Kalle Norberg: rikkad vanemad ei taha kooliraha maksta
Umbes viiendik Tallinna Inglise Kolledži (TIK) lapsevanematest ei pea vajalikuks kooli sihtasutusele annetust teha. Needsamad vanemad, keda omavahel free-rider’iteks nimetatakse, ei hoia aga kokku oma võsukeste elustiili pealt.
Alates kaheksandast klassist ei leia naljalt õpilast, kellel poleks läpakat. Nad nurisevad selle üle, et kooli katusel pole piisavalt wifi-võrke, nad on rahulolematud, et kanal on liiga kitsas. Üle mobiili peab netti saama – see on must (kohustuslik – toim.).
Ettepanek annetajate nimekirjad avaldada ei ole mitte rikaste kambakas vaestele, vaid jõukate inimeste omavahelised maailmavaatelised arusaamatused, ütleb investeerimispankur Kalle Norberg, kes on TIKi sihtasutuse nõukogu esimees, lapsevanem ja kelle abikaasa on samas koolis inglise keele õpetaja.
Olete te uurinud, kes on need lapsevanemad, kes ei tee sihtasutuse
arvele ülekannet?
Võin öelda, et need, kellele
paari-kolme tuhande krooni maksmine on majanduslikult raske, teevad seda
korralikult, kas või hambad ristis. Maksmata jätavad ikka need,
kellele see on tegelikult väga väike raha.
Kui vaadata,
mis autod hommikuti enne koolipäeva algust TIKi ees lapsi välja
poetavad, siis... võib-olla, jah, mõni ema on oma Toyota
Corollaga, ent enamasti on need ikka laiemad ja võimsama mootoriga
autod. Kui inimene sõidab 700 seeria BMWga, siis oleks see 5000 krooni
talle poolteise paagi bensiini raha. Aga ta ei täi seda annetada.
Mittemaksjate hulgas on kindlasti terve hulk väga jõukaid
inimesi.
Kes on need, kes ei maksa?
Kui
oleks võimalik teha uuring, siis ma arvan, et kõige rohkem on
maksmise vastu pigem esimese põlvkonna haritlased ja
kõrghariduseta inimesed.
Nii et
“vabatahtlik sunniviisiliselt” annetus ei ole rikaste kambakas
vaestele?
1.–5. klassini maksavad kõik, ka need,
kellele see üle jõu võib käia. Gümnaasiumis on
suhtumine selline, et kui laps seal sees juba on, ega teda välja ei
visata. Sealt tuleb sihtasutuse n-ö eelarvedefitsiit.
Meedias on TIKi nimetatud rikkurite kooliks.
Võtke Eesti Ekspressi ja Äripäeva rikaste edetabelid ette ja
vaadake, kelle lapsed sellest nimekirjast käivad TIKis. Igas lennus on
mõni multimiljonäri laps.
Raha ei ole enamikule selle kooli
lastele probleem. Kui Ameerikas tuli müügile uus mängukonsool,
mida Euroopas veel ei müüdudki, siis oli see kohe vähemalt viiel
poisil olemas ja paari nädala pärast tervel klassil. See maksab 900
dollarit. Kusjuures iga mäng sinna juurde veel 100 dollarit. Kui lapsel on
sünnipäev, siis on see korraldatud ikka Event-Marketingi kaudu, kus
peo eelarve pole alla 15 000 krooni, renditakse kartautosid ja
paintball’i-varustust. Või siis lastakse kaljudele paigutada
seiklusrada, et lapsed saaksid turnida ja trosside abil ringi sõita. Ka
kallis suusavarustus on lastel kenasti olemas.
Kas
raha eest saab meil Eestis juba paremat haridust?
Põhjus,
miks rikkad inimesed tahavad oma last teatud kindlatesse koolidesse panna, on
see, et nad lihtsalt tahavad oma lastele anda parimat haridust. Seal koolis on
lapsevanemate hulgas keskmisest kõrgem kõrghariduse protsent. Ei
ole saladus, et TIKist lähevad noored ka peaaegu sajaprotsendiliselt
kõrgkooli. Seepärast ongi tunglemine selle kooli ukse taga.
TIKi õpetajad on enamasti kolmanda-neljanda põlve
intelligendid.
Ja see, mille eest me tegelikult maksame, on
klassikaaslased.
Eliitkoolid on vajalikud selleks, et luua arenemiseks
väärikas
keskkond. Selle eest me maksamegi, et meie lapsed ei peaks kokku puutuma
nendega, kes istuvad süstla otsas.
Jaan Krossi
“Wikmani poistes” oli veinivabrikandi poeg, kes polnud just
kõige helgem pea, aga papa tahtis, et poiss veedaks aega heas
seltskonnas. Kas TIKis on selliseid lapsi ka?
