31.05.2007, 00:00
Kaisulast on kerge kanda
Tõuke selle artikli kirjutamiseks andis eelmises Beebi-Ekstras ilmunud illustratsioon veidrast kandmiskotist. Pildi idee oli küll näidata väsinud ema, kes ametnike uksi kulutab. Ometi riivas see silma kui näide ebaõnnestunud kandevahendist ja lapse valest kandmisest.
Inimlaps on loodud süleskandmiseks
Sellele viitavad lapse kehaehituse iseärasused – kumer selg, veidi rangis jalad ja suhteliselt suur pea, mida esialgu veel kael ei kanna ja seetõttu mõnusalt ema rinnal puhkab. Sama sõnumit kannavad endas ka kaasasündinud refleksid: haaramisrefleks, kui imiku peopesasid silitada; ehmatus- või teise nimega embamisrefleks ja varvaste rullimine. Kõik need refleksid toetavad kellestki kinni hoidmist. Kandmise seisukohast on kõige olulisem konnaasendi refleks.
Last sülle võttes tõmbab ta jalakesed põlvedest kõveraks ja klammerdub vanema külge. Ka nutt on oma olemuselt imiku reflektoorne käitumine, mis püüab ema tähelepanu ja tagab käitumisbioloogia seisukohast lähtudes lapsele ellujäämise.
Mõistmaks kandmiskultuuri juuri, peame vaatama loodusesse. Pojatüübi alusel võib imetajad jagada kolmeks: pesahülgajad, pesahoidjad ja kukkurlased. Kui inimlaps oleks pesahülgaja, kes on kohe peale sündi iseseisev ja liikumisvõimeline, võiks sünnitusmajade asemel olla mängutoad. 50–60ndatel aastatel arvati ekslikult, et inimene kuulub pesahoidjate hulka.
Vastsündinuid peeti pooleldi suletud meeltega abituteks olevusteks, kes peavad vagusi voodis
lebama, keda ei tohtinud liiga tihti sülle võtta ning süüa anti neile kindlate vaheaegade järel.
Tõepoolest, pesahoidjad, kellest tuntumad on kassid ja koerad, just nii oma järeltulevat põlve kasvatavad. Vagusi olek on neile eluliselt vajalik, et üksi jäetud abituid poegi mitte ohtu seada.
Ka rinnapiima rammus koostis võimaldab emal pikemalt eemal viibida.
Inimlaps kuulub oma kaasasündinud reflekside ja käitumisbioloogia järgi aktiivsete kukkurlaste hulka, kes looduses oma poegi kõikjal endaga kaasas kannavad. (E. Kirkilionise uurimus 1990).
Ka rinnapiima koostis viitab vajadusele last sagedasti toita. Eluspüsimiseks vajaliku hooldaja kohalolekust annab tunnistust pidev rütmiline liikumine. See seletab näiteks, miks lapsed magavad pidevalt liikuvas kärus ka mürarikkas keskkonnas rahulikult, kuid oma voodis ärkavad iga prõksu peale. Paljudele loodusrahvastele on lapse kaasaskandmine olnud aegade vältel loomuomane tegevus. Seega pole kandmiskultuur üksikute friikide idee ökonurgast ega järjekordne moehullus, vaid kaunis ja hea taasleitud vana viis koos lapsega elada ja oma igapäevatoimetusi teha.
Miks on kandmine lapsele hea?
Sülihoid sarnaneb kõige enam asendile, milles laps on olnud emaüsas. Süles on soe ja turvaline. Laps on ümbritsetud tuttavatest helidest ja lõhnadest. Ema liikumine on rütmiline ja rahustav. Lapse selg on talle omases pisut kumeras asendis ja pea toetub ema rinnale.
Oluline on jälgida, et lapse jalad oleksid õiges, täiskükile sarnanevas n-ö konnaasendis, toetatud pepu alt ühest põlveõndlast teise põlveõndlani. Vastsündinu võtab eelpool kirjeldatud reflekside tõttu automaatselt õige asendi, kuid juba suurema lapse puhul, keda esimestel elukuudel pole õigesti kantud, need refleksid kaovad.
Süles olles muutub ümbrus pidevalt ja laps saab üha uute aistingute osaliseks. Küll puhub tuuleiil või toimub miskit muud põnevat, ema kummardub, et midagi maast võtta, teeb süüa, teda kõnetab keegi jne. See kõik mõjutab lapse meelte arengut.
