Surmalennuk kukub vette
Oli 21. juuni 2000. Abiturientidele jagati lõputunnistusi, Kärt Siilats kordas Haapsalus Eesti kõrgushüpperekordit ja AS Taisto võttis vastumeelselt omaks, et nad on tõepoolest oma bussides kasutanud keelatud lisakütusepaake. Oli soe õhtu. Just siis, kui kahekohaline Ukrainas valmistatud X-32 Bekas kell 19.24 maanduma hakkas, sattus lennuk liiga väikse kiiruse tõttu pöörisesse ja kukkus vette – sündmus, mida mitu luumurdu saanud piloot enne oma surma jõudis kirjeldada kui “midagi ebaharilikku ja ebaloomulikku”.

Õnnetust pealt näinud Aivar Palul polnud võimalik teha muud kui abitult vaadata, kuidas vrakk koos tema pojaga seitsme meetri sügavusele jõepõhja vajub. Kui 150kroonise piletiga lõbusõitu tegema läinud Kristjan enam kui pool tundi pärast õnnetust tuukrite poolt vee alt välja toodi, oli juba hilja. Kuigi arstidel õnnestus tema süda taas tööle panna, suri poiss koomast välja tulemata sama aasta 14. novembril.

Tulenevalt 1929. aastast pärit Varssavi konventsioonist on lennuettevõtja vastutus reisija surmast tekitatud kahju korral piiratud 100 000 SDRi ehk rahvusvahelise valuutafondi arveldusühikuga – summa, mis hagi esitamise hetkel vastas
2 044 692 kroonile. Siinkohal väärib märkimist, et tänasel päeval laialt levinud sõnastuses “kuni 100 000 SDRi suuruse kahju puhul ei saa lennuettevõtja vaidlustada hüvitisnõudeid”.

AS Enimex ei soovinud igatahes välja maksta mitte üht senti, andes mõista, et raha peab tulema nende Venemaa kindlustusettevõttelt Lexgarant: “50 000 dollariga oli reisija koht kindlustatud, nii lennuki, isiku kui reisija kahju taotleme. Kui tuleb meile soodne lahendus... P[alu] saab ka, summa makstakse välja kas meile või P-le otse.”

Kaks aastat hiljem, augustis 2002, pöördus lennufirma käitumisest nördinud (“Enimex pole isegi vabandanud”) mees kohtusse. “Ma ei lähe sinna küsima poja eest kaht miljonit, asi on põhimõttes,” lausus Palu toona. “Tahan, et lennufirma tunneks, et nemad vastutavad selle eest, mis nad teinud on.”

Koljumurd ööklubi autoparklas
Peaaegu täpselt kümne aasta eest – 14. septembril 1997 – lähevad Tartu ööklubi XS juures tülli kaks meest, keda kohtudokumendid identifitseerivad vaid kui V.H-d ja M.R-i. Tüli põhjus on sealsamas viibiv naine, kellega M.R oli olnud abielus, kuigi nad enam koos ei ela. Kell näitab 01.30 ning M.R äigab V.H-le parema meelekoha piirkonda nii tugevalt, et viimane maha kukub.

Teadvusetult haiglasse toimetatud mehel diagnoositakse üliraske kehavigastus – “parema oimuluu murd, kõvakelmealune verevalum paremal ajupoolkeral ning peaaju põrutus pehmestuskolde ja verevalumitega paremas oimusagaras, peaaju turse ja vasaku kehapoole spastilise halvatusega”.

Operatsiooni käigus on arstid sunnitud eemaldama V.H-l osa koljust, jättes näkku inetu “augukujulise lohu”. Peagi pärast seda, kui patsient 21. septembril koomast ärkab, lõpetab tööandja temaga töösuhte töövõime kaotamise tõttu. Ajutrauma tõttu jääb minevikku võime tunda lõhnu, jätta meelde “telefoninumbreid, nimesid, aadresse” või osaleda aruteludes, “kus käsitletakse numbreid või ajatermineid”.

