Alates kaheksandast klassist ei leia naljalt õpilast, kellel poleks läpakat. Nad nurisevad selle üle, et kooli katusel pole piisavalt wifi-võrke, nad on rahulolematud, et kanal on liiga kitsas. Üle mobiili peab netti saama – see on must (kohustuslik – toim.).

Ettepanek annetajate nimekirjad avaldada ei ole mitte rikaste kambakas vaestele, vaid jõukate inimeste omavahelised maailmavaatelised arusaamatused, ütleb investeerimispankur Kalle Norberg, kes on TIKi sihtasutuse nõukogu esimees, lapsevanem ja kelle abikaasa on samas koolis inglise keele õpetaja.

Olete te uurinud, kes on need lapsevanemad, kes ei tee sihtasutuse arvele ülekannet?
Võin öelda, et need, kellele paari-kolme tuhande krooni maksmine on majanduslikult raske, teevad seda korralikult, kas või hambad ristis. Maksmata jätavad ikka need, kellele see on tegelikult väga väike raha.

Kui vaadata, mis autod hommikuti enne koolipäeva algust TIKi ees lapsi välja poetavad, siis... võib-olla, jah, mõni ema on oma Toyota Corollaga, ent enamasti on need ikka laiemad ja võimsama mootoriga autod. Kui inimene sõidab 700 seeria BMWga, siis oleks see 5000 krooni talle poolteise paagi bensiini raha. Aga ta ei täi seda annetada. Mittemaksjate hulgas on kindlasti terve hulk väga jõukaid inimesi.
 
Kes on need, kes ei maksa?

Kui oleks võimalik teha uuring, siis ma arvan, et kõige rohkem on maksmise vastu pigem esimese põlvkonna haritlased ja kõrghariduseta inimesed.
 
Nii et “vabatahtlik sunniviisiliselt” annetus ei ole rikaste kambakas vaestele?

1.–5. klassini maksavad kõik, ka need, kellele see üle jõu võib käia. Gümnaasiumis on suhtumine selline, et kui laps seal sees juba on, ega teda välja ei visata. Sealt tuleb sihtasutuse n-ö eelarve­defitsiit.
 
Meedias on TIKi nimetatud rikkurite kooliks.
Võtke Eesti Ekspressi ja Äripäeva rikaste edetabelid ette ja vaadake, kelle lapsed sellest nimekirjast käivad TIKis. Igas lennus on mõni multimiljonäri laps.
Raha ei ole enamikule selle kooli lastele probleem. Kui Ameerikas tuli müügile uus mängukonsool, mida Euroopas veel ei müüdudki, siis oli see kohe vähemalt viiel poisil olemas ja paari nädala pärast tervel klassil. See maksab 900 dollarit. Kusjuures iga mäng sinna juurde veel 100 dollarit. Kui lapsel on sünnipäev, siis on see korraldatud ikka Event-Marketingi kaudu, kus peo eelarve pole alla 15 000 krooni, renditakse kartautosid ja paintball’i-varustust. Või siis lastakse kaljudele paigutada seiklusrada, et lapsed saaksid turnida ja trosside abil ringi sõita. Ka kallis suusavarustus on lastel kenasti olemas.
 
Kas raha eest saab meil Eestis juba paremat haridust?

Põhjus, miks rikkad inimesed tahavad oma last teatud kindlatesse koolidesse panna, on see, et nad lihtsalt tahavad oma lastele anda parimat haridust. Seal koolis on lapsevanemate hulgas keskmisest kõrgem kõrghariduse protsent. Ei ole saladus, et TIKist lähevad noored ka peaaegu sajaprotsendiliselt kõrgkooli. Seepärast ongi tunglemine selle kooli ukse taga.
TIKi õpetajad on enamasti kolmanda-neljanda põlve intelligendid.
Ja see, mille eest me tegelikult maksame, on klassikaaslased.
Eliitkoolid on vajalikud selleks, et luua arenemiseks väärikas keskkond. Selle eest me maksamegi, et meie lapsed ei peaks kokku puutuma nendega, kes istuvad süstla otsas.
 
Jaan Krossi “Wikmani poistes” oli veinivabrikandi poeg, kes polnud just kõige helgem pea, aga papa tahtis, et poiss veedaks aega heas seltskonnas. Kas TIKis on selliseid lapsi ka?
On õpilasi, keda veetakse järele. On lapsevanemaid, kes küsivad direktorilt kooli arveldusarve numbrit siis, kui poeg on väljaviskamise äärel. Aga minuteada selles koolis häid hindeid osta ei saa – õppima peab.
 
