Kala arvuti abil ehituskunsti vallutamas
Frank Owen Gehry vastuolulisus peitub selles, et traditsioone
armastades ja harmooniast rääkides suudab ta luua äärmiselt
ebatraditsioonilist arhitektuuri. Tema üdini mittearhitektuurne, pigem
skulptuurne vormikeel sisendab (ja kõik kuulavad huviga), et majal pole
mingit kaalu, et arhitektuur pole geomeetria, et sisu ja vormi
füüsilise ühtsuse asemel võiks eelistada vaimset jne.
See tekitab tunde, et kõik, mida seni on arhitektuuris
harmooniaks peetud, on muu maailma harmooniast erinenud, moodustanud
eukleidilise suletud ringi, mis on kaitsnud end sirkli, joonlaua ja
täisnurgaga. Nüüd naudivad arhitektid gravitatsioonijõu
ja ehituskonstruktsiooni vahelist võitlust, luues üha
ümaramaid vorme või, vastuoksa, kandilisemaid, mis mõlemad
nagu üks mees eiravad “suurt vaenlast”, stabiilset
täisnurka.
Voolava Gehry, ülinurgelise Libeskindi ja
teiste dekonstruktivistide abiga on harmoonilise geomeetria nõiaringist
lõplikult välja murtud. Või alustas revolutsiooni juba
Gaudí? Ja Le Corbusier koos modernistidega oli juba joonlaua
kontrrevolutsioon? Tasub mõelda.
Kust ta äkki
tuli?
Frank O. Gehry on viimasel aastakümnel olnud üks
eredamaid tähti arhitektuuritaevas. Alates Bilbao Guggenheimi
kunstimuuseumist (valmis 1997), kui Gehry ise oli juba 68aastane. Aga kus oli
Gehry enne seda? Arhitekt nagu iga teinegi, täitis ta kinnisvaraarendajate
tellimusi. Saanud jalad alla, leidis ta aega tegeleda loominguga. Tema kreedo
hakkas avalikkusele pärale jõudma alles siis, kui ta ehitas omale
kodu Santa Monicas (1979), mis saigi tema tähelennu alguseks, kuigi
– ega maailm veel Gehryks valmis polnud, superstaariks saamine
võttis veel aega.
Kodu, tegelikult juurdeehitis, on objekt,
kus ta vist esimest korda kasutas vana ja uue ühendamisel
dekonstruktsiooni, kole-esteetikat, peitmata robutsust; viimistlusmaterjalidena
kanavõrku ja nurkrauda, vineeri ja paljast prussi, ning seda
kõike meelevaldsete kaldnurkade all. (Eesti arhitektuuri mõjutas
see esteetika tugevalt, eriti Vilen Künnapu kaudu…) Kuigi
Gehry enese käekiri on sestpeale palju edasi arenenud, sai temast just
sellest hoonest alates Gehry.
Ja kui ka mitte enne, siis
pärast Bilbao kunstimuuseumi tunneb teda kogu maailm.
Gehry on
kusagil tunnistanud, et koolis oli tema hüüdnimeks Kala.
Räägitakse, et tema vanaemal olnud komme teisipäeviti
lõunaks vägev karpkala tuua ja poisi rõõmuks seda
valmistamiseni elusana vannis hoida. Nii või naa, kalasümbol
läbib tervet Gehry loomingut. Ta on disaininud kalakujulisi lampe,
restorane ja isegi bussiputkasid. Tema üle maailma tuntud hoonete
metallkumerusi katavad sindlid nagu kalasoomused.
Gehry
mängukannideks on kuubik ja hõbepaberile rullitud tainas. Kui need
ühendada, saabki kalakujundi, mis teda on lapsest saadik kummitanud.
Või on vastupidi, kala prepareerides tekivad liha ja nahk, keha ja
koorik, kuup ja tainas?
Kuupe ta nihutab-kallutab üksteise
suhtes ning kõrvutab neid taignatükikestega, mida kellegi
näpud on mudinud. Need tükid kisuvad tal vahel kortsu, hakkavad
üksteise külge ja venivad ning lõpuks mätsitakse need
koos kuupidega ühtseks kompositsiooniks. Vahel on kuubikud ja metall-lehed
liitunud, moodustades kolmemõõtmelisi tahukaid, metallsindlite
nagu kalasoomustega kaetud kumerate ja sirgete servadega kehandeid (tekib
kala). Siis need eralduvad teineteisest taas, ning metalse vormi olemus
jääb selgelt kahemõõtmeliseks.
