Oleme palju lugenud ohtudest ja rünnakutest, mis kasutajat internetiavarustes ootavad, teadmatute kasutajate kuritarvitamisest ja pervertide tegutsemisest. Kuidas kaitsta järeltulevat põlve, kes pole veel valmis ohtudele vastu seisma?

Praegu ei kuulu meie vaatlusalusesse sihtrühma gümnasistid – nemad, julgeks öelda (eriti, kui on maast madalast arvutiga kokkupuutes üles kasvanud), on juba targemad ja osavamad kui enamik nende vanemaid, kelle arvutikasutus päädib sageli vaid veebiuudiste, meili, internetipanganduse ja FarmVille’iga.

Kuid arvuti on aina enam nooremate lastegi tegevuskeskkond. Ja siin ootavad meid suuremad ohud, nii sotsiaalse küpsuse puudumise kui ka ebapiisavate teadmiste tõttu. Mäletan isegi veel hästi, kui üle kümne aasta tagasi minu „aabitsad” eelkoolieas olid suured arvutifännid, ning kui ilmus Mängukoobas, oli neid sealt raske lahti kiskuda. Ja kuis ma ühel päeval avastasin töölaua täis räigete pornosaitide ning kasiinode reklaame. „Paljad tädid tulid ise,” teatasid lapsed. Ja nii see oligi, sest lastele suunatud Mängukoobas pakkus „tasuta” Bonzo Buddy nimelist programmikest, mis masinasse installituna tekitas lõbusa ahvipärdiku, kes ekraanil aknaid pidi ronis ja lollusi tegi. Ainult… Iga kord, kui ahvi tegutsema ajasid, installis programm mingisuguse reklaamikooni või hüpikakna, ja need pärinesid küll kõik mitte lastele suunatud valdkondadest.

Kuidas kaitsta?

Uurimegi, mida teha just noorimate arvutikasutajate kaitseks. Sõltumata sellest, kas lapsel on oma masin (vanema venna vana, mis enne kuulus issile) või kasutab ta pere üht ja ainust arvutit. Viimasel juhul on korrektne turvategevus eriti aktuaalne, sest lekkeohus on ka vanemate tähtsad isikuandmed, sh krediitkaardi omad, mis võivad kohe tuua ka suure materiaalse kahju. Hoida laps arvutist eemal oleks sama, kui panna ta 18. eluaastani luku taha. Nii ju ei saa, seda enam, et arvuti kasutamine on vajalik juba üha madalamas kooliastmes.

Alustame sellest, et lapse kasutuses olev arvuti peab olema hästi turvatud – varustatud korraliku turvatarkvaraga. Siin pean silmas mitte ainult antiviirust, vaid kompleksset kaitset pakkuvat Internet Security tüüpi lahendust. Viirused pole enam praegusaja suurim mure – suurem osa rünnakutest saabub nakatatud veebilehtede, sotsiaalvõrgustike ning meilide kaudu (viimased uuringud näitavad, et vaid 5–7 protsenti kahjustustest on pärit viirustelt).

Ent kui oleme masina korrektselt kaitsnud, on arvuti turvamiseks pisikasutaja eest tehtud vaid pool tööd. Kahjuks loob Windows kõik uued kasutajad kohe administraatori õigustes ehk kasutaja saab teha kõike, kaasa arvatud turvatarkvara hoiatusi ignoreerida („Ma ju nii tahan seda ahvikest, mis sõbral kargab ringi!”). Kui laps vajutab nüüd nuppu „Installi”, on masinas kurivara sees. Ja kui see on terve pere masin, siis ega moodne pagulane end ei ilmuta – tema huvi on teha kurja, varastada andmeid, lekitada paroole jne.

Seega peame igal juhul tegema lapsele tema enda kasutaja, mille õigusi piirata saab – olgu see ühine arvuti või lapse isiklik, administraatori õigustes on vaid vanem. Nii Windows Vistal kui ka Windows 7-l on kasutaja seadete all User Access Control – see peab olema seatud karmimasse kontrolli (siis laps lihtsalt ei saa „sõbra saadetud ahvi” ilma vanema abita installida).

Vanemakontrolli tarkvara

Kuid hoopis parem lisa on mõni vanemakontrolli tarkvara. See lubab juba seada paljutki, mida arvutikasutuses vaja: internetis surfamise ja arvuti kasutamise aega (kas kellaajaliselt: mis kellast mis kellani või ööpäevas summaarselt) ning seda, milliseid lehti ja märksõnu tohib laps kasutada, milliseid faile ja rakendusi netist alla laadida (kui üldse), milliseid sotsiaalvõrgustikke külastada jne. Samuti saab seada varjatud salvestamise sotsiaalvõrgustikes ja sõnumiprogrammides (MSN, Skype jm), et näha, ega laps pole ehk kommionuga tihedasse suhtlusse sattunud. See oleks küll ebaseaduslik jälitustegevus, kuid kuni oma võsukese heaolu eest vastutab vanem, on see ka tema kohustus.

Vanemakontrolli tarkvara on saadaval üsna paljudelt tootjatelt (Visikid, Refog jpm), kuid nende hind, umbes 40 USA dollarit, on selline, et vaadata tasuks korraliku turvatarkvaratootja lahenduse poole. Ise kasutan Kaspersky Internet Securityt (küll mitte vanemakontrollina), mis sisaldab lähemal uurimisel kõike, mida pakuvad ka muud tasulised lahendused, ning samas on olemas kogu antiviirusteenus ja internetiturva. Analoogsed lahendused on olemas ka teistel parematel turvatarkvaratootjatel, seega uurige, milline pakett sisaldab teile vajalikku.