Kantud lastel on vähem gaasivalusid, sest soojus ja kergelt masseerivad liigutused, mida sel puhul soovitatakse, on kehakontakti loomulik osa. Süles olles on lapsel e maga pidevalt silmside. Ümbritseva kohta saab ta teavet ema pilgust, tema reaktsioonidest. Kui laps väsib teda ümbritsevast infomürast, on tal alati võimalus vanema põue peitu pugeda. On täheldatud, et turvalises, tuttavas linas lepib laps meelsamini ka ajutiselt võõra hoidjaga.
Eeltoodu kehtib, kui laps on kantud õigesti, st selg ja kael on toetatud ning laps istub sügaval konnasendis näoga kandja poole. Näoga väljapoole kandmisel lähevad kaotsi kõik aktiivse kandmise eelised. Eriti need, mis on seotud lapse anatoomiliste iseärasustega. Laps ei saa sisse võtta talle loomuomast konnaasendit, mis puusadüsplaasiat ennetab ja kandjast jalgadega kinni hoida aitab. Jalgade vale asend pigem soodustab düsplaasia teket. Ka imiku seljale on niisugune asend sobimatu, sest tõmbab selja sirgu, õlad taha ja lapsel pole võimalust pead toetada. Laps ei istu tagumiku peal, vaid kogu raskus toetub veel kõhrelisele sümfüüsile ja vaagnale, poistel ka munanditele. Kujutlegem, et peate pikalt istuma sirge seljaga vastu seina toetudes palgi peal. Teine levinud viis on kanda last käsivarrel, pea ja jalad rippumas. Lapse raskus toetub rinnakorvile ja sabakondile, mille ema vastu oma puusanukki toetab, et laps käe pealt maha ei kukuks. Kas me ise tahaksime nõndaviisi rinnuli poomil rippuda?
Lisaks eeltoodud anatoomilistele aspektidele on nägu väljapoole kandmine lapsele ka emotsionaalselt kurnav, sest ta on silmitsi kogu välismaailmast tuleva infomüraga ja tal pole võimalust toimuva kohta emalt tagasisidet saada, ega peitu pugeda, kui ta sellest väsib.
Lapsevanemale võib eksitav olla lapse näiliselt rõõmus ja energiline olek. Tegelikkuses on see märk lapse üleväsimusest ja stressist, mis tekib näoga väljapoole kandmisel.
Miks on oma lapse kandmine emale-isale hea?
Paljudel juhtudel avastavad vanemad enda jaoks kandevahendi esmalt praktilistel kaalutlustel. Last endaga kaasas kandes on lihtsam igapäevaste tööde-toimetustega hakkama saada. Eriti peredes, kus on lisaks beebile veel ka vanemaid lapsi, kes igapäevahoolt vajavad. Paljudes avalikes kohtades või metsas on keeruline käruga liikuda ning raske turvahäll on mõeldud autosõiduks, mitte lapse kandekorviks.
Emale on lapse enda rinnal kandmine justkui raseduse pikendus, mis aitab paremini mõista beebi soove ja vähendab sünnitusjärgse stressi tekkimise võimalust. Lapse lähedus on oluline ka hormonaalsete protsesside mõjutamise seisukohast, mis aitavad kaasa rinnapiima tekkele.
Kandelinas on võimalik last ka avalikus kohas diskreetselt muu ilma eest varjus imetada.
Pika kandmiskogemusega vanemad on arvamusel, et see on andnud neile hulgaliselt mõnusalt koos veedetud hetki – jalutuskäike ja jutuajamisi. Usutavasti suhtleb vanem enda lähedal oleva lapsega rohkem, kui last enda ees kärus lükates või käekõrval vedades.
Õigesti kantud lapsel säilivad kandmist toetavad refleksid ning väsinud last on hiljem ka ilma kandmisvahendita palju kergem süles kanda, sest ta aitab kogu kehaga kandmisele kaasa ning hoiab käte ja jalgadega vanemast kinni. Valesti kantud passiivne laps seevastu ripub nagu jahukott. Samas on aktiivselt kantud last üsna keeruline sülest maha panna, kui ta seda ei soovi, sest ta klammerdub nagu väike ahvipoiss kõigi nelja jäsemega kandja külge.
Eespool mainitud nägu väljapoole kandmine on ka vanemale kõige ebasoodsam viis lapse kandmiseks, sest lapse raskuskese on kaugel kandja omast ja laps ei saa oma kehaga kandmisele kaasa aidata ning tundub seetõttu palju raskem.
