29aastasele mehele tekitatud mittevaralisi
kannatusi.
Nagu Tartu Maakohus toona tõdes, kaotas ohver
kõik sõrmed peale ühe, suuava vähenes oluliselt
ning muutused väljanägemises tõid kaasa olulise muutuse
psüühikas.
Ent ka soojakambri plahvatuse puhul
küsiti kaht miljonit, kohus aga pidas õigustatuks poole
väiksemat summat.
Millised seadused üldse annavad aluse
kahjutasu küsimiseks ning millise kalkulatsiooni abil jõuavad
kohtud moraalset liiki kahju puhul konkreetse valuraha määramiseni?
Valuraha ei tohi teha rikkaks
Põhiseaduse 25. paragrahvi kohaselt on igaühel õigus talle
ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja
materiaalse kahju hüvitamisele.
12. detsembril 1996
jõudis Riigikohus seisukohale, et “kehavigastustest tulenev
püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus,
oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu
langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses
ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise
võimalus” kuulub hüvitamisele moraalse kahjuna, ning
2001. aastal leiti, et mittevaraline kahju “hõlmab ka
kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu nii
möödunud aja kui selle võimaliku püsimise eest
tulevikus”. Mart Siilivask Justiitsministeeriumi avalike suhete
osakonnast lisab, et “mõistliku rahasumma” maksmist
võib nõuda ka vabaduse võtmise, au teotamise ja –
erandjuhtudel – isikliku mälestusväärtusega asja
hävimise või kaotsimineku eest.
Mis on aga
mõistlik rahasumma kahjude puhul, mis on juba oma nimetuse järgi
rahaliselt mittemõõdetavad?
2001. aastal nentis
Riigikohus, et “moraalse kahju suuruse kindlaksmääramise
objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu
hinnangus, mille kujundamisel kohus juhin
dub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna
üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast”.
Selles mitme tundmatuga võrrandis on üks oluline
komponent eesmärk asetada kahjustatu võimalikult samasse
olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud.
“Eesmärk pole kahju tekitaja karistamine, vaid üksnes
kahjustatud isikule tema kahjude hüvitamine,” rõhutab
Siilivask Eesti õigussüsteemist rääkides.
“Kannatanu ei tohi pärast kahju hüvitamist olla paremas
olukorras, kui ta oli seda ilma kahju tekkimata.”
Valurahapraktika Eestis eri õnnetuste järel
Pala bussiõnnetus
MIS JUHTUS: 1996. aasta 11. oktoobril sõitis järelhaagisega veoauto Scania Sõõru-Nõva tee kolmandal kilomeetril suurel kiirusel külje pealt sisse Pala põhikooli koolibussile. Bussis oli 39 last, neist hukkus 8 ja 9 sai raskelt vigastada.
MIS SAI EDASI: Eksperdid leidsid aastaid, et veoauto juht pole nõrga vaimse seisundi tõttu võimeline kohtu ette astuma. Veidi enne seda, kui kriminaalasi oleks aegunud – mais 2006 –, saatis Tartu maakohus veokijuhi psühhiaatrilisele sundravile. Ta vabastati Viljandi psühhiaatriakliinikust kohtuniku otsusega tänavu jaanuaris.
Mitmed lapse kaotanud Pala lapsevanemad olid vahepeal kirjutanud avalduse, et neil pole veokijuhile nõudeid, kuna lapsi ei tooks tagasi enam miski. Vald andis ohvrite matmiseks tasuta hauakivid ja hauaplatsid.
Hiiumaa lennuõnnetus
MIS JUHTUS: Riigi poolt doteeritud ASi Enimex liinilennuk AN 28 kukub 2001. aasta 23. novembril Kärdlasse maanduma hakates soisesse metsa. Hukkuvad 49aastane meesreisija ja 10aastane poiss, enamik reisijaid saab suuremal või vähemal määral vigastada. Uurimiskomisjoni hinnangul põhjustas õnnetuse kapten Aleksander Nikolajevi juhtimisviga.
MIS SAI EDASI: Kannatanud läksid advokaatide soovitusel 4. detsembril 2006 kompromissile ja leppisid 1 800 000 krooniga, mis jagati peaaegu võrdselt 15 kahju kandnud osapoole vahel sõltumata sellest, kas tegu oli lennukis hukkunu omaste või vigastada saanud reisijatega. Suurim välja makstud hüvitis oli 141 066, väikseim 105 800 krooni.
“Meil ei olnud raha, et rohkem kohtus käia, meil ei olnud mingit kohtukogemust,” meenutab üks vigastada saanud reisija Ekspressile kibedal toonil. “Olime kõik nii lootuse kaotanud. Meile öeldi, et võite nõuda raha selle eest, mis läks katki, selle eest, mis on teil seljas – see on kõik, mis teil on saada.”
Raha maksis AS Enimex välja 2007. aasta kevadel.
Estonia õnnetus
MIS JUHTUS: Reisiparvlaev Estonia upub 28. detsembril 1994 teel Stockholmi, hukkub 852 inimest.
MIS SAi EDASI: Kindlustusselts Skuld soovis maksta Eestis elavatele kannatanutele kompensatsiooni teistel alustel kui neile, kelle aadress Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal, Kanadas, Prantsusmaal, Hollandis või Suurbritannias. 3. jaanuaril 1995 tehti pakkumine, mille kohaselt laevahuku läbielanu saaks hüvitiseks 150 000 Rootsi krooni, hukkunute vanemad, hooldajad või enam kui 22aastased lapsed aga 75 000 Rootsi krooni. Kõige rohkem oli Skuld valmis maksma õnnetuse tagajärjel orvuks jäänud alla 19aastastele: 325 000 Rootsi krooni + 2600 Rootsi krooni iga kuu eest, mis lapsel jäänud 19aastaseks saamiseni.
Viktor Kaasik koondab Estonia ohvrite nõuded ning lõpuks välja makstavaid hüvitissummasid ei avalikustata. Väidetavalt ulatub keskmine kompensatsioon siiski üle miljoni krooni.
Copterline õnnetus
MIS JUHTUS: Sikorsky S-76C+ reisikopter kukkus 10. augustil 2005 Tallinna lahte, hukkusid 12 pardal olnud reisijat ja kaks meeskonnaliiget.
MIS SAI EDASI: Kaks aastat hiljem maksis kopteritootja Sikorsky ohvrite omastele suure hüvitise kohtuvälise lahenduse saamiseks.
Ohvrite perekondi esindanud advokaat Stuart R. Fraenkel kinnitas rahuldava lahenduse saamist, kuid keeldus Ekspressile ütlemast valuraha täpset summat.
Koluvere bussiõnnetus
MIS JUHTUS: 1998. aasta 7. juulil sõitis Läänemaal sillalt jõkke AS Eesti Bussi reisibuss. Mitmed reisijad saavad vigastada, ühel vanemal naisel amputeeritakse jalg.
MIS SAI EDASI: Bussisõitjatele jagati lohutuseks sooduspileteid.
Liikluskindlustuse fondi andmetel on tänaseks hüvitatud kannatanutele mitmesuguseid kahjusid summas
67 285 krooni. Liikluskindlustuse seadust on tänaseks võimalikes edaspidistes õnnetustes kannatada saanute huvide kaitseks muudetud.