Hageja esindaja osutab kohtus, et abielu lõppeb lahutusega aasta hiljem ning raskeneb ka suhtlemine kannatanu (tollal 10aastase) pojaga, sest kannatanu “füüsiline seisund ei võimaldanud tal pojaga piisavalt mängida, sportida ja tegelda muu aktiivse tegevusega, mis sellises eas poisile kõige suuremat mõju ja muljet avaldab”.

See kogu senise elu kokkuvarisemise öö lõi alguse ligi kümme aastat väldanud kohtuteele, mille käigus V.H küsib peksjalt “valu, väljanägemise muutuse, olulise psüühika ja närvitegevuse häire ning elukorralduses toimunud muudatustest tulenenud heaolu langusest tingitud moraalse kahju hüvitamiseks” valuraha 699 005 krooni ulatuses. Koos lisanduvate nõuetega reaalse varalise kahju (kaotatud töötasu) ning kohtukulude eest ulatub nõutav summa lõpuks miljonini.

Kohus jõuab otsusele
Aivar Palu hagi ASi Enimex vastu venis painava unena enam kui viis aastat, kuid 13. detsembril 2006 tehti Pärnu Maakohtu Rüütli tänava kohtumajas lõpuks teatavaks, et lennufirma peab hüvitama mehele tekitatud moraalse kahju 1 000 000 krooni ulatuses.

“Hageja jäi lennuõnnetuse tagajärjel ilma heaolust, mida toovad kaasa tema kui lapsevanema rõõmud ja mured poja kasvatamisel, tema eest hoolitsemisel ja teiste vanema õiguste ja kohustuste teostamisel,” leidis kohus. “Need õigused, mis on kahtlemata üheks vastukaaluks üha kiireneva elu- ja töötempoga ühiskonnas tekkivatele pingetele ja aitavad maandada sotsiaalset stressi ning säilitada/säästa elukvaliteeti, jäävad poja surma tagajärjel hagejal realiseerimata.”

AS Enimex teatas kohe, et kavatseb otsuse edasi kaevata, mida ka tehti. Argumentidena tõi lennukompanii näiteks välja, et 10aastasele Kristjanile ei olnud väljastatud veolepingut tõendavat piletit ning vaidlustati ka see, kas alaealine üldse sai lennufirma esindajale raha ulatades temaga kehtivat veolepingut sõlmida. Kuid nii Tallinna Ringkonnakohus kui ka Riigikohus jätsid Pärnu maakohtu otsuse jõusse ning see jõustus tänavu 5. septembril.

Aivar Palut esindanud Pärnu advokaadibüroo Järve, Otti ja Laretei vandeadvokaat Heldur Otti ei soovinud viitega poja surmast ja kurnavast kohtuprotsessist tingitud kliendi hingelisele räsitusele asja kommenteerida ega öelda, kas kahjutasu on õnnestunud tänaseks Enimexilt kätte saada. Otti sõnul ei soovi ka Aivar Palu ajakirjandusega enam suhelda.

4. juulil 2007 kuulutati Tartu kohtumajas välja ka otsus ööklubipeksuga seotud hagiga seoses, otsustades osa pealuust (see on tänaseks asendatud plastproteesiga) kaotanud mehe moraalsete kannatuste hinnaks 450 000 krooni. Kohus ei pidanud tões tatuks hageja väidet, et deformeerunud kolju on olnud põhjuseks abielulahutusele ja raskendanud uute suhete sõlmimist, kuid võttis arvesse näiteks haistmismeele kaotust ning muudatusi psüühikas: “Varem oli ta ambitsioonikas ja orienteeritud ärile, praegu ei ole äri nii tähtis, tunnistaja ei näe, et hagejast võiks enam saada läbilöögivõimeline juht.”

Eestlane piinleb odavalt

Ei V.H ega Aivar Palu saanud valuraha selles ulatuses, mis küsitud.
See pole üllatav, sest Eesti kohtud pole mittemateriaalset liiki kahjude puhul hüvitisi määrates kunagi olnud eriti helded. 1999. aastal leidis Riigikohus näiteks, et mõistlik valuraha liiklusõnnetuses üliraskelt kannatada saanud 19aastasele neiule (“mälulangus ja orienteerumisraskused, emotsionaalne labiilsus, düsfooria”) on 100 000 krooni.