On õpilasi,
keda veetakse järele. On lapsevanemaid, kes küsivad direktorilt kooli
arveldusarve numbrit siis, kui poeg on väljaviskamise äärel. Aga
minuteada selles koolis häid hindeid osta ei saa – õppima
peab.
On siis lapsevanemaid, kes peavad õigeks
teiste seljas liugu lasta?
Nõukaajal said kõik
palgapäeval kassaluugist oma 110 rubla kätte ja kui keegi saigi 120,
ei toonud see kaasa elustandardite erinevusi. Selsamal põlvkonnal on
täna sootuks erinevad võimalused, aga tasuta haridust ja tasuta
meditsiini võetakse enesestmõistetavalt. Neid dogmasid me
murramegi.
Haridusminister Tõnis Lukas
ütles, et kool vanematelt raha küsida ei tohi.
Tema EV
ministrina ei saakski teisiti vastata, see on riigimehelik vastus. Riikliku
õppekava eest küll, jah, ei ole õigust raha nõuda.
Kui me kooli ei toetaks, poleks selles koolis neid inimesi tööl,
kes meie lastele seda keskkonda loovad.
Eliitkoolid ei kao kuhugi,
vastupidi, nende roll peab tõusma. Nagu Ivy League’i koolidel
USAs.
Kas mittemaksjatel piinlik ei hakka?
Meil on terve hulk neid lapsevanemaid, kellel see ei võtaks
tükki küljest ära, aga nad ei ole veel selles staadiumis, et
filantroopia peale mõelda. Eks see olukord mingil hetkel paraneb.
Oma täna kogutud varandusest võiksid nad midagi anda selle
märgiks, et nad on koolile tänulikud. Et kindlustada seda, et
selliseid inimesi tekiks rohkem. Mitte vaadata lühinägelikult,
et kui minu laps sai gümnaasiumi sisse, siis pole vaja enam maksta.
Annetus ei ole piiratud 5000 krooniga.
Kas rikaste
inimeste lapsed on teistsugused kui väiksema sissetulekuga
inimestel?
Kas me tahame või ei taha, aga rahaline
ebavõrdsus on ühiskonnas olemas.
Aga lapsed on nagu lapsed
ikka. Aasta tagasi oli mul oma pojaga vestlus rahvussuhete teemal. Saatsin ta
n-ö pedagoogilistel kaalutlustel suvel kuuks ajaks Hiina noortelaagrisse.
Panin ta Pariisist lennuki peale ja edasi pidi ta ise hakkama saama. Ta oli
siis 12aastane. Laagris, kus alla viitsepresidentide perekondadest lapsi
polnudki, ei saanud ta mingitele privileegidele toetuda. Tema
kossusõbrad seal olid Angolast, toakaaslane Usbekist. Sellised asjad
löövad terveks eluks pildi ette.
Kas
näiteks vaene, ent andekas laps maakohast saaks TIKis
õppida?
Siis ongi suht raske olukord. Kahju küll.
Hariduse kättesaadavus on olnud läbi sajandite erinev. Kes tahab head
haridust, see leiab selleks ikka oma tee. Neid tuleks sellel teel maksimaalselt
toetada.
Kui suur peaks olema õpetaja palk, et
lapsevanem ei peaks juurde maksma?
Õpetajad on ise olnud
väga nõrgad oma õigusi kaitstes, nad pole enda eest seisnud,
et neile õiglast ja inimväärset palka makstaks.
Ainsad
õpetajad, kes reaalselt saavad Euroopa tööturule minna, ongi
keeleõpetajad. Mina kohtan Luksemburgi vahet lennates tihti endisi
õpetajaid, ka TIKi õpetajaid, kes nüüd
töötavad kõrgepalgalistel ametitel Euroopa Liidu
struktuurides. Sellepärast peab neid õpetajaid hoidma.
Kuidas siis ikkagi free-rider’eid maksma
panna?
Sihtasutus loodi solidaarsussü
steemina. Ega seal muule pole rõhuda kui nende endi kehvale
enesetundele. Mina hakkasin mõtlema, et inimesed ei ole
süüdi, et nad nii mõtlevad; mis me siis ikka neid nuhtleme,
kui nad arvavad, et riik peab vastutama, et nad pole valmis ohverdama 1,5
paaki bensiini.
Need on väikekodanlikud
tõusikud ja varakapitalistid, kellel ei ole veel arenenud social
responsibility. Enamik eestlasi on veel kapitalismi akumulatsiooni faasis.
Väärikas kapital saab aru, mis on filantroopia, ja
toetab süsteemi, hea hariduse mudelit, mitte ei investeeri ainult oma
lapsesse.
Kui uusrikas ei saa sellest aru, las ta siis ostab
aiapäkapiku selle raha eest.