Kaia Kanepi mänedžer Enn Pant on pahane. Ta on pahane, kuigi ma olen Kaia Kanepist kirjutanud oma elus vaid ühel korral. See oli väga ammu - 2002. aastal - ning on üsna kindel, et Pant pole toda artiklit näinud. See lugu ("Kaia Kanepi sihib kõrgemale", teatas pealkiri optimistlikult) ilmus tüdrukuteajakirjas Stiina. Lugejate huvisid arvestades keerles jutt peamiselt ümber lemmikvärvide ("tumedam sinine"), poiste ("aega mõelda on, aega tegeleda ei ole") ja lemmikloomade. Tuli ilmsiks, et Kaiale meeldivad pigem koerad kui kassid, "sest kass on paks ja elab keldris!". Oma aktiivset karjääri prognoosis tüdruk kestvat veel tosin aastat, kuni keskea alguseni ("osa lõpetab kuskil 27aastaselt, osa 30aastaselt"). Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti ajakirjanduses on ilmunud vähe heatahtlikumaid lugusid kui see.

Kuid Enn Pant on vihane. Ta on nii vihane, et tähed lähevad sassi, kui ta Skype'i vahendusel kirjutab, et mul pole Kaiaga intervjuud teha võimalik. Keelu põhjuseks mõned Tallinki kohta ilmunud kriitilised artiklid, milliseid ma olen Pandi andmetel kirjutanud mitu.

"Sea oled siiani pyydnud meid vaid mustata alates sellest et miks ei vole muswta kalamarja buffes mis maksab 400 krooni."

Praktikas tähendab see siis järgmist: "Garanteerin-Sina Ksaia jurde ei pääse. [-] Kaiast me ei ladse paskvilli teha nii et valige teine inimene, nt. Argi *Ideon ja taq saab intervjuu."

Saabumine Palm Springsi

Just nüüd, just praegu läbib Kaia Kanepi oma karjääri teist tõusufaasi. Neist esimene tipnes sajandi algul, 2001. aastal, kui vaid 16aastane Kanepi võitis kõigile ootamatult Pariisis juunioride Grand Openi, püsides noorte arvestuses maailma esireketi kohal 13 nädalat. Siis, otsekui oleks kohmakas perenaine liiga vara ahju­ust paotanud, vajus kõik külma saanud beseekoogina kokku. Täisealiseks saades veetis Kanepi aastaid parima tuhande allhoovustes.

Uus tõus on võtnud aega, kuid mullu jõudis Kaia WTA 70 parima naistennisisti hulka ja tänavune kevad on olnud suisa eriline. Hetkel on Kanepi esimest korda oma elus maailmas paremuselt 19. kohal.

See tähendab sissetulekut - ainuüksi tänavu on Kaia auhinnarahadena teeninud 164 459 dollarit, möödudes hiljuti maagilisest miljoni dollari piirist, mis märgib kogu karjääri jooksul kogutud summat -, ent ka erakordselt tihedat võistluskalendrit. Enamiku märtsist veetis Kanepi USAs, osaledes kahel sealsel olulisel turniiril - Miami Sony Ericsson Openil ja Indian Wellsi BNP Paribas Openil.

Ma valin Kanepi mobiilinumbri, kuid tundmatult või ärakeelatud numbrilt tulevatele kõnedele ei vasta keegi. Ent keset California osariigi päikesest kuumavaid mägesid asuvasse Indian Wellsi sõidan ma Kaiat vaatama sellegipoolest.

On 11. märts ning Los Angelesest väljunud Greyhoundi buss saabub Indian Wellsile lähimasse ühistranspordi teenindatavasse punkti, Palm Springsi bussijaama, veidi pärast südaööd. Ma olen näinud rasket ja lõputut und, mille kohe unustan, kuid kui juhi hõigete peale ärkan, valutab parem reis kohutavalt - jalga pole võimalik sirutada. Ronin välja ja avastan, et tähtsamaid üllatusi on kaks: esiteks peatuvad Palm Springsist läbi sõitvad bussid miskipärast keset kõrbe - linn ise särab miilide kagusel silmapiiril otsekui kalliskivi - ning teiseks on ööõhk uskumatult külm, nulli l igi.