Tähenärijatele: muidugi kolmemõõtmeliseks, kuid kaks
mõõdet ületav
ad kolmanda oluliselt, kuigi tasapind ägedalt lainetab (nagu
piparkoogitainas).
Kompositsioon, mida Gehry on vaimusilmas
näinud, paberile sirgeldanud ja maketis kujutanud, viiakse arvutisse ning
see materialiseerub reaalsuses üpris originaalilähedaselt. Erinedes
tavaliselt suuresti senisest vormimaailmast.
Arvuti ja
tarkvara sillutavad teed
Nooremate arvutiprojekteerijatega
võrreldes mõjuvad Gehry kompositsioonid ürgjõuliselt
ja kohmakaltki. Mis ilmselt ongi tema külgetõmbejõuks. Asi
on selles, et Gehry ei alusta arvutigraafikast, vaid paljude oma ehitiste
mudelid on ta hoolikalt papist kleepinud ja savist voolinud. Vaimus
sündinud objekt muudetakse alles pärast digitaalseks.
Nagu tundubki loomulik, arendab arvutiarhitektuuri eesmineja omale vajalikke
programme ise.
Nagu kuulutab praegune suurnäitus Taanis, on
Gehry enese firma Gehry Technologies välja töötanud
kolmemõõtmelise programmeerimise programmi Digital Project,
mis võimaldab joonistada ja arvutada ning luua iga päheturgatava
kolmemõõtmelise vormi põhjal arvutimudeli. Vähe
sellest, programm visualiseerib tervet protsessi kujundusest ehitamiseni.
Ehitusprotsess kalkuleeritakse viimsegi detailini enne tegelikku
ehituse alustamist. Näiteks peetakse võimalikuks selle programmi
abil lõpetada kiiresti Barcelonas Gaudí unelmatekiriku
Sagrada Familia ehitustööd, mis on veninud juba üle
sajandi, ja teha seda autori enese ideede järgi. Kuid siiski teeb Gehry ka
praegu oma objektidest ka füüsilisi mudeleid. Kindluse
mõttes.
Ühest sünnib teine
Kuigi jäänud valmis ehitamata, on Gehry loomingulistes otsingutes
tähtsaks teetähiseks Lewis Residence (1989–1995). Tänini
meenutab ta tänutundega tellijat, kes ootamatult jõuliselt
võttis osa loomeprotsessist, vaimustudes sellest ja suunates seda
oma unistuste, vajaduste ja ambitsioonide kasvades aina uutele radadele. Algul
oli plaan vana maja renoveerida, kuid sellest loobuti peagi. Planeeritava
ehitise pindala kasvas töö käigus 1600-lt koguni 4000
ruutmeetrile. Lõpuks jäädi siiski kahe tuhande juurde, kuhu
lahedalt mahtusid nii tööstuslikus mahus köök,
lõputud magamistoad, galeriipinnad, siseujula, külaliste ja
teenijate alad ning garaažid. Ka maastikukujunduse osa oli oluline,
kokkuvõttes lõid projektis kaasa mitmed kunstnikud – Larry
Bell, Richard ja Frank Serra, maastikuarhitekt Maggie Keswick Jencks ja
arhitekt Philip Johnson. Kuigi töö ei realiseerunud, töötas
Gehry selle käigus välja põhimõtteid ja võtteid,
mida ekspluateeris teiste tööde puhul ning mille kasutamise (nii
kujunduse kui ka teostamise) teeb võimalikuks arvutiajastu.
Paralleelselt tuli Gehry bürool tegeleda mitmete teistegi
objektidega. 1993. aastal avati Minneapolise ülikooli juures juba
täiesti gehrylik Frederick R. Weismani Kunstimuuseum (WAM), kus ta
kombineeris kohalikku punast tellist sädelevate metalltahkude ja
kaarduvate pindadega. (Muide, hoonele projekteeritakse tema büroos praegu
juurdeehitist, mis on plaanitud avada aastaks 2009.)