On siis lapsevanemaid, kes peavad õigeks teiste seljas liugu lasta?
Nõukaajal said kõik palgapäeval kassaluugist oma 110 rubla kätte ja kui keegi saigi 120, ei toonud see kaasa elustandardite erinevusi. Selsamal põlvkonnal on täna sootuks erinevad võimalused, aga tasuta haridust ja tasuta meditsiini võetakse enesestmõistetavalt. Neid dogmasid me murramegi.
 
Haridusminister Tõnis Lukas ütles, et kool vanematelt raha küsida ei tohi.
Tema EV ministrina ei saakski teisiti vastata, see on riigimehelik vastus. Riikliku õppekava eest küll, jah, ei ole õigust raha nõuda.
Kui me kooli ei toetaks, poleks selles koolis neid inimesi tööl, kes meie lastele seda keskkonda loovad.
Eliitkoolid ei kao kuhugi, vastupidi, nende roll peab tõusma. Nagu Ivy League’i koolidel USAs.
 
Kas mittemaksjatel piinlik ei hakka?
Meil on terve hulk neid lapsevanemaid, kellel see ei võtaks tükki küljest ära, aga nad ei ole veel selles staadiumis, et filantroopia peale mõelda. Eks see olukord mingil hetkel paraneb.
Oma täna kogutud varandusest võiksid nad midagi anda selle märgiks, et nad on koolile tänulikud. Et kindlustada seda, et selliseid inimesi tekiks rohkem. Mitte vaadata lühinägelikult, et kui minu laps sai gümnaasiumi sisse, siis pole vaja enam maksta. Annetus ei ole piiratud 5000 krooniga.
 
Kas rikaste inimeste lapsed on teistsugused kui väiksema sissetulekuga inimestel?
Kas me tahame või ei taha, aga rahaline ebavõrdsus on ühiskonnas olemas.
Aga lapsed on nagu lapsed ikka. Aasta tagasi oli mul oma pojaga vestlus rahvussuhete teemal. Saatsin ta n-ö pedagoogilistel kaalutlustel suvel kuuks ajaks Hiina noortelaagrisse. Panin ta Pariisist lennuki peale ja edasi pidi ta ise hakkama saama. Ta oli siis 12aastane. Laagris, kus alla viitsepresidentide perekondadest lapsi polnudki, ei saanud ta mingitele privileegidele toetuda. Tema kossusõbrad seal olid Angolast, toakaaslane Usbekist. Sellised asjad löövad terveks eluks pildi ette.
 
Kas näiteks vaene, ent andekas laps maakohast saaks TIKis õppida?
Siis ongi suht raske olukord. Kahju küll. Hariduse kättesaadavus on olnud läbi sajandite erinev. Kes tahab head haridust, see leiab selleks ikka oma tee. Neid tuleks sellel teel maksimaalselt toetada.
 
Kui suur peaks olema õpetaja palk, et lapsevanem ei peaks juurde maksma?
Õpetajad on ise olnud väga nõrgad oma õigusi kaitstes, nad pole enda eest seisnud, et neile õiglast ja inimväärset palka makstaks.
Ainsad õpetajad, kes reaalselt saavad Euroopa tööturule minna, ongi keeleõpetajad. Mina kohtan Luksemburgi vahet lennates tihti endisi õpetajaid, ka TIKi õpetajaid, kes nüüd töötavad kõrgepalgalistel ametitel Euroopa ­Liidu struktuurides. Sellepärast peab neid õpetajaid hoidma.
 
Kuidas siis ikkagi free-rider’eid maksma panna?
Sihtasutus loodi solidaarsussü steemina. Ega seal muule pole rõhuda kui nende endi kehvale enesetundele. Mina hakkasin mõtlema, et inimesed ei ole süüdi, et nad nii mõtlevad; mis me siis ikka neid nuhtleme, kui nad arvavad, et riik peab vastutama, et nad pole valmis ohverdama 1,5 paaki bensiini.
Need on väikekodanlikud tõusikud ja varakapitalistid, kellel ei ole veel arenenud social responsibility. Enamik eestlasi on veel kapitalismi akumulatsiooni faasis.
Väärikas kapital saab aru, mis on filantroopia, ja toetab süsteemi, hea hariduse mudelit, mitte ei investeeri ainult oma lapsesse.
Kui uusrikas ei saa sellest aru, las ta siis ostab aiapäkapiku selle raha eest.