Õnneks on mul kohvris Eestist kaasa võetud jope ning vedamisena number kaks müdiseb öiselt tühjal parkimisplatsil üksiku turvaauto mootor. Pärast takso tellimiseks vajaliku numbri saamist, pooletunnist ootamist ja kolmekümnedollarilist arvet olen ma viimaks oma ööbimiskohas, disainhotellis Motel 6. Kasarmustiilis tekk on kore, hall ja pikitud üksikute koniaukudega, ning enne uinumist mõtlen ma veidi Kaiale, kes ööbib minu andmetel tosin kilomeetrit ida pool, loodetavasti ilma lõriseva konditsioneerita toas. See peab olema üksildane elu, mis on täidetud lõputust reisimisest, ajavahedest ja hotellikelladest, mille helendavad rohelised neoonnumbrid teatavad kiretult: pool kolm.

Ma püüan end kujutleda tema maailma, mis koosneb nii suures ulatuses ootusest: une ootusest, valutavate lihaste rahunemise ootusest ja teadmisest, et miski pole kindel. Kui sa järgmine päev põrud, seisab ees ärasõit; kui pääsed edasi, tuleb jääda. Miski ei allu su enda kontrollile ning samas, kurioosselt, oleneb kõik vaid sinust endast.

Hambad ristis üles

Kaia oli vaid üheksa-aastane, kui ta sai endale esimese treeneri Tiit Kivistiku: "Ega ta erilise osavuse ja kiirusega silma ei torganud, oli andekamaidki lapsi, aga Kaial oli oskus tööd teha ja väga hea distsipliin." Treenerile meenub üks südasuvi 90. aastate keskelt, mil ilmad olid "õudselt kuumad, järjest mitu nädalat üle 30 kraadi". Iga päev treeniti Haapsalu tenniseväljakutel kaks korda ning Kaia mängis koos endast veidi vanemate poistega. Kuid "poisid olid need, kes hakkasid virisema, et rohkem ei jaksa, aga Kaia surus lõuad kokku ja tegi ära kõik, mis kästud," meenutab Kivistik. "See oli minu jaoks märk, et temaga võiks natuke rohkem tegeleda, et ta on valmis tegema tõsist tööd."

Kivistiku ja Kaia koostöö katkes uue aastatuhande algul järsult, nii nagu paljude treeneritega ka pärast teda. "Isa oli see, kes arvas, et temast peaks tegema teise Serena Williamsi," ütleb Kivistik pärast hetkelist kõhklust. "Kõva häälega me pole sellest kunagi eriti keegi rääkinud, aga ühtäkki pandi Kaia suurt jõutrenni tegema ja kõik lõppes nii, et füüsiline vorm oli selline, et Kaia polnud võimeline enam tennist mängima - lihased läksid niisuguseks, et kadus ära igasugune lihastunnetus. Mul oli valus vaadata seda. Kaia oleks võinud olla seal, kus ta praegu on, hoopis-hoopis varem."

Ootamatult kerkib mu keelele küsimus - arvatavasti asjatundmatu ja võib-olla kohutavalt ülekohtune, kuid küsimus sellegipoolest: "Steroidid?" Ent see on teema, millel Kivistik pikemalt peatuda ei taha. "Ma ei tea," vastab ta rabedalt, "ma ei tea. Niipalju, kui ma küsisin, öeldi, et kõik on kontrolli all."

Usuküsimus

"Iga lävepaku peal käisin nutmas, aga uskujaid temasse oli jube vähe. Paljud neist inimestest, kes praegu tema ümber eesti keeli öeldes kiibitsevad, ütlesid, et tulemust ei ole ju," meenutab kümnendi keskpaiga rahamõõna Kaia eksmänedžer Valdo Randpere. Ning kõigele lisaks vaevas Kaiat veel ka vigane põlv.

"Ükski arst jälile ei saanud, milles viga on, aga operatsioonile ei tahtnud me minna," lausub Randpere.

Postimehe andmeil ravisid Soome arstid Kanepi põlve 2005. aastal edukalt skleroteraapia abil - ravimeetod, mis kujutab peenikeste nõelte abil spetsiaalse veenide kokkukleepumist põhjustava aine süstimist -, kuid Kaia ise peab tervenemise põhjuseks midagi muud. "Sattusin nelipühilaste hulka tänu tuttavale," lausus ta mullu kevadel Eesti Päevalehele antud usutluses, "usun kindlasti, et paari aasta tagustest põlvehädadest sain jagu palve jõul."