2003. aastal hinnati Tartu Ringkonnakohtus samuti liiklusõnnetuses ohvriks sattunud naisele tekitatud moraalset kahju (“Hageja ei saa kõndida kõrvalise abita ning muud kehalised funktsioonid on oluliselt häiritud... mille tõttu on ta talunud hirme, valusid, abitustunnet, muret rohkem kui neli aastat”) 450 000 kroonile, vähendades väljamakstava summa kostja majanduslikku olukorda arvesse võttes samas 200 000 krooni peale.

Vaid ühel teadaoleval korral on Eesti kohtusüsteem enne Aivar Palu kohtuasja jõudnud moraalse kahju miljonikroonise hüvitamiseni, otsustades selle summaga 24. oktoobril 2002 kompenseerida soojakambri plahvatuses enam kui 53 protsendi ulatuses põletushaavu saanud 29aastasele mehele tekitatud mittevaralisi kannatusi.

Nagu Tartu Maakohus toona tõdes, kaotas ohver kõik sõrmed peale ühe, suu­ava vähenes oluliselt ning muutused väljanägemises tõid kaasa olulise muutuse psüühikas.

Ent ka soojakambri plahvatuse puhul küsiti kaht miljonit, kohus aga pidas õigustatuks poole väiksemat summat.

Millised seadused üldse annavad aluse kahjutasu küsimiseks ning millise kalkulatsiooni abil jõuavad kohtud moraalset liiki kahju puhul konkreetse valuraha määramiseni?

Valuraha ei tohi teha rikkaks
Põhiseaduse 25. paragrahvi kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. 

12. detsembril 1996 jõudis Riigikohus seisukohale, et “kehavigastustest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus, oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimalus” kuulub hüvitamisele moraalse kahjuna, ning 2001. aastal leiti, et mittevaraline kahju “hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu nii möödunud aja kui selle võimaliku püsimise eest tulevikus”. Mart Siilivask Justiitsministeeriumi avalike suhete osakonnast lisab, et “mõistliku rahasumma” maksmist võib nõuda ka vabaduse võtmise, au teotamise ja – erandjuhtudel – isikliku mälestusväärtusega asja hävimise või kaotsimineku eest.

Mis on aga mõistlik rahasumma kahjude puhul, mis on juba oma nimetuse järgi rahaliselt mittemõõdetavad?

2001. aastal nentis Riigikohus, et “moraalse kahju suuruse kindlaksmääramise objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhin dub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest  ning kohtupraktikast”.

Selles mitme tundmatuga võrrandis on üks oluline komponent eesmärk asetada kahjustatu võimalikult samasse olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud. “Eesmärk pole kahju tekitaja karistamine, vaid üksnes kahjustatud isikule tema kahjude hüvitamine,” rõhutab Siilivask Eesti õigussüsteemist rääkides.

“Kannatanu ei tohi pärast kahju hüvitamist olla paremas olukorras, kui ta oli seda ilma kahju tekkimata.”

 

Valurahapraktika Eestis eri õnnetuste järel

Pala bussiõnnetus

MIS JUHTUS:
1996. aasta 11. oktoobril sõitis järelhaagisega veoauto Scania Sõõru-Nõva tee kolmandal kilomeetril suurel kiirusel külje pealt sisse Pala põhikooli koolibussile. Bussis oli 39 last, neist hukkus 8 ja 9 sai raskelt vigastada.

MIS SAI EDASI: Eksperdid leidsid aastaid, et veoauto juht pole nõrga vaimse seisundi tõttu võimeline kohtu ette astuma. Veidi enne seda, kui kriminaalasi oleks aegunud – mais 2006 –, saatis Tartu maakohus veokijuhi psühhiaatrilisele sundravile. Ta vabastati Viljandi psüh­hiaatriakliinikust kohtuniku otsusega tänavu jaanuaris.
Mitmed lapse kaotanud Pala lapsevanemad olid vahepeal kirjutanud avalduse, et neil pole veokijuhile nõudeid, kuna lapsi ei tooks tagasi enam miski. Vald andis ohvrite matmiseks tasuta hauakivid ja hauaplatsid.

