See oli aasta tagasi viiendal mail, Laine istus oma voodiserval pisikeses toas. Tal oli 85. sünnipäev.
Seal me siis istusime ja rääkisime niisama elust, tervisest, kevadest, mis oli ka eelmisel aastal visa tulema. Koeranäss tõstis aeg-ajalt pead ja vaatas Lainele otse silma.

Kakskümmend aastat tagasi juhtusin Eesti ühest otsast teise ratsutama, ja Laine pakkus oma laudalakas ulualust. Rotid lasksid öösel mööda sarikapenne edasi tagasi – need on halvad inimesed, kes pärast surma rottideks muutusid, rääkis Laine – ja mis seal salata, veidi oli kõhe.
Järgmisel päeval otsis Laine välja pudeli, kus oli rästik sees, valas tilgakese (sel kärakal oli kerge mudamaitse) ja ütles, et kui täna lähed, tuleb suur õnnetus. Ma ise arvasin, et mis õnnetust seal ikka tuleb, aga ära minema ka ei kiirustanud, sest mine sa tea! 

Laine oli kolm aastat koolis käinud aga vaimujõud oli tal tohutu. Tuhanded ja tuhanded inimesed otsisid temalt abi, ja seda nad ka said. Lootusetud haiged rüüpasid Laine allikavett ja paranesid nagu imeväel. Milline vägi oli selles naises!

Aasta tagasi viiendal mail oli Laine voodiserval mõtlik.

„Ma olen oma elutöö teinud, mu energia on otsakorral,“ ütles ta. „Lõpp naljal.“
Hommikul oli Laine laulunaisi palunud, et need talle Eesti hümni laulaks. Naised laulsid ja Lainel oli hea meel. Lilled ja heade inimeste rõõmsad silmad andsid talle jõudu, hoidsid käed soojad ja põse siidise.

„Seitse inglit saatku sind su eluteel!“ viipas ta hüvastijätuks. 

Head teed, Sullegi, Laine! Head India-teed, hea inimene!

Madis Jürgen


2012 aasta augustis käis Kadri Kõusaar Laine juures ja tegi temaga videointervjuu, mis jäi üheks viimaseks Kaika Lainega salvestatud intervjuuks.

Kadri Kõusaar: Mina ütlen vaid nii, et mul oli au Lainet tunda ja üks-kaks korda aastas tal külas käia. Tuttavaks saingi tänu sõbranna Agele, kes on Laine ristitütar.
Laines oli vaieldamatu vägi - ja see luust ja lihast läbi tungiv pilk.... See pilk võis ehk paljudes tekitada ebamugavust ja isegi hirmu, kuid nii kui Laine oma mõnusas võru keeles rääkima hakkas, oli selge, et ta on üdini Hea inimene - ta ei kasutanud iial oma selget pilku kurjasti...
Oma võimed avastas Laine üle kolmekümneselt - kuni sinnamaani ei erinenud ta elu ehk tuhandete teiste Lõuna-Eesti talunaiste omast, - raske füüsiline töö, lisa teenis Laine postiljonina. Siis aga pühendas ta end abivajajate ravile - tipp-ajal võis autode rivi ulatuda mitme kilomeetrini.... Kuidas Laine ravis - ravimtaimede viinatõmmiste ning palvetega - oli ime. Aga see toimis.