Kaia kirikut, Tallinna Vineyardi kogudust juhtiv pastor Miguel A. Zayas möönab, et tennisisti haige põlve eest palvetas kogu pihtkond. Usk Püha Vaimu läbi tehtavatesse imetegudesse (sealhulgas "füüsiline tervenemine rõhuga imedele nagu Apostlite tegudes") on selle Radisson SASi hotelli ruumides koguneva sekti jaoks tähtsal kohal. Kaia sportlike saavutuste eest palub kogudus Zayasi sõnul jätkuvalt ning sündinud on suuremaidki miraakleid - näiteks on palve jõul Tallinnas kuni viis sentimeetrit pikemaks kasvanud koguduse ette toodud invaliidide jalad. Tervendamiste kõrval iseloomustab Vineyardi tänapäevaselt riietuv pastor - igapühapäevastel jumalateenistustel kantakse teksaseid - ning asjaolu, et jõululaule käis usklikele mullu esitamas Rolf Junior isiklikult.

Sosinad ja oiged

On 11. märts. Pärastlõunane palavus Indian ­Wellsis küünib üle kolmekümne kraadi ning helesinises taevas pole ühtki pilve. Mõned minutid pärast kella kolme hakkab staadionil nr 10 harjutama mustas ühegi eraldusmärgita dressis Kaia Kanepi. Ümber tema kaela jookseb imeõhuke ja ilmselt kallis kullast kett.

Ma istun ettevaatlikult staadioni äärde maha, võtan välja kaamera ja märkan, kuidas Kaia löögid muutuvad aina tugevamaks. Ta ei vaata kordagi mu poole, kuid lõpuks meenutavad käeliigutused peksmist. Väike kollane kera lendab raevukalt üle võrgu edasi ja tagasi kuni lõpuks vastase väljakupoolel maha potstatab.

"Right now you're aggressive!" ütleb vastasmängija, Fila kirjadega pluusi kandev tüdruk Kaiale ning see kõlab tunnustusena.

Higi voolab. Päiksest põlenud mustjaspruunid mäed silmapiiril meenutavad hiiglaslikke mutimullahunnikuid ning aina enam äratavad mu tähelepanu hääled. Suure jõuga palle üle võrgu tulistades oigab Kaia vaikselt ja tumedalt, kuid kõrvalväljakul on Ladina-Ameerikast pärit tennisistide vahel tekkinud suisa dialoog: "Ufi!" piiksatab parempoolne mängija pärast iga lööki, millele vastaspoolel mängiv naine vastab pool sekundit hiljem vaikse alandliku ägaga.

"Ufii!"

"Aaah.."

"Ufiii!!"

"Aaaah..."

Ja nii aina edasi ja edasi.

Kaia võtab maast veepudeli ja joob ahnelt. Ta tundub häiritud ning itaaliakeelset lauluviisi ümisev treener Luca Appino (eelmise treeneri Pablo Giacopelli vallandasid Kanepid mullu sügisel - aut.) läheneb ja näitab Kaiale, mismoodi lüüa - käsi sukeldub alla ja libiseb suurel kiirul palliplatsiga paralleelselt, vaat nii.

"Molto bene!" tunnustab Luca Kaiat ning patsutab tüdruku pingestunud olekut märgates talle õlale: "Don't be shy!"

Tunnen end halvasti. Tahaksin minna järgmise pausi ajal Kaia juurde ja soovida talle eesti keeles õnne. Tahaksin kinnitada, et me ei kavatse temast kirjutada midagi halba. Kuid ma ei saa. Mitte sellepärast, et ma kardaksin, vaid ma tunnen, kuidas kardab Kaia. Ma olen see ajakirjanik, kes ei tohi män edžeri keelu kohaselt temast kirjutada, ning praegu vajab ta oma mänedžeri ja sponsorit rohkem kui eales varem.

Küsin minu kõrval istuvalt itaallasest vanahärralt, mida ta arvab Kaia mängust (alles hiljem saan ma aru, et see on Kaia masseerija). "Bella... piano-piano," vastab itaallane segakeeles ja naeratades. "But explosive - in four more months!"