Turval ises süles kasvada on inimlapse põhivajadus, mis arendab tema meeli ja annab ellu kaasa nii olulise kuuluvus- ja turvatunde.
*Artiklis on viidatud tuntud saksa käitumisbioloogi Evelin Kirkilionise ideedele.
Sellele viitavad lapse kehaehituse iseärasused – kumer selg, veidi rangis jalad ja suhteliselt suur pea, mida esialgu veel kael ei kanna ja seetõttu mõnusalt ema rinnal puhkab. Sama sõnumit kannavad endas ka kaasasündinud refleksid: haaramisrefleks, kui imiku peopesasid silitada; ehmatus- või teise nimega embamisrefleks ja varvaste rullimine. Kõik need refleksid toetavad kellestki kinni hoidmist. Kandmise seisukohast on kõige olulisem konnaasendi refleks.
Last sülle võttes tõmbab ta jalakesed põlvedest kõveraks ja klammerdub vanema külge. Ka nutt on oma olemuselt imiku reflektoorne käitumine, mis püüab ema tähelepanu ja tagab käitumisbioloogia seisukohast lähtudes lapsele ellujäämise.
Mõistmaks kandmiskultuuri juuri, peame vaatama loodusesse. Pojatüübi alusel võib imetajad jagada kolmeks: pesahülgajad, pesahoidjad ja kukkurlased. Kui inimlaps oleks pesahülgaja, kes on kohe peale sündi iseseisev ja liikumisvõimeline, võiks sünnitusmajade asemel olla mängutoad. 50–60ndatel aastatel arvati ekslikult, et inimene kuulub pesahoidjate hulka.
Vastsündinuid peeti pooleldi suletud meeltega abituteks olevusteks, kes peavad vagusi voodis
lebama, keda ei tohtinud liiga tihti sülle võtta ning süüa anti neile kindlate vaheaegade järel.
Tõepoolest, pesahoidjad, kellest tuntumad on kassid ja koerad, just nii oma järeltulevat põlve kasvatavad. Vagusi olek on neile eluliselt vajalik, et üksi jäetud abituid poegi mitte ohtu seada.
Ka rinnapiima rammus koostis võimaldab emal pikemalt eemal viibida.
Inimlaps kuulub oma kaasasündinud reflekside ja käitumisbioloogia järgi aktiivsete kukkurlaste hulka, kes looduses oma poegi kõikjal endaga kaasas kannavad. (E. Kirkilionise uurimus 1990).
Ka rinnapiima koostis viitab vajadusele last sagedasti toita. Eluspüsimiseks vajaliku hooldaja kohalolekust annab tunnistust pidev rütmiline liikumine. See seletab näiteks, miks lapsed magavad pidevalt liikuvas kärus ka mürarikkas keskkonnas rahulikult, kuid oma voodis ärkavad iga prõksu peale. Paljudele loodusrahvastele on lapse kaasaskandmine olnud aegade vältel loomuomane tegevus. Seega pole kandmiskultuur üksikute friikide idee ökonurgast ega järjekordne moehullus, vaid kaunis ja hea taasleitud vana viis koos lapsega elada ja oma igapäevatoimetusi teha.
Miks on kandmine lapsele hea?
Sülihoid sarnaneb kõige enam asendile, milles laps on olnud emaüsas. Süles on soe ja turvaline. Laps on ümbritsetud tuttavatest helidest ja lõhnadest. Ema liikumine on rütmiline ja rahustav. Lapse selg on talle omases pisut kumeras asendis ja pea toetub ema rinnale.
Oluline on jälgida, et lapse jalad oleksid õiges, täiskükile sarnanevas n-ö konnaasendis, toetatud pepu alt ühest põlveõndlast teise põlveõndlani. Vastsündinu võtab eelpool kirjeldatud reflekside tõttu automaatselt õige asendi, kuid juba suurema lapse puhul, keda esimestel elukuudel pole õigesti kantud, need refleksid kaovad.
Süles olles muutub ümbrus pidevalt ja laps saab üha uute aistingute osaliseks. Küll puhub tuuleiil või toimub miskit muud põnevat, ema kummardub, et midagi maast võtta, teeb süüa, teda kõnetab keegi jne. See kõik mõjutab lapse meelte arengut.
Kantud lastel on vähem gaasivalusid, sest soojus ja kergelt masseerivad liigutused, mida sel puhul soovitatakse, on kehakontakti loomulik osa. Süles olles on lapsel e maga pidevalt silmside. Ümbritseva kohta saab ta teavet ema pilgust, tema reaktsioonidest. Kui laps väsib teda ümbritsevast infomürast, on tal alati võimalus vanema põue peitu pugeda. On täheldatud, et turvalises, tuttavas linas lepib laps meelsamini ka ajutiselt võõra hoidjaga.