90ndate
lõpus valmisid juba kõigile tuntud suurehitiste projektid Bilbao
Kunstimuuseum (1997) ja Los Angelese Disney Hall (2003) (millest oli pikalt
juttu paar lehekülge tagasi). Õhku hakkab metall tõusma
Seattle’i muusikakeskuses (EMP ehk Experience Music Project
1995–2000). See värvirõõmus kühmuline maailm on
ametlikult pühendatud Jimi Hendrixile, kuigi Gehry olevat seda tehes
hoopis Haydnit kuulanud… Ehitise kaootiliselt looklevad vormid
koosnevad 21 000 teras- ja alumiiniumdetailist ning siin oli juba mängus
arvuti – programm Catia.
Et mõte liigub pidevalt samas
suunas, on näha Bardi kolledži juurdeehitises (2003), Richard B. Fisheri
nimelise esitavate kunstide keskuses. Kuigi hoone projekt oli Gehrylt tellitud
üheksakümnendate keskel – enne Bilbaod, enne superstaariks
saamist –, hakkas arhitekt selle kallal tõsiselt tööle
alles kunstimuuseumi valmides. See nähtus räägib juba kuupide ja
vormist lahti löönud metall-lehtede keeles, mida toetavad
üledimensioneeritud tööstuslikud sõlmed. Nagu tema
hoonetes tavaks on saanud, asub asjalik osa kiviplokkides (“Maja tagune
on maja tagune,” mõtestab seda põhimõtet Gehry ise)
ja lainetav metallkoorik uhkeldab ühisala ehk fuajee kohal. Nüüd
ei mõju see niivõrd kalakehandi, vaid paksu taignakoorikuna, mis
on rohmakalt volangidesse sätitud. Kooriku all funktsioneerib elu
sipelgapesa.
Linna sees püsib vorm vaos
Erinevalt ülejäänud vormivallatustest on äsja valminud
Gehry Swire Tower Hongkongis vägagi lihtne püstjas tulp. Selle hoone
juures peetakse tähelepanu väärivaks, et tänu uuele
tarkvarale Digital Project tehti virtuaalprojektis terve ehituse kestel vigade
parandusi ja nii säästeti kokku kolmteist miljonit dollarit.
Linnadesse, eriti Saksamaale, on Gehry ka ootamatult rahulikke maju
ehitanud. Uus elamurajoon nimega Neue Zollhof (Uus Tollihoov) Düsseldorfis
(1998) on ellu äratanud endise laohoonete rajooni Reini kaldal. See
kompleks näib kui üsna rahulik linnavaade, seinad küll veidi
kumerdunud ja aknad nihkunud. Siiski on tegemist kolme ehtsa majaga –
üks valge, teine terrakotavärvi ja kolmas metallkattega. Koorik on
hõljuma lubatud vaid sissepääsude kohal.
Kaks 2001
valminud objekti, nii Gehry-Tower Hannoveris kui ka DB pangahoone Berliinis, on
väljastpoolt suhteliselt vagura vormikeelega. Esimene neist jätab
hämmastaval kombel mulje, justkui oleks sinna hakatud Calatrava
Malmö-torni ehitama, aga töö on pooleli jäänud. Teise
eksterjööris on arhitekt suutnud end täielikult taltsutada, aga
hoone sees, kaarduva klaaskoorikuga kaetud aatriumis, väänleb
gehrylik vormimäng täies ilus, nii metallis kui klaasis.
Läikivat, nelja korruse kõrgust terasvormi, milles peitub
konverentsisaal, on võrreldud eelajaloolise hobupealuuga. See
skulptuurne vorm oli alguse saanud Lewise maja kallal töötades.
Muide, ainult mudeli alusel olevat saal olnud juba kauaks ajaks ette
broneeritud, ammu enne hoone valmimist.
Kui metallkurvid on Gehry
leivanumber, siis hoogsalt kurvlev klaaskoorik on saanud ajastu žargooniks: DB
panga sisemuse voolav klaasikäsitlus meenutab kangesti näiteks
arhitekt Massimiliano Fuksase Milano messikompleksi. Või veidi enam
pinguletõmmatud kujul ka Fosteri Gherkinit ja Herzog & De Meuroni
ehitisi.
Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) juurdeehitise
(2004) juures on samuti tegemist linnaehitusega. Hoonestus näeb välja
nagu päris linnakvartal, kuigi selle makett on enne ehitamist ilmselt
korraks ahju pistetud. See annab kompleksile hoopis erisuguse,
äärmiselt kunstipärase kvaliteedi.