Tunni jooksul jõuan ma Kaiast teha sadakond pilti ning siis on trenn ühtäkki läbi. Kaia sammub väljaku servas oleva toolini, vahetab tosse, pöörab end korraga ringi ja lehvitab mu poole kelmikalt ja rõõmsalt. Õnn voolab läbi kogu mu kere, sest ta mäletab Stiina lugu. Kaia polegi mu kohaleilmumise pärast pahane.

Kuid sekund hiljem ma mõistan, et too lehvitus polnud mõeldud mulle. Väljakule on saabunud mänedžer Enn Pant, seljas eretriibuline särk ja šortsid, ees mustad päikseprillid.

Tennise suursponsor näib mind hetkeks põrnitsevat ja ma tunnen täie selgusega, et kui see päikseprillide tagune pilk saaks mind kanda teisele poole maakera - nii umbes 40 kilomeetri kaugusele Ahvenamaa rannikust - ja lasta mul seal, sugugi mitte liiga madalalt, merre plartsatada, oleks see nüüdsama juhtunud.

Kuid ta ei ütle midagi.

Haapsalu Kahur* tulistab jälle

Nad lahkuvad ribureas - mänedžer, treener ja Kaia - ning otsekui lummatult jalutan ma neile järele. Kõnniteed on täis tuhandeid pealtvaatajaid, ent Pandi erksavärviline herilasesärk paistab hästi ära ka saja meetri kauguselt. Tenniseväljakute inimtühjal äärealal kaotan ma põõsaste vahel korraks jäljed, kuid siis sööstab Kaia mööda kõnniteed üles. Ta pidurdab järsult, sörgib alla ning lendab veerand minutit hiljem taas välja otsekui tagaaetav hirv.

Nii lõdvestatakse mängust pingesse jäänud lihaseid.

Ma märkan Pandi korallmaomustrit. Nad seisavad koos Lucaga puude vilus ning arutavad midagi omavahel, mänedžeri žestid on dikteerivad, nõudlikud ja tähtsad. Vähem kui aastaga on see ärimees muutunud Eesti naistetennise tähtsaimaks asjatundjaks ja sponsoriks: tema toetada on nüüd ka Maret Ani.

Pea suriseb adrenaliinist. Püüan kiiresti mõelda, mis võiks juhtuda, kui Pant mind siin luuramas märkaks. (Tormata läbi lillepeenarde ja tulla mulle kallale? Vaevalt küll!) Ning ühtäkki - kurat ja põrgu, see on vaba maa ja kui ma tahan kirjutada Kaia Kanepist või pildistada avalikus kohas viibivaid inimesi, on mul see õigus - olen astunud põõsaste vahelt välja ja pildistan kõiki kolme. Klõps-klõps-klõps, see polegi nii halb tunne. Klõps-klõps-klõps! Pant pöörab järsult pea kõrvale ning põrnitseb mööda kõnniteed alla. Nüüd leban ma juba kindlasti pehme mudaga kaetud merepõhjas, suu lahti ja kaamera ikka veel rinnal. Läbi häguse, helepruuni vee ujuvad mööda üksikud väikesed kalad.

Ma lahkun Indian Wellsist järgmisel varahommikul ning loen päev hiljem, et Kaia on võitnud Virginie Razzanot. Siis, 15. märtsil, kaotab ta aga Caroline Wozniackile ning on sellega Indian Wellsis mängust väljas.

 

Kaks nädalat hiljem kaotab Kaia Miamis ­Agnieszka Radwanskale, kuid saavutab enne seda võidu Maria Martínez Sánchezi üle. Ja too peaagu võimatuna näi nud võit - Sanchezil oli kasutada kolm matšpalli, kolm võimalust mäng kohe enda kasuks lõpetada, kuid Kaia võitis need ükshaaval ning lõpuks ka kogu matši - kõneleb paljudele spordiajakirjanikele Kaia aina enam karastuvast psüühikast, tema tõelisest potentsiaalist ja tugevusest.

Hambaid risti pigistades ja jõuga edasi liikudes, nii nagu kunagi lõõskaval tenniseväljakul seisva üheksa-aastasena, on Kaial võimalik jõuda vaid üles.Võib-olla esimese kümne hulka, kui mitte veelgi kõrgemale.

* Kaia hüüdnimi Wikipedia andmeil.