Eeltoodu kehtib, kui laps on kantud õigesti, st selg ja kael on toetatud ning laps istub sügaval konnasendis näoga kandja poole. Näoga väljapoole kandmisel lähevad kaotsi kõik aktiivse kandmise eelised. Eriti need, mis on seotud lapse anatoomiliste iseärasustega. Laps ei saa sisse võtta talle loomuomast konnaasendit, mis puusadüsplaasiat ennetab ja kandjast jalgadega kinni hoida aitab. Jalgade vale asend pigem soodustab düsplaasia teket. Ka imiku seljale on niisugune asend sobimatu, sest tõmbab selja sirgu, õlad taha ja lapsel pole võimalust pead toetada. Laps ei istu tagumiku peal, vaid kogu raskus toetub veel kõhrelisele sümfüüsile ja vaagnale, poistel ka munanditele. Kujutlegem, et peate pikalt istuma sirge seljaga vastu seina toetudes palgi peal. Teine levinud viis on kanda last käsivarrel, pea ja jalad rippumas. Lapse raskus toetub rinnakorvile ja sabakondile, mille ema vastu oma puusanukki toetab, et laps käe pealt maha ei kukuks. Kas me ise tahaksime nõndaviisi rinnuli poomil rippuda?
Lisaks eeltoodud anatoomilistele aspektidele on nägu väljapoole kandmine lapsele ka emotsionaalselt kurnav, sest ta on silmitsi kogu välismaailmast tuleva infomüraga ja tal pole võimalust toimuva kohta emalt tagasisidet saada, ega peitu pugeda, kui ta sellest väsib.
Lapsevanemale võib eksitav olla lapse näiliselt rõõmus ja energiline olek. Tegelikkuses on see märk lapse üleväsimusest ja stressist, mis tekib näoga väljapoole kandmisel.
Miks on oma lapse kandmine emale-isale hea?
Paljudel juhtudel avastavad vanemad enda jaoks kandevahendi esmalt praktilistel kaalutlustel. Last endaga kaasas kandes on lihtsam igapäevaste tööde-toimetustega hakkama saada. Eriti peredes, kus on lisaks beebile veel ka vanemaid lapsi, kes igapäevahoolt vajavad. Paljudes avalikes kohtades või metsas on keeruline käruga liikuda ning raske turvahäll on mõeldud autosõiduks, mitte lapse kandekorviks.
Emale on lapse enda rinnal kandmine justkui raseduse pikendus, mis aitab paremini mõista beebi soove ja vähendab sünnitusjärgse stressi tekkimise võimalust. Lapse lähedus on oluline ka hormonaalsete protsesside mõjutamise seisukohast, mis aitavad kaasa rinnapiima tekkele.
Kandelinas on võimalik last ka avalikus kohas diskreetselt muu ilma eest varjus imetada.
Pika kandmiskogemusega vanemad on arvamusel, et see on andnud neile hulgaliselt mõnusalt koos veedetud hetki – jalutuskäike ja jutuajamisi. Usutavasti suhtleb vanem enda lähedal oleva lapsega rohkem, kui last enda ees kärus lükates või käekõrval vedades.
Õigesti kantud lapsel säilivad kandmist toetavad refleksid ning väsinud last on hiljem ka ilma kandmisvahendita palju kergem süles kanda, sest ta aitab kogu kehaga kandmisele kaasa ning hoiab käte ja jalgadega vanemast kinni. Valesti kantud passiivne laps seevastu ripub nagu jahukott. Samas on aktiivselt kantud last üsna keeruline sülest maha panna, kui ta seda ei soovi, sest ta klammerdub nagu väike ahvipoiss kõigi nelja jäsemega kandja külge.
Eespool mainitud nägu väljapoole kandmine on ka vanemale kõige ebasoodsam viis lapse kandmiseks, sest lapse raskuskese on kaugel kandja omast ja laps ei saa oma kehaga kandmisele kaasa aidata ning tundub seetõttu palju raskem.
Turval ises süles kasvada on inimlapse põhivajadus, mis arendab tema meeli ja annab ellu kaasa nii olulise kuuluvus- ja turvatunde.
*Artiklis on viidatud tuntud saksa käitumisbioloogi Evelin Kirkilionise ideedele.