Künnapu ja Padriku projekteeritud suur ja sopiline Rüütli hotelli ning tervisekeskuse hoone paigutub mõnusasti mere ja teise Kuressaare sümboli – piiskopilinnuse, vallide ja pargi vahele.
Eriti mõnus on seal ujuda, teades, et ainult paarsada aastat tagasi lainetas sama koha peal päris meri. Viimati oli siin aga hoopis võsa ja territooriumi äärest jooksis läbi roiskveekraav. Mis seal salata, kohalikuna samas kohas puude otsas roninuna segab rõõmu uue ja ilusa hoone üle veidi nostalgia kadunud agulimeeleolu järele. Aga nii põneva lahendusega majale võib selle andeks anda.
Veekeskusesse sisenedes ei teki absoluutselt spordisaali sisenemise tunnet, pigem on õhus mõnusa ajaveetmise lubadus.

Suured hõbedased ventilatsioonitorud jooksid vähemalt minu peas kokku allakihutamiseks mõeldud veetoruga. Taimedega ei ole õnneks üle pingutatud, ainult basseini piirde poste on nendega veidi peidetud. Ruumi püramiidjas kuju ja kohati lausa seinakõrgused aknad lasevad sisse palju valgust ja tekitavad avarust.
Basseini neli 25 meetri pikkust rada annavad ometi võimaluse niisama sulpsimise asemel ka korralikult ujuda.
Mullivanni koha pealt tahaks aga veidi viriseda: Eesti veekeskustele tüüpiliselt on see mõnesse villasse sobiva koduvanni suurusega, mitte avalikku keskusesse mõeldud mullitaja. Pundi võõraste inimeste keskele ei ole suurt tahtmist ennast suruda.
Kui aga keskusesse üldse mindud on, siis tuleb tingimata laste vahel ruumi teha ja suurest keeruga veetorust läbi õue alla tuhiseda.