Hiiumaa lennuõnnetus 

MIS JUHTUS: Riigi poolt doteeritud ASi Enimex liinilennuk AN 28 kukub 2001. aasta 23. novembril Kärdlasse maanduma hakates soisesse metsa. Hukkuvad 49aastane meesreisija ja 10aastane poiss, enamik reisijaid saab suuremal või vähemal määral vigastada. Uurimiskomisjoni hinnangul põhjustas õnnetuse kapten Aleksander Nikolajevi juhtimisviga.

MIS SAI EDASI: Kannatanud läksid advokaatide soovitusel 4. detsemb­ril 2006 kompromissile ja leppisid 1 800 000 krooniga, mis jagati peaaegu võrdselt 15 kahju kandnud osapoole vahel sõltumata sellest, kas tegu oli lennukis hukkunu omaste või vigas­tada saanud reisijatega. Suurim välja makstud hüvitis oli 141 066, väikseim 105 800 krooni.
“Meil ei olnud raha, et rohkem kohtus käia, meil ei olnud mingit kohtukogemust,” meenutab üks vigastada saanud reisija Ekspressile kibedal toonil. “Olime kõik nii lootuse kaotanud. Meile öeldi, et võite nõuda raha selle eest, mis läks katki, selle eest, mis on teil seljas – see on kõik, mis teil on saada.”
Raha maksis AS Enimex välja 2007. aasta kevadel.

Estonia õnnetus

MIS JUHTUS: Reisiparvlaev Estonia upub 28. detsembril 1994 teel Stockholmi, hukkub 852 inimest.

MIS SAi EDASI: Kindlustusselts Skuld soovis maksta Eestis elavatele kannatanutele kompensatsiooni teistel alustel kui neile, kelle aadress Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Saksamaal, Kanadas, Prantsusmaal, Hollandis või Suurbritannias. 3. jaanuaril 1995 tehti pakkumine, mille kohaselt laevahuku läbielanu saaks hüvitiseks 150 000 Rootsi krooni, hukkunute vanemad, hooldajad või enam kui 22aastased lapsed aga 75 000 Rootsi krooni. Kõige rohkem oli Skuld valmis maksma õnnetuse tagajärjel orvuks jäänud alla 19aastastele: 325 000 Rootsi krooni + 2600 Rootsi krooni iga kuu eest, mis lapsel jäänud 19aastaseks saamiseni.
Viktor Kaasik koondab Estonia ohvrite nõuded ning lõpuks välja makstavaid hüvitissummasid ei avalikustata. Väidetavalt ulatub keskmine kompensatsioon siiski üle miljoni krooni.

Copterline õnnetus

MIS JUHTUS: Sikorsky S-76C+ reisikopter kukkus 10. augustil 2005 Tallinna lahte, hukkusid 12 pardal olnud reisijat ja kaks meeskonnaliiget.

MIS SAI EDASI: Kaks aastat hiljem maksis kopteritootja Sikorsky ohvrite omastele suure hüvitise kohtuvälise lahenduse saamiseks.
Ohvrite perekondi esindanud advokaat Stuart R. Fraenkel kinnitas rahuldava lahenduse saamist, kuid keeldus Ekspressile ütlemast valuraha täpset summat.

Koluvere bussiõnnetus

MIS JUHTUS: 1998. aasta 7. juulil sõitis Läänemaal sillalt jõkke AS Eesti Bussi reisibuss. Mitmed reisijad saavad vigas­tada, ühel vanemal naisel amputeeritakse jalg.

MIS SAI EDASI: Bussisõitjatele jagati lohutuseks sooduspileteid.
Liikluskindlustuse fondi andmetel on tänaseks hüvitatud kannatanutele mitmesuguseid kahjusid summas
67 285 krooni. Liikluskindlustuse seadust on tänaseks võimalikes edaspidistes õnnetustes kannatada saanute huvide kaitseks muudetud.