Siinkohal
vahemärkus: see kompleks on just täpselt selline Suur Maja, nagu minu
arvates
võinuks olla Rahvusraamatukogu hoone kohal. Mitte
monument, vaid linn. Kui linnasüdamesse just peab sellise hiiglase
ehitama, siis võiks see püüda imiteerida linna. Ja kui eelmise
MK juhtkirjas panin ette ehitada Pronkssõduri kvartalisse linnavalitsus,
pidasin silmas just sellist linnaehitust – et rajatis oleks
õiges mõõtkavas, parajalt liigendatud ja
tänapäevases vormikeeles. Ainult kui Gehry hakkab Tallinna kvartalit
ehitama, võiks ta siin kasutada oma vaguramat saksa-stiili, et moe
muutudes ei peaks seda teisaldama hakkama.
Vorm vaatab
vajadusele silma
Šotimaal Dundee’s, Ninewelli haigla
territooriumil kõrgel merekaldal seisab aastast 2003 väike imetegu.
Maggie’s Centre on kasvav vähinõuandlate kett, mille
inspireerijaks ja loojaks oli maastikuarhitekt Maggie Keswick Jencks (kelle see
haigus võttis aastal 1995). Maggie keskuste peamiseks ideeks on
võidelda steriilse haiglaatmosfääri vastu. Kuivõrd
juba kooliajast peale oli Maggie elukaaslaseks arhitektuuriajaloolane
Charles Jencks, tulid tema ideega kaasa paljud kuulsad nimed –
Richard Rogers, Zaha Hadid, Daniel Libeskind. Ka Frank Gehry kui hea
sõber võttis projektist täie tõsidusega osa.
Mänginud läbi üle 70 mudeli, lõi ta künkale koduste
mõõtmetega hoone, millel on kaks võtmeelementi:
tuletorni meenutav torn ja siksakiline katus, milleks Gehryt olla inspireerinud
krae ühel Vermeeri maalil, mida ta oli koos Maggie’ga
imetlenud. Hoone avamisel imestas meister siiralt: “Ma ei teadnudki, et
ma nii hea olen!”
Kui linnakeskkonnast laseb Gehry end ilmselt
häirida, siis vabas looduses laseb ta oma metall-lehed lendu nagu
tuulelohed. Valminud on Gehry projekt uus Baskimaal, 120 km Bilbaost, hotell
nimega Marqués de Riscal. Rioja piirkonna vanima veinimõisa
renoveerimisega hakkas ta juba ammu tegelema. Tulemus mõjub looduse
keskel üpris kaootiliselt, luues illusiooni tormis räsitud
plekihunnikust. Tõeline katastroofidisain.
Üksteise
suhtes nihutatud, kuid siiski tugevalt maasse kinnitatud looduskiviplokkidest
kehandi kohal “lehvivad“ dramaatilised värvilisest titaanist
koorikud. Arhitekt ise räägib oma majast nii: “See on imeline
olend, juuksed lendlemas kõikjal.”
Selleks aastaks on
planeeritud valmis saada lustakas Elusilla muuseum Panamas, mis asub paari
minuti tee kaugusel peamisest lõbusõidulaevade sadamast
kivikuhjatistel, mis tekkisid Panama kanali kaevamisel. Siin on Gehry lasknud
värvituubidel korgid pealt – värvilised plekitahvlid ja
kehandid moodustavad ažuurse kobara.
Mõni aeg tagasi
avalikustas Gehry oma projekti, mille järgi hakatakse Las Vegases ehitama
Lou Ruvo nimelise Alzheimeri instituudi hooneid. Hoone ligi 850ruutmeetrise
aatriumi katuse moodustavad taas metall-lained. Sedakorda on aga metall
perforeeritud, lainetavatesse lehtedesse on sisestatud klaasruudud. Ka
metallipinnad saavad linna pealekäimisel veidi matima viimistluse.
Märtsis avalikustas Weismani kunstimuuseum Minneapolises tulevase
juurdeehitise projekti, nagu loo algupoole mainitud. Muuseum on uhke, et nende
1993 ehitatud hoone on siiani ainuke Gehry ehitatud kunstimuuseum Ameerika
Ühendriikides. Kuna alates hoone avamisest on muuseum nautinud
enneolematut populaarsust, paluti juurdeehitise autoriks taas Gehry. Makett
näitab kuupidest ja koorikust kompositsiooni, millesse uudse leiuna
lõikub täiesti sirge (!) värviline vertikaaltasapind, mis
kannab supergraafikat.
Gehry maja on Gehry maja on